Väärtustamine peab algama riigi tasandilt

Ragne Kõuts-Klemm: „Eesti meediapoliitika alused on vaja uuesti läbi mõelda ja ümber sõnastada.“

LEA LARIN

Tartu ülikool

  • Ajakirjandusalast kõrgharidust on Eestis võimalik olnud õppida 1954. aastast alates, mil Juhan Peegel pani aluse eestikeelsele ajakirjandusõppele.
  • Bakalaureuse erialal ühendati ajakirjandusõpe kommunikatsiooni erialaga aastal 2002.
  • Bakalaureuse tasemele võetakse vastu igal aastal 50 tudengit.
  • Kommunikatsioonijuhtimise magist­ri­kaval õpib 59 üliõpilast (aastas 25 õppekohta), ajakirjanduse magistrikaval 19 (aastas oli 15 õppekohta).
  • Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistrikaval (alates 2018. aasta sügisest) on 35 õppekohta.

Eelmisel reedel kinnitas Tartu ülikooli senat ajakirjanduse ja kommunikatsiooni alal ühise magistriõppekava avamise. Muudatusest räägib Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi asejuhataja õppekorralduse alal, uue õppekava programmijuht Ragne Kõuts-Klemm.

Mis tingis selle otsuse? Ajakirjandusõpe on olnud ajalooliselt üks Tartu ülikooli lipulaevu ning kahtlemata mõjutab magistriõppe kadumine (mis kokkuvõttes tähendab, et nii bakalaureuse kui ka magistri tasemel ajakirjandus eraldi erialana puudub) nii eriala kui ülikooli mainet.

Tõsi, meedia ja kommunikatsiooni valdkonnas on Tartu ülikool rahvusvahelistes edetabelites olnud aastaid ülikoolis õpetatavatest erialadest kõige kõrgematel kohtadel. Me võime ka tõdeda, et tänu vähemalt 60aastasele ajakirjanduse uurimise ja õpetamise traditsioonile on meie ajakirjanduskultuur tervikuna palju tugevam võrreldes teiste endiste sotsialismimaadega.

Meie plaaniga ajakirjanduse magistriõpe ei kao. See, et me ei võta enam eraldi vastu ajakirjanduse magistriõppesse, ei tähenda eriala kadumist. Uue õppekavaga tahame anda õppijale rohkem valikuid, et ta saaks kujundada omale vajaliku profiili, sest ajakirjandusliku sisu tootmise nišid on laienenud traditsioonilisest ajakirjandusorganisatsioonist väljapoole. Produktsioonimeisterlikkuse juurest viime õpingute raskuskeskme analüüsimeisterlikkusele.

Tulles aga küsimuse juurde, kuivõrd eesti ajakirjanduskultuur sõltub sellest, kas ja kuidas toimib ajakirjandusharidus Tartu ülikoolis, siis ülikool ei saa kahjuks muuta ajakirjanduse majanduslikku toimimist ainult sellega, et koolitab hästi palju magistriharidusega ajakirjanikke. Neile kõigile ei jätku tööturul väljundit – või teistpidi sõnastades – kõrge kvalifikatsiooniga ajakirjanikud ei püsi liinitööl, mis on uudisajakirjandusest tänapäeval suures osas saanud. Meedias valitseb uudisetootjate ja uudiste üleküllus, koos tööprotsesside kiirenemisega on muutunud ahtamaks n-ö aeglase ajakirjanduse nišš, kus ajakirjanikul on võimalik rahulikult ja läbimõeldult analüüsida võimu teostamist ja otsustusprotsesse. Sellega ei saa hakkama igaüks. See nõuab andmete otsimise, kogumise, analüüsi ja tõlgendamise oskust. Samuti koostööoskust, sh rahvusvahelist, suutlikkust kriitiliselt küsida ja mõtestada, oskust uutmoodi auditooriumiga suhelda. Nende oskuste kujunemise toetamiseks on koostatud uus õppekava. Paljud nendest oskustest ja teadmistest on tänapäeval kommunikatsiooni valdkonnas universaalselt vajalikud. Aga õppija peab esmalt selgeks tegema, mida ta juba teab ja oskab ning mida vajab juurde.

Kuivõrd tingis otsuse vajadus õppetöö sisulist külge muuta (kui palju teoreetiline, kui palju praktikale orienteeritud) see peaks olema? Rahvusvahelise hindamise komisjoni otsuses ajakirjanduse magistriõppe kohta on kirjas, et „ajakirjanduse magistriõppekava eesmärk ja kavandatud õpiväljundid (üliõpilaste teoreetiline ja praktiline ettevalmistus edukaks tööks erinevate meediakanalite toimetajana) tuleks hoolikalt üle vaadata ning tööandjate esindajatega läbi arutada“.1

Kas sellest tuleb järeldada, et senine õpe on olnud liiga teoreetiline või liialt praktiline?

Jah, otsus tulenes ka vajadusest muuta sisu. Arutasime oma plaane meediaorganisatsioonide esindajatega, sh ajakirjanike liiduga. Samuti kommunikatsioonivaldkonna inimestega. Nemad rõhutasid, et magistriharidus on mõtlemise õpetus ja seda läheb vaja kõigile kommunikatsioonivaldkonnas töötavatele inimestele. Eesti infovälja kvaliteet muudmoodi ei muutu, kui et seal tegutseb rohkem suurt pilti nägevaid ja sõnasse vastutustundlikult suhtuvaid inimesi – verbum creat omnia.

Ragne Kõuts-Klemm: „Puhas infoväli, mille tagavad ajakirjanduse ja kommunikat­siooni õppekava lõpetajad, peaks olema rahvusülikooli missioon.“

Erakogu

Millist osa mängib magistriõppe erialade ühendamises raha? Kas õppejõudude palgad on piisavad? Millise osa teie eelarvest moodustavad näiteks kaunilt renoveeritud ühiskonnateaduste instituudi hoone ülalpidamiskulud?

Uue õppekava loomise taga oli rahaline kaalutlus, kuna majanduslikult on ebamõistlik hoida käigus täisajaga õppekava vähem kui kümnele üliõpilasele. See tendents viimastel aastatel kummitas. Nii nagu traditsioonilise uudismeedia kasumlikkus on viimastel kümnenditel vähenenud, on sama juhtunud ka ajakirjanduse õpetamisega. Suurt osa õppest oleme seni doteerinud teadusrahast, sest riiklikult ega ka ülikooli tasandil ei ole ajakirjandusõpe sama tähtis kui on infotehnoloogia või loodusteaduste valdkonna üliõpilaste õpetamine. Samas on ju mõistetav, et sõltumata valdkonnast maksab tööks vajalik tehnika ja ruumikulud kõigile ühepalju. Mil määral peaks objektiivse ajakirjanduse pealekasv olema rahvusülikooli südameasi ehk kuidas saab sõltumatut ajakirjandusõpet toetada ülikool?

Rektorid tõid hiljuti oma pöördumises välja,2 et lektorite palgad on samal tasemel üldhariduskoolide õpetajate palkadega. Kas see tasu on piisav doktorikraadiga inimesele? Meie õppejõude hoiavad akadeemilisel tööl akadeemiline vabadus, töö huvitavus ja hea kollektiiv.

Oleme ajakirjanduse professori Halliki Harro-Loidiga arutades jõudnud järeldusele, et ajakirjanduse väärtustamine peab algama riigi tasandist. Eesti haridus- ja teaduspoliitikas ei ole ajakirjandus ja kommunikatsioon XXI sajandil märksõnadena olnud nähtaval. Ka Euroopa Liidus on mure ajakirjanduse kvaliteedi pärast hakanud kõlama alles pärast võltsuudiste esilekerkimist. Interneti ja ühismeedia eufoorias hakati rääkima sellest, et ajakirjandust võib teha igaüks, kes mõistab arvutis teksti kirjutada ja videoid teha. Youtube on ju täis sisuloojaid.

Nagu öeldud, ajakirjanike tööturg on viimastel aastakümnetel muutunud ning kõrge kvalifikatsiooniga töötajatele sobivad tööd ei asu enam kitsalt ajakirjanduse valdkonnas. Sama hapras seisus on kommunikatsioonivaldkond. Kui mäletate, siis viimase majanduskriisi ajal (2008–2009) loobusid ettevõtted ju kõigepealt kommunikatsioonitöötajatest ja alles siis mindi teiste töötajate kallale.

Tulles aga tagasi küsimuse juurde, kas ja kuidas saab rahvusülikool ajakirjanduse õpet toetada, siis – vastus on: igasugust väärtustamist peegeldab eelarvepoliitika. Hea haridusega ajakirjanik ja kommunikatsioonispetsialist peaks olema kindlasti ülikooli südameasi. Puhas infoväli, mille tagavad ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekava lõpetajad, peaks olema samuti rahvusülikooli missioon. Samuti võib küsida, kas rahvusülikool peaks mõtlema laiemalt kui riik.

Ajakirjanduse magistriõppesse, nagu ka bakalaureuse tasemele, astuvate üliõpilaste hulk on aasta-aastalt vähenenud. Kindlasti olete arutanud põhjusi, miks. Kas üheks põhjuseks võib olla eriala hägune identiteet?

Meie senise õpetuse probleem on olnud selles, et bakalaureuseastmes on meil liiga tugev, n-ö produktsioonipõhine õpe. Sealt on olnud lihtne juba enne õpingute lõpetamist minna erialasele tööle. Nagu ka meediajuhid viimasel ühisel koosistumisel välja tõid: lõpetajate oskused on paremad kui viis aastat tagasi ja palju paremad kui kümme aastat tagasi.

Magistriõppesse tulijate arvu vähenemisel on ka teisi põhjusi, kui ainult meie õpetusega seonduv. Näiteks on siin taga ajakirjanduse ärimudeli kollaps, mis on viinud traditsioonilises meedias töötava ajakirjaniku ameti odavnemisele; tehnoloogiline muutus, mis on toonud kaasa üha rohkem kiirust ja n-ö linditäitmise tööd, igaühele hõlbus ligipääs sisuloome vahenditele, mis on viinud ajakirjanduse usaldusväärsuse vähenemisele, juurdleva ajakirjanduse ahenemine on omakorda toonud kaasa ajakirjanikutöö prestiiži vähenemise.

Magistriõppesse on aasta-aastalt tulnud rohkem õppijaid teistelt erialadelt ja teistest ülikoolidest. Uues õppekavas toetame sellist erialade kombineerimist. Idee on koostada suure vabadusastmega õppekava, kus on võimalik valida mitme eri profiiliga rada vastavalt õppija eelnevalt sõnastatud vajadusele.

Maailma meedias on toimetajal vastutusrikas osa: milliste kriteeriumide alusel on edastatavad infovood valitud ning kas ja kuidas on kontrollitud. Kuivõrd tulevane eriala toimetajate koolitamisele keskendub, s.t kas ta saab pärast magistriõppe läbimist toimetajana töötada? Milliseid oskusi on ajakirjanikul tarvis, mida ta saab uuest õppekavast?

Toimetaja on ju nõudlik ja kriitiline mentor, kes valdab paljusid teemasid ja oskuslikku eneseväljendust. Vähe on kasu toimetajast, kes ise teeb materjalides ära parandused ja kohendused ega õpeta nooremat kolleegi järgmisel korral paremini tegema. Toimetamise oskus on ka uue õppekava tuum, toimetamise kursusest saab õppekava aluskursus. Ajakirjanduses ja kommunikatsioonis on vaja nooremaid kolleege juhendada sõnaga ümberkäimisel ja oma sõnumite selgel ja mõjusal esitamisel. Selles mõttes ei erine toimetaja roll ajakirjanduses ja kommunikatsioonivaldkonnas. Aga heaks toimetajaks saamiseks on vaja paljusid tugioskusi – vähetähtis ei ole ka lai maailmapilt ja analüüsivõime.

Millist ajakirjanikku vajab meie meediaturg? Missuguseks kujuneb tulevikuajakirjandus uue õppekorralduse valgusel?

See on hea küsimus, aga asetaksin fookuse mujale: mitte meediaturg, vaid Eesti ühiskond ja demokraatlik riigikorraldus. Arvan, et lühiperspektiivis vajab ühiskond ja demokraatlik riigikorraldus samasuguse põhisättumusega ajakirjanikke, nagu on seni vajanud – uudis­himulikke, kriitilise meele ja analüüsivõimega, loovaid ja väga hea dialoogi­võimekusega inimesi. Tulenevalt digiühiskonna kujunemisest ja info üle­küllusest on ajakirjanikel vaja veel täiendavaid oskusi – oskust infos orienteeruda, seda kriitiliselt töödelda ja tõlgendada, „tõlkida“ rahvale arusaadavaks. Kõige selle juures on üks lisatingimus – ühiskonnale vajalikku ajakirjandust saavad teha inimesed, kes oskavad ja tahavad autonoomiat hoida, suudavad oma töös teha väärtuspõhiseid, eetiliselt kaalutletud otsuseid ja nendele otsustele kindaks jääda ka survetingimustes.

Vajalikud on ka meeskonnatöö oskus, et keeruliste ja suuremahuliste teemade korral teha koostööd ajakirjandusväliste inimestega, nt andmeanalüütikute ja programmeerijatega. Samuti digivahendite kasutamise oskus.

Oleme õppetoolis ja ajakirjandusseltsis palju arutanud ajakirjanduse äärmiselt kriitilist olukorda ja arvame, et on vaja uuesti läbi mõelda ja ümber sõnastada Eesti meediapoliitika alused. Seda selleks, et ebasobiv majandusmudel sõltumatut ajakirjandust täiesti välja ei tõrjuks. Et ajakirjandus saaks edaspidigi olla demokraatliku ühiskonna toimimise tugi. Selleks on vaja kardinaalselt muuta ajakirjanduse ja riigi vaheliste suhete käsitlust. Mulle tundub, et paljud, kes uue meediapoliitika väljatöötamisel peaksid osalema, ei ole valmis mõtteviisi muutma.

1 http://ekka.archimedes.ee/wp-content/uploads/TU_ajakirjandus_OKH_otsus.pdf

2 http://www.ern.ee/et/uudis/rektorite-noukogu-pressiteade-korghariduse-arengust

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming