Ajastute ja geenide mängud

TIIU LEVALD

Variuse teatri lavastus „Mojens!“ Benno Hanseni 125. sünniaastapäevaks: autor ja lavastaja Heidi Sarapuu, peaosas Priit Volmer. Esietendus 20. III Eesti teatri- ja muusikamuuseumis.

Priit Volmeri kunstnikunatuur ja kuulamapanev bassihääl on väärt omadused kehastamaks pea sada aastat tagasi elanud Benno Hansenit.

Priit Volmeri kunstnikunatuur ja kuulamapanev bassihääl on väärt omadused kehastamaks pea sada aastat tagasi elanud Benno Hansenit.

Teet Malsroos

Kuna on lähenemas „Eesti 100“ ja me otsime pingsalt olulist, mis saja aastaga kultuurivaldkonnas juhtunud, andis Variuse teatri lavastus „Mojens!“ omamoodi võimaluse läbi elada kogu selle aja üks liin. Vaatajale esitatakse Tallinnas vallakirjutaja peres 1891. aasta 21. märtsil sündinud Bernhard Heinrich Hansoni, artistinimega Benno Hanseni lugu. Võrratu bassihäälega laulja äratas Peterburi Maria teatri koorilauljana maailmakuulsa Fjodor Šaljapini tähelepanu, mistõttu sai Hansenist tema enda sõnutsi tehtud mees, keda kutsuti edaspidi laulma Saksamaale, Itaaliasse ja Stockholmi. Viimasesse linna lausa ooperiteatri solistiks, juhul kui õpib ära rootsi keele. Hea huumorimeelega laulja olevat vastanud: „Kui kuningas soovib mind kuulata, siis õppigu ära eesti keel!“

Huviline leiab Eesti teatri biograafilisest leksikonist Hanseni aukartustäratava rollinimistu, kuhu kuulub peaaegu kogu bassi repertuaar. Kaas­aegsete mälestustest saame teada, et laulja eelistas suursugust laulmist ränkade psühholoogiliste varjundite otsimisele, mida eeldab näiteks Boriss Godunovi või Mefisto roll. Sellest hoolimata lummas tema imeliselt rikka tämbriga sügav bass, loomupäraselt elegantne fraseerimine, intoneerimise puhtus ning mehine välimus kuulajat ka siis, kui elu vintsutused ja napsilembus olid teda juba kõvasti räsinud.

Viimane aaria

27. novembril 1947. aastal Estonias esietendunud Puccini „Boheemi“ Collini napp roll, kuid basside poolt kuulsaks lauldud aaria, kus vaene kunstnik jätab hüvasti oma vileda mantliga, et anda oma panus raskelt haige Mimi toetuseks, jäi tõenäoliselt Benno Hanseni luige­lauluks.

Ajaloo sünged siia-sinna pöörlemised ning lootusetus ja viletsus said kahjuks lauljale saatuslikuks ka elus. Mäletan oma teatraalist ema meenekildu Draamateatri taga turutrepil kohatud  kunagisest iidolist just samasuguses viledas mantlis … Elada oli talle antud vaid 61 aastat, kuigi tema unikaalne hääl oleks võinud veel kaua inimesi rõõmustada.

1978. aastal Tartus sündinud kolmandat põlve lauluradadele sattunud poisslaps Priit Volmer on meie teatrimaastiku uhkus. Tema kunstniku­natuur ja kuulama panev bassihääl on väärt omadused, kehastamaks peaaegu sada aastat tagasi elanud Benno Hansenit. On veel mõni paralleel nende kahe mehe elurajas. Hansen oli Juuru kirikukooris oma ilusa hääle ja hea kuulmisega võimeline juba 15aastaselt juhatama kohalikku puhkpilliorkestrit, mängides ise ka kornetit. Südikus viis ta õppima laulmist Tallinnas tegutsenud Euroopas tuntust kogunud laulja Georg Stahlbergi juurde ning aastatel 1914–1917 Peterburi konservatooriumi. Vabaks saanud Eesti võimaldas tal end täiendada ka Itaalias.

Priit Volmer on ilmselgelt õnnesärgis sündinud. Ka tema õppis esialgu saksofoni, kuid lauljateed toetasid nii õpiaeg taas vabaks saanud Eestis kui ka geneetiline pärand. Nimelt oli tema Pihkvas sündinud vanaema Therese Mugasto õppinud laulmist Tartu kõrgemas muusikakoolis väga hea vene laulja Angelina Mahhotina juures. Tema repertuaari kuulusid pärastsõjaaegses Vanemuises Kálmáni Mariza ja ka Silva, Tšaikovski „Padaemanda“ Polina, Verdi „Rigoletto“ Maddalena, „La traviata“ Flora jne. Priit Volmeri isa Peeter oli aga õppinud Tartu muusikakoolis Rudolf Jõksi lauluklassis, tema tämbririkas bass-bariton, karismaatiline välimus ja avatud  lavalisus tõid talle nii Tubina „Barbara von Tisenhuseni“ Bartholomeuse kui Lehári „Lõbusa lese“ Danilo rolli. Kahjuks otsustas ta minna Endla teatri lavamasinistiks. Selliste kannapöörete põhjused jäävad inimeste enda teada.

Inimhinge salasoppidega seoses tõdeb Priit Volmer „Mojensi“ kavalehel: „Bennost on kirjutatud palju, igal oma arvamus. Minule on ta ikka jäänud saladuseks. Pole enam elavate kirjas neid, kes teda isiklikult tundsid. Ma ei tea, mis toimus tema hinges. Kolleegidega ta küll suhtles. Aga nende hulgas polnud ühtegi sõpra. Isegi oma napsiradadel kõndis ta üksinda, aga väärikalt – sirge selja, jalutus­kepi ja kõvakübaraga …“ (Need on, muide, hoiul TMMis!)

Kõige enam imponeerib mulle Heidi Sarapuu kompositsioonide tihe sisulisus ja nakatav eluterve huumorimeel. Peaaegu kõik tema lavastused, mida mul on õnnestunud näha, sisaldavad meeletul hulgal läbi töötatud materjali, mis on mahutatud vaatajale söödavasse, rahapuuduse sünnitatud nappi tunniajalisse vormi.

Priit Volmer on saanud Benno Hansenit mängida mitmes Variuse lavastuses, kuid nüüdne mõjuv lugu eristub neist selgelt: siin on vaatajal võimalus heita pilk meie minevikku ja fantaseerida ühe karismaatilise isiksuse olemuse üle.

Sellesse loosse on kaasatud veel üks koloriitne persoon. Nimelt 1899. aastal Liepājas sündinud, aga Estonias tegutsenud kontsertmeister Kasimir Žypris (ka Schipris). Omapärase läti-leedu-poola aktsendiga eesti keelt kõnelev pianisti-, organisti- ja komponistiharidusega kirglikult oma muusikutööd armastanud repetiitor, on jätnud vanade estoonlaste mälestustesse unustamatu jälje. Tema kogemused olevat olnud kuldaväärt, aga ka temaga juhtunud koomilised lood on saanud legendiks. Peeter Kaljumäe on kui loodud selle rolli tarbeks: muhe olek, tema sõnamängude iseenesestmõistetav koomika ja muidugi pianistlikud võimed annavad talle kätte kõik trumbid. Publik saab nalja nabani.

Ka Lii Tedre naiseliku võlu ja soojusega mängitud muuseumi koristaja on ilmselgete tagamaadega persoon: minevikus Estonias riietajana töötanud Lully nimi võib viidata näiteks opereti­primadonna Lully Wirkhausile, kes töötas küll lõpuks etteütlejana. Urmas Põldma tenor ja särisev karakteriloome andsid hea annuse lusti duetis Volmeriga ning Allan Kressi usin parteisõdur tuletas meelde, kui räigeid aegu on pidanud üle elama selle muuseumi seinad.

Palju salataskuid

Priit Volmer on intervjuudes tunnistanud, et tema nooruspürgimus oli  saada näitlejaks. Lauluerialale sattunud ta lihtsalt seetõttu, et puhkpillierialade – aga just sinna oli ta soovinud saksofoniga astuda – vastuvõtueksamid olid juba lõppenud, kui tema Elleri kooli jõudis … Nii tõi suur mängur juhus või, kui soovite, saatus inimese just temale määratud ainuõigele rajale.

Volmeri Estonias aastatel 2004 kuni 2013 lauldud rollinimistu on aukartustäratav. Kui meenutada neist kõige vastandlikumaid inimlikke omadusi sisaldavaid rolle (Titurel Wagneri „Parsifalis“ – Alidoro Rossini „Tuhkatriinus“, Leporello Mozarti „Don Giovannis“ – Eichmann Erkki-Sven Tüüri „Wallenbergis“, Rocco Beethoveni „Fidelios“ – Vargamäe Andres Raadiku „Vargamäe „Tões ja õiguses““, siis hoomame, kui palju salataskuid on ühel noorel kunstnikul varuks. Priit Volmer on ilmselgelt enese vastu väga nõudlik, peensusteni musikaalne, näitlejana võrreldav parimate draamanäitlejatega ning lauljana lummav ja üha enam üllatusi pakkuv oma arengus. Va­riuse uuslavastuse peamine tugevus ongi minu meelest see, et lisaks kõigile eelnimetatud plussidele saab siin külluslikult nautida endast kõik andvat rolli­minekut ja professionaalset laulmist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar