Constant ja consortium

TIIU LEVALD

Bachi ja Händeli galakontsert sarjas „Eliitkontserdid“: Maria Valdmaa (sopran) ning ansambel Floridante koosseisus Ele Raik (barokkoboe), Meelis Orgse (barokkviiul), Saale Fischer (klavessiin, orel), Tõnu Jõesaar (barokktšello) ja Kristo Käo (teorb) 8. XII Estonia kontserdisaalis.

„Jääv, muutumatu suurus kaasluses, koosluses“ on pealkirja mõte, kui võtta appi võõrsõnade leksikon. Rõõmus kohtumine noortest muusikutest koosneva barokkansambliga Floridante ärgitas mõtlema just nendele märksõnadele. Ei ole midagi köitvamat kui kuulata muusikuid, kes liiguvad musitseerides ühises mõtlemises ja järgivad sama fraseerimis­ideaali, ja tajud kuulates, kuivõrd palju on anda muusikal, mis on sündinud 300 aastat tagasi. Huvitav on ju ka see, et iga põlvkond leiab oma tõlgenduse ja väljendusvahendid selle püsiva sees ja ümber.

Pole sugugi lihtne ühendada ühel kontserdil kahe nii erineva loojanatuuri nagu Bach ja Händel põhimõttelisi erinevusi: aariad Bachi kantaatidest ning Händeli oratooriumist ja ooperitest ning kummagi triosonaadid on kindlasti omaette ülesanne. Eriti siis, kui muusika peab maksvusele pääsema täiesti teistsuguses akustilises keskkonnas, kui selle loomisajal oli tavaks. Ja seda mitte ainult laulja seisukohast, vaid ka igale ajastutruule pillile. Barokkmuusika võlu ja eripära pääseb kuulajale tunduvalt lähemale, kui on tagatud iga muusiku akustiline kaaslus, kõlaruum tämbri toetajana.

Seepärast on mul korraldajatele üks suur küsimus: kas ikka mõeldi põhjalikult läbi, kuhu paigutada nii huvitava, viimistletud tehnika ja maitseka fraseerimisega laulja ja tema kaaskonna kontsert? 6. detsembril esitati sama kava Vanemuise kontserdimajas, ometi on Tartus kasutada nii ülikooli aula, raekoja saal ja nüüd ka suurepärane Tubina saal! Tallinnal on vastu pakkuda vaid raekoda ja Mustpeade Olavi saal. Need on paigad, kus Bachi ja Händeli kammermuusika kõlaks just selle loomisaegsetes oludes.

Kui lugejal jääb mulje, et sel kontserdil ei sündinudki midagi hääd, siis vastupidi: Maria Valdmaa (sopran) ja ansambel Floridante musitseerisid innukalt, veenvalt, hea stiilitaju ja sümpaatse vastastikuse lugupidamisega. Vaid kohati kerkis kahjutunne, et ruum dikteerib suurelt jaolt interpreedi enesetunde ja kõlapildi. Kui paik on ülearu suur, jääb ansamblimängus iga hääl omaette, võimaldamata tämbrilist sulandumist, mistõttu jääb sündimata nii mõnigi võimalus, ehkki iga liige selles koosluses oli andnud kuulajale oma parima. Ja see pakkus rõõmu.

Maria Valdmaa on väga musikaalne ja omanäoline laulja. Tema mitte eriti suuremahuline, kuid lenduv ja sooja värviga sopran on vist dikteerinud valiku olla põhiliselt barokklaulja, ehkki mulle jäi tema kirgas ja puhas hääl kõrvu juba Nargeni festivalil Noblessneris etendatud Dominy Clementsi muusikalises draamas „Valgustatud pimedusejünger“ (muusikajuht Tõnu Kaljuste), kus tema kaksikroll – ema ja Minna Bretschneider – oli välja voolitud eredates värvides ja meeldesööbivana. Peab täheldama, et selgi õhtul oli igas Valdmaa esitatud loos tajutav ka tema artistlikkus. Seda küll vaid silmavaates peituva saladuse kaudu, sest kehahoidu oskab ta uskumatult hästi valitseda.

Musitseerimises meeldis mulle tempovalik Händeli „ Alcina“ Morgana aarias ning „Rinaldo“ Almirena aariates. Lummas Saale Fischeri mediteeriva olemusega musitseerimine Bachi IV partiitas D-duur, mis nii hästi seostus järgneva aariaga Händeli ooperist „Semele“, kus unesviibija ei soovi lahkuda oma lummusest. Kuulama pani kooslus viiul, teorb, tšello ja orel Bachi kantaadis BWV 36 just viiuli poolt välja pakutud strihhide ja teorbi sügava kõlapõhjaga, mis koos lauljaga lõid kauni sumedakõlalise rahu. On suur õnn, et siia kooslusse on kaasatud barokkoboe ning sellel musitseeriv Ele Raik. Just selle pilli tõttu saaks võimalikuks ühe uitmõtte elluviimine: nimelt äratas kordamisele tulnud Händeli VI aaria kogumikust „Üheksa saksa aariat“ minus nostalgia ja kindla soovi kuulda lähitulevikus kogu seda jumalikku teost just selles esituses. See elurõõmust ja optimismist pakatav tempokas „Meine Seele …“ esitati erilise särinaga just lisapalana, kui oldi vabanenud seni ohjeldanud „valvureist“ ning valitsema pääses kõik, mis seni veel hinges peidus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming