Futurism kui mõtteviis

Aleksandra Dolgopolova

Pärnu nüüdismuusika päevad 5. – 13. I: näitused, sümpoosion ja kontserdid, kunstiline juht Andrus Kallastu. Eesti Arnold Schönbergi Ühingu eestvedamisel korraldatud paarikümneaastase traditsiooniga Pärnu nüüdismuusika päevade imago on alati olnud väga elitaarne, et mitte öelda elitistlik. Nagu mitmel aastal varemgi, laienes festivali huvide horisont ja sellest lähtuvalt kuulajaskond ka tänavu muusikavälistele valdkondadele: arutellu futurismi teema üle kaasati muusikateadlaste kõrval kunstnikke, filosoofe, semiootikuid, ajaloolasi Eestist ja välismaalt ning doktorante neljast Eesti ülikoolist. Plaanis oli süveneda eri valdkondade futuristlike kontseptsioonide sisusse ning eksponeerida ja esitada futuristlikus vaimus loodud kunsti­teoseid. See kontseptsioon realiseerus sümpoosioni, kontsertide, töötoa, näituste, etenduste, teoste ühiskuulamiste ja -vaatamiste näol. Koostöös kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooliga ning Euroopa Liidu Sotsiaalfondi ja Goethe Instituudi toetusel korraldatud sümpoosion „Futuristlike ideoloogiate jälil” („Tracing Futurist Ideologies”) esindas teema püstituse poolest ajaloo- ja kunsti­uuringute suunda, kus ei uurita mitte minevikku nii nagu see oli, vaid selle pidevat edasikandumist, mitte sündmusi kui determinante, vaid eelkõige nende jälge. Sümpoosioni üks peakülalisi, ajakirja International Yearbook of Futurism peatoimetaja Günter Berghaus keskendus oma avaettekandes siiski pigem futurismi kui organiseeritud kunstivoolu ja XX sajandi alguse poliitika ajaloolistele keerulistele seostele. Uuenemise ja jõu kultus tõukas paljusid futuriste kaasa minema äärmuslike poliitiliste liikumistega ning nende seos anarhistide, bolševike, aga ka Mussolini fašismiga leidis Berghausi ettekandes delikaatse ja ammendava käsitluse.

Futurism kui programm sündis enne kui sellele vastav kunst, futuristide üliaktiivne tegevus XX sajandi alguse poliitilisel eesliinil oli kunstiajaloos enneolematu nähtus.  Nende uut tüüpi ühiskonna ja kunsti taotlused ei realiseerunud küll ehk alati täiel määral: väga paljud ideed jäidki vaid utopistlikeks plaanideks või manifestideks ning tulemused ei olnud sageli sugugi nii revolutsioonilised kui kavatsused. Sellist kriitilist interpretatsiooni esindas sümpoosionil muusikateadlane Edward Venn (Lancasteri ülikool), kes juhtis kuulajate tähelepanu traditsiooni ja uuenduste haprale balansile futuristlikus loomingus. Kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli propageeritud artistic research’i kontseptsiooni poolest olid huvitavad ka EMTA kompositsioonieriala doktorantide ettekanded, kus püüti siduda omaenese loomingulist tööd uurimusega.

Sümpoosioni esimese päeva ilusaks lõpetuseks oli Ansambel U: elegantne ja futuristlikult teatraalne lühikontsert, mis andis  oma lakoonilisusele vaatamata suurepärase ülevaate futuristliku (heli)loomingu olulisimatest ideedest nagu müraesteetika, tehnilised uuendused, masinad ja industrialiseerimine kui imetlusobjekt. Tarmo Johannese arendus Vladimir Majakovski luuletusele  „Väikesed mürad, mürad ja suured mürad” („Шумики, шумы, шумищи”, 1913) ja futuristlike manifestide tähtsaima autori Filippo Tommaso Marinetti sõnadele sobis väga hästi kokku sümpoosionil esitletud futurismi taaskasutuse ideega. Kaks osa maalikunstniku ja luuletaja Kurt Schwittersi (1887–1948) Ursonate’st illustreerisid futuristide katseid lingvistikas. NSVLi versiooni futurismist esindas üks osa vene konstruktivisti Aleksandr Mossolovi (1900–1973) orkestriteosest „Tehas” (1926–1927). Kontserdil kõlas Ansambel U: sõnul teose „demokraatlik remiks” ehk iga ansambliliige võis mõjutada salvestuses kõlanud teosefragmentide järjestust ja kogu kõlapilti.

Sümpoosioni teisel päeval tegid ettekande kunstiteadlane Raivo Kelomees (EKA) ja doktorikraadiga teatriuurija Galina Gubanova (Moskva) ning viidi läbi metodoloogiline ümarlaud teemal „Kuidas analüüsida uut?”. Kelomees näitlikustas futurismi ideede kandumist tänapäeva kunsti, näidates, kuidas futurism kui mõtteviis on mõjutanud tänapäeva visuaalkunsti selle avaldustes ning ka kunsti ja publiku suhet. Galina Gubanova, kes on pühendanud suurema osa oma elust esimese futuristliku ooperi „Võit Päikese üle” (1913, muusika Mihhail Matjušin, libreto Aleksei Krutšonõhh, lavakujundus Kazimir Malevitš) uurimisele, tutvustas Malevitši geniaalsete kostüümide, commedia dell’arte ja kultuuriliste universaalide seoseid ning ooperi tohutut sümboolset arsenali. Pärnu linnagaleriis Kunstnike Majas on võimalik näha ka Gubanova  kureeritud näitust (avatud 5. – 25. I) ooperi esietenduse rekonstrueeritud kostüümide ja lavakujunduse detailidega.

Teisel PNP näitusel eksponeeriti töötoa raames (juhendajad Erik Alalooga, Andrus Kallastu ja Tanja Kozlova) valminud EKA tudengite konstrueeritud futuristlikke muusikainstrumente, millel ka musitseeriti 12. jaanuari lõppkontserdil Vanalinna põhikoolis. Futuristliku mürade kunsti manifesti autori ja nn mürapillide ehk intonarumori’de leiutaja Luigi Russolo (1885–1947) vaimus loodud pillid kandsid põnevaid nimetusi nagu ilmaratas, framarr, boilerpill, excelsibur ning olid nii visuaalselt kui ka tämbriliselt äärmiselt põnevad (ja mürarikkad). Intriigi lisas ka see, et kontserdil ei esitatud improvisatsioone, vaid lõpptulemus oli hoolikalt läbi mõeldud ning fikseeritud kunstitudengite omatehtud graafilistes partituurides, mida kuulajad said pärast kontserti  ka uudistada. Kontserdil kasutati ka väga vahetult mõjunud, kuigi partituuris kirja pandud performance’i-elemente (nt „autor karjatab” ja kontserdi lõpus ka „lahkub”). Viimane žest sai loo autori Kaarel Kütase esituses uksepauguga interpretatsiooni ning jäi kontserdi üheks meeldejäävamaks osaks. Peale kunstitudengite astus üles ka Repoo Ensemble. PNP kunstilise juhi helilooja Andrus Kallastu juhendamisel esitati Hans-Gunter Locki ooperist „Võit Päikese üle” inspireeritud meditatsioon.

Pärnu nüüdismuusika päevad kujunesid tänavu väga terviklikuks sündmuseks, keskse ja järjepideva teljena läbisid seda futuristide ideed. Läbi selle prisma õnnestus korraldajatel ja ka osalejatel vaadata väga paljudele kunsti- ja ka mitte-kunsti ilmingutele. Kindlasti ei toetanud PNP sellist lähenemist, mis eeldab näiteks, et Da Vinci joonistused lendavast inimesest on mõjutanud tänapäeva lennukitööstust – otsitud paralleelidega ei tegeldud. PNP raames ei rõhutatud futurismi otsest edasikestmist tänapäeval, vaid pigem selle ajaloolise mõttevoolu omas ajas realiseeritud või realiseerimata ideede kaja ja retseptsiooni XX sajandi kultuuris.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming