Miks vajavad tehnika ja teadus erinevat filosoofiat

Teaduse edenemine hoiab teadusliku teadmise olemuse küsimuse pidevalt tähelepanu all. Õnneks ei ole tehnika puhulgi asi lootusetu.

PEETER MÜÜRSEPP

Möödunud aastal ilmunud teadusfilosoofia ülevaates sai lubatud, et see ei jää viimaseks filosoofia alajaotusi tutvustavaks kirjutiseks. Sealsamas sisaldus ka vihje tehnikafilosoofiale. Käesolev ongi nüüd lõpuks valminud üritus esitada põgus sissevaade valdkonda, mida eesti keeles on kokku lepitud nimetada tehnikafilosoofiaks.

Alustuseks olgu öeldud, et küllaltki levinud on arvamus, et tehnikafilosoofia ja teadusfilosoofia peaksid olema väga lähedased valdkonnad, võib-olla isegi raskesti eristatavad. Kui see nii on, siis ainult teatava piirini, mida proovikski alljärgnevalt muu hulgas kombata. Teadusfilosoofia teatavasti arutleb teaduse olemuse üle. Tehnikafilosoofia käsitleb samuti tehnika olemust. Teadus ja tehnika pole muidugi üks ja seesama, aga ka loodusteadus, isegi kõige rangemas matematiseeritud vormis pole sama mis tehnikateadus. Teadlasele ei ole nimetatud erinevus tingimata ei huvitav ega oluline. Ta ei pruugi seda tähelegi panna, kuigi loodus pole tehnika. Niisuguste erinevuste analüüs kuulub aga kindlalt filosoofi põhihuvide hulka. Mõneti üllatuslikult ei kuulu tehnika ja tehnikateaduse üle arutlemine tavapäraselt teadusfilosoofide huviorbiiti. Vastava problemaatika esiletoomiseks tuli välja kujundada omaette filosoofia.

Tehnika, mitte tehnoloogia

Nüüdisfilosoofia üks põhitunnuseid on täpne ja korrektne sõnakasutus. Sellest tulenevalt peame otsustama, kas on üldse õige rääkida tehnika- või hoopis tehnoloogiafilosoofiast? Inglise keeles öeldakse philosophy of technology. Ingliskeelsetel kolleegidel on mugav selgitada, et nende valdkond kujutab enesest techne ja logos’e sümbioosi, õpetust sellest, mida tähendab tegemise kunsti õpetus kõige üldisemas mõttes. Eestlastel ja näiteks ka sakslastel niisugust võimalust pole, sest nendes keeltes on tehnika laiem mõiste kui tehnoloogia. Just niisugusele mõistete tähendusväljade erinevusele viidates on eesti keeles kokku lepitud kasutada mõistet tehnikafilosoofia ja mitte tehnoloogiafilosoofia.

Mõistel „tehnika“ on lausa kaks tähendust, mida käsitleb värvikalt Martin Heidegger oma mõjukas kirjutises „Küsimus tehnika järele“, mis Ülo Matjuse tõlkes ka Akadeemias ilmunud. Tehnika on nii vahend eesmärkide saavutamiseks kui ka inimese tegevus. Filosoofilise käsitluse tarvis vägagi huvitav kooslus. Tänapäeva tehnikafilosoofias on rõhk siiski tugevasti esimesel tähendusel ning sellega kaasnevatel eetilistel probleemidel. Heideggeri nimetatud teist tähendust vaadeldakse enamasti kitsalt tehnika enesega (esimeses tähenduses) seonduvalt, jättes näiteks kunstiloomingu kõrvale. Vana-Kreeka techne seevastu hõlmas ka viimati nimetatut. Tänapäeval oleme selle unustanud ja seetõttu ongi tekkinud lõhe teaduse ja kunsti, aga ka loodusliku ja kunstliku vahele. Aeg-ajalt võib kuulda seisukohta, et ainult eetika kaudu pääsebki filosoofia tehnikat puudutavate küsimuste kallale. Tehnika rakendamise eetilised probleemid on muidugi olulised, aga nendega piirdumise korral jääks filosoofiale omane küsimine asja olemuse järele suuresti kõrvale. Tehnika olemust tabamata oleksid ka eetilised tõekspidamised omakorda suhteliselt õhukesel jääl.

Tehnikafilosoofia ei ole teadusfilosoofia

Kuidas siis tehnika olemusele lähemale jõuda? Kas tehnikafilosoofia võiks sobida teadusfilosoofia alajaotuseks, et saaksime olulisi vastuseid mugavasti laenata? Tüüpiline vastus sellele küsimusele on pigem eitav. Põhjust tuleb ilmselt otsida looduse ja tehnika erinevusest. Loodus ja tehnika, viimane siinjuures muidugi vahendi tähenduses, on põhimõtteliselt erinevad. Looduses valitseb iseorganiseerumine. Tegemist on iseareneva süsteemiga, mille kõik komponendid on omavahel seotud ja mõjutavad üksteist vähemal või suuremal määral. Loodus on tekkinud inimese kaasabita ja oleks olemas ka ilma Homo sapiens’ita, tõenäoliselt praegusest olukorrast väga vähe erinevana. Tehnika seevastu ise ei teki. Kujutan siinkohal ette vastuväiteid. Võivad ju loodusjõud ise näiteks midagi kivikirvetaolist välja lihvida. Aga ilma inimesepoolse kasutuseta ei oleks see kivikirves, vaid lihtsalt teatud kujuga kivi. Iseasi on see, et inimene õppis arvatavasti paljud tehnikad mõlemas tähenduses selgeks loodust jäljendades. Aga ikkagi. Inimene on õppinud valmistama hulgaliselt keerukaid seadmeid, mis ei saa kuidagi ise tekkida looduslikest materjalidest loodusliku iseorganiseerumise teel. Seega on loodusteaduse uurimisobjektid tehnikateaduse omadest ikkagi selgelt erinevad. Eelkõige just siit tuleneb ka vajadus erinevate „filosoofiate“ järele. Maailmas on muidugi inimesi, ka filosoofide ja teadlaste hulgas, kelle arvates loodus on jumala looming. Kuid erinevus tehnikaga jääb ikkagi. Inimese valmistatud tehnilised seadmed, nagu ka kunstiteosed, ei ole ju jumala looming, vähemalt mitte nii otseselt, kui on seda loodus usklikule.

Teadus ja tehnika käivad siiski käsikäes

Pöördume täiendava selgituse saamiseks antiikfilosoofia poole. Kõige mõjukamad mõtlejad antiigis olid kahtlemata Platon ja Aristoteles. Nende vaadetes on leitud sarnasusi ja teisiti ilmselt ei saagi olla, sest üks oli ju teise õpetaja. Pigem on siiski nähtud vaadete selget erinevust. Üllataval kombel sobib nende suurkujude mõttemaailmade põhierinevus hästi ka praegu käsitletava temaatika puhul selgitamaks tehnikasse puutuva ja loodusliku vahekorda. Lugeja on ilmselt juba taibanud, kes on kes. Loomulikult on Platon oma fikseeritud ideedega, mis elavad oma eraldatud maailmas, tehnikafilosoof ja Aristoteles oma liikuva teleoloogilise põhjuslikkusega loodusfilosoof. Lisaks ideedeõpetusele sisaldus ka Platoni loodusfilosoofilises teoses „Timaios“ ridamisi tehnilis-tehnoloogilisi kujundeid, mis on laenatud kudumisest, keraamikast, metallurgiast, põllumajandusest. Maailma looja, demiurg, valdas loomulikult neid kõiki. Analoogilisi võrdlusi kasutas ka Aristoteles, kuid tema tegi seda loodusliku iseorganiseerumise, eesmärkpõhjuse toimimise selgitamiseks. Nagu filosoofia ajaloost teame, valitses keskajal ja renessansis pigem Aristotelese tüüpi maailmanägemine. Tol perioodil ei olnud teadust klassikalises tähenduses ning ka tehnika ei arenenud kuigi kiiresti. Samal ajal oli olemas terviklik arusaam maailma asjadest.

Uusaja alguses ei pöördutud tagasi Platoni juurde (õnneks), küll aga jäeti Aristotelese kvalitatiivne vaatlev loodusekäsitlus kõrvale ja keskenduti eelkõige Galileo Galilei ning Francis Baconi eestvõttel sekkuvmanipulatiivsele dialoogile loodusega. Sündis eksperimentaalne täppisteadus, mis hakkas astuma ühte jalga tehnika arendamisega. Kas tehnika progress eeldas uusaegset teaduslikku meetodit ja selle edukat rakendamist, on omaette küsimus. Filosoofid pole selles osas ühte meelt. Kindlasti algas aga paralleelne areng. Loodus ise selle kõige tulemusena muidugi ei muutunud, kuid selline lähenemine stimuleeris tugevasti uskumust, et inimene suudab looduslikku keskkonda ümber kujundada temale enesele sobilikul viisil, muutes elu üha mugavamaks.

Looduse uurimine muutus kvalitatiivsest kvantitatiivseks. Eksperimentaalse meetodi abil saadud tulemuste puhul ei piirdutud üldise põhjuslikkuse tõdemisega, üldiste seoste täheldamisega, vaid otsiti konkreetseid mõõdetavaid ja matemaatiliselt väljendatavaid funktsionaalseid sõltuvusi üldises vormis y = f(x). Niisugune oli põhimõtteline muutus, mida meisterlikult kirjeldas näiteks esivanemate kaudu Baltimaadega seotud mõjukas saksa teadusfilosoof Paul Hoyningen-Huene käesoleva aasta juunikuus Tallinna tehnikaülikoolis toimunud traditsioonilisel eesti filosoofia aastakonverentsil. Teadus omandas niisuguse vormi ja sisu, et tema tulemused said sõna otseses mõttes rakendatavateks. Fundamentaaluuringutele lisandus loomulikul viisil rakendusteadus. Nagu allpool näeme, tähendas see vajalike eelduste kujunemist tehnikateaduse sünniks.

Seega hakkasid loodusteadus ja uue tehnika väljatöötamine uusaja algusest alates ühte sammu astuma. Kuid me ei tohi hetkekski unustada, et loodus ise ei muutunud mehaaniliseks, ehkki inimene kippus seda sageli niiviisi nägema. Üllatav on siinjuures, et uus­aegne uudsena mõjunud mõtteviis oli tegelikult juba antiikajal olemas, ja isegi varem, kui Platon ning Aristoteles areenile astusid. Selgitame seda asjaolu järgnevalt siiski tänapäeva tehnikafilosoofia kontekstis.

Humanitaarne tehnikafilosoofia

Tavapäraselt eristatakse humanitaarset või humanistlikku (humanities philosophy of technology) ja analüütilist tehnikafilosoofiat. Esimest tüüpi tehnikafilosoofid ei huvitu niivõrd tehnikast kui niisugusest, vaid selle vahekorrast moraali, poliitika, inimühiskonna struktuuri ja kultuuriga üldiselt. Seda tüüpi mõtlejad, näiteks Jacques Ellul, Hans Jonas, Lewis Mumford, Hannah Arendt, aga ka Martin Heidegger, on peaaegu eranditult tehnika mõju osas inimühiskonnale negatiivselt meelestatud. Seejuures ei süüdistata mitte tehnikat ennast, vaid pigem midagi fundamentaalsemat.

Näiteks inimese väära mõtlemist tehniliste lahenduste väljatöötamisel ja rakendamisel, mille alused ulatuvad antiikkultuuris Martin Heideggeri järgi lausa Sokratese-eelsesse ajastusse. Tuumapomm olevat lõhkenud juba Parmenidese peateoses, tema poeemis loodusest. Loomulikult ei väida Heidegger, et Parmenides esitas kodeeritud vormis aatomipommi loomise põhimõtte, vaid osutab mõtteviisile, mis võimaldab ilmselge meelelise kogemuse kõrvale jätta ja toetuda rangelt ainult formaalloogilisele mõistuse tõele. Viidates kuulsale Zenoni (Parmenidese õpilane) apooriale – ainult niiviisi mõeldes sai uskuda, et välejalgne Achilleus ei jõua kunagi aeglasele kilpkonnale järele – või veelgi drastilisema näite alusel, et liikumine ei saa kunagi alata, seega pole seda üleüldse reaalselt olemas (enne mis tahes teepikkuse läbimist peaksime kõigepealt läbima poole distantsist).

Kas mitte põhimõtteliselt samamoodi ei toimeta ka klassikalist matematiseeritud loodusteaduse meetodit rakendav teadlane. Kui eksperiment ilusat kooskõlalist teooriat ei kinnita, siis ei saa ju ometi teooria vale olla. Ilmselt petab meeleline tunnetus või on eksperimendiga midagi muud lahti – seadmed ei toimi või on mingid tingimused paigast ära (ilm halb, miski või keegi segab eksperimentaatorit).

Kõige hullem eelkirjeldatuga seonduvalt on asjaolu, et just niiviisi mõeldes ja alates uusajast ka tegutsedes on inimkond suutnud tekitada nn globaalprobleemid. Meie loodud tehnika on niivõrd võimas, et selle abil on võimalik meie eneste kui bioloogilise liigi eksistents ohtu seada. Mis võiks olla lahendus? Kas annaks tulemuse loosungi „Tagasi Aristotelese juurde“ järgimine? Vaevalt küll. Elame tänapäeval ju ikkagi täiesti teistsuguses maailmas, kui see oli antiigi kõrgajastul. Tõenäoliselt ei aita ka kunstile ja emotsioonidele rõhumine, mida aeg-ajalt kuulda võib. Tänapäeva maailmas saame ilmselt loota ainult ratsionaalsusele. Kas võiks teist tüüpi, analüütiline, tehnikafilosoofia meid selles osas aidata?

Analüütiline tehnikafilosoofia

Iseloomustades analüütilist tehnikafilosoofiat rõhutatakse Stanfordi filosoofia­entsüklopeedias, et teadusfilosoofil on loodusteadlasega palju vahetum kontakt kui tehnikafilosoofil tehnikateadlasega. Loodusteaduse fundamentaalsed küsimused, nagu aatomite reaalsus, põhjuslikkuse ja juhuslikkuse vahekord, aja ning ruumi problemaatika, kvantmaailma saladustesse süvenemine – kõik see kuulub teaduse ja filosoofia piirialadele. Kõige teoreetilisemate probleemidega tegelevad teadlased on paratamatult natuke ka filosoofid ja seetõttu puutuvad „puhtad“ filosoofid teadlastega paratamatult vahetult kokku, vähemalt uurimisobjektide jagamise mõttes.

Loodusteadus ongi ju välja kasvanud loodusfilosoofiast, saanud teaduseks uusaegses mõttes metafüüsikast puhastumise tulemusena. Võib-olla saab hakkama ilma metafüüsikata, aga epistemoloogilised (teadmisteoreetilised) probleemid jäävad teadusega kaasas käima. Teaduse edenemine hoiab teadusliku teadmise olemuse küsimuse pidevalt tähelepanu all. Õnneks ei ole tehnika puhulgi asi lootusetu. Loodusfilosoofia ja loodusteaduse arengupidevusele sarnane liin on siingi jälgitav. Tehnika areng on kindlasti seotud inimese tegevusega, praktiliste küsimuste lahendamisega, nn praktilise ratsionaalsusega.

Huvitavalt on teaduse ja tehnika vahekorda iseloomustanud praegu vist vanim, mõjukas ja endiselt aktiivne filosoof Mario Bunge, kes möödunud aasta septembris tähistas 96. sünnipäeva. Mõneti üllatuslikult on Bunge seisukohal, et tehnikateadust eristab loodusteadusest ainult esimese rakenduslikkus. Bunge rõhutab, et tehnika on seotud praktikaga, tegevusega. Seejuures on praktika siinkohal siiski tugevasti sõltuv teooriast. Just see asjaolu eristab tehnikat kunstist ja seob teadusega. Bunge väidab, et tehnikaga on seotud kahte tüüpi teooriad: substantiivsed ja operatiivsed. Esimesed neist kujutavad endist laias laastus teadusteooriate rakendusi. Operatiivsed teooriad seevastu kujunevad otse rakendusteaduse alusel ega eelda teoreetilist teadust klassikalises tähenduses. Esimesed tegelevad objektiga, teised meetodiga.

Bunge mõtetest inspireerituna püstitas Ian Jarvie demarkatsiooni probleemi, kuidas eristada tehnikasse puutuvaid väiteid teaduslikest. Lähenemine kuulub epistemoloogia valda, sest põhiküsimuseks kujuneb, mis tüüpi teadmine seostub tehnikasse puutuvaga kõige paremini. Võimaliku lahendusena on välja pakutud Michael Polanyi vaiketeadmise (tacit knowledge) kontseptsiooni, kuid lõpuni rahuldavaks seda ei peeta. Saab ju vaiketeadmine ilmselt eksisteerida ka mujal kui tehnikaga seonduvalt. Ühtlasi surub väljendamata teadmisele rõhumine teadliku ratsionaalsuse tagaplaanile. Tehnikaga kokku puutudes peaksime ikkagi aru saama, mida teeme ja seda ka teadvustama. Alati kahjuks nii pole, aga kindlasti ei saabu mõistmine ka iseeneslikult. Tehnikafilosoofid peavad selle nimel tööd tegema.

Rakenduseetika riskid ja vastutus

Käesolevas kirjutises pole ruumi tehnikaga seonduvate eetiliste ja sotsiaalsete aspektide lähemaks selgitamiseks, mis tehnikafilosoofidele on vägagi huvipakkuv temaatika. Ütlemata on selge, et tehnika areng muudab inimühiskonda. Saame kas või võrreldamatult rohkem ja kiiremini maailmas ringi liikuda, kui see vähem kui sajand tagasi võimalik oli. Sama selge on, et ühiskonda mõjutavate tehniliste uuenduste väljatöötamine ja kasutuselevõtt toob kaasa üha uusi eetilisi probleeme. Vahest kõige olulisem on tehnikateadlase ja inseneri, kes toimetavad sageli käsikäes, vastutuse küsimus oma töö viljade eest. Sõltub ju neist mõlemast meie turvalisus ja seda lausa igapäevaselt. Kõrghooned ja sillad ei tohi tavatingimustes kokku variseda. Lennukid ei tohi alla kukkuda, laevad põhja minna ega rongid teelt välja sõita. Need küsimused on aktualiseerunud aastakümneid tagasi. Sellest hoolimata on insenerieetika mõneti üllatuslikult suhteliselt noor distsipliin, olles välja kujunenud alles möödunud sajandi kaheksakümnendatel aastatel. Nii nagu tehnikateadust peetakse rakendusteaduseks, tavatsetakse tehnikaga seonduvate eetiliste probleemide käsitlemist kutsuda rakenduseetikaks.

Peale inseneeria on muidugi veel teisigi tehnika ja tehnoloogiaga seotud valdkondi, millega kaasnevad eetilised probleemid, nagu biotehnoloogia või nanotehnoloogia, tuumaenergiaga seonduvast rääkimata. Paraku ilmnevad eri valdkondade puhul suhteliselt erinevad riskifaktorid, mille ühtne käsitlemine on keeruline. See asjaolu teeb rakenduseetikast väga mitmeharulise valdkonna, aga midagi pole teha. Parem olla konkreetne, täpne ja kasulik kui üldine ja ebamäärane. Samal põhjusel ei saa ka teadus- ja tehnikafilosoofiat ühe mütsi alla kokku panna.