Õnnestunud võistlus

Ülemiste ühisterminali ideevõistluse žüriiliikmete vestlusring.

Margit Mutso

III preemia anti tööle „Aurumassin” (Peeter Pere, Eva Kedelauk, Janek Maat, Anna-Liisa Unt ja Robert Kähr – Peeter Pere Arhitektid).

III preemia anti tööle „Aurumassin” (Peeter Pere, Eva Kedelauk, Janek Maat, Anna-Liisa Unt ja Robert Kähr – Peeter Pere Arhitektid).

Võistlustele tuleb peaaegu alati töid, kus vaatab vastu suur linnaehituslik pilt ning pakutakse välja lahendus, mis ei mahu etteantud raamidesse. Nii juhtus ka seekord ja seetõttu alustame juttu võistlusülesandest ja etteantud piiridest.

Endrik Mänd: Rail Balticu (RB) projekt on riiklik ettevõtmine, linn on partnerina sellesse kaasatud partner ja meie ülesanne oli ka võistlus läbi viia. Teemaplaneeringuga sai tehtud trassivalik ja mul on hea meel, et riik aktsepteeris meie ettepanekuid. Trass tuleb Tallinna sisse ida poolt, linna tuleb vaid reisiterminal, kaubaterminal viiakse aga Muugale. Terminali asukohavalik oli piiratud: variant oli tuua see Balti jaama või Ülemistele. Kui vaadata maailma kogemust, siis tupikraudteepeatusi ei tehta enam, terminalist peab saama läbi sõita ja seepärast jäi meil lauale Ülemiste.

Indrek Allmann: Võistlusala oli see­kord piisavalt suur, veel ulatusliku­maid linnaehituslikke skeeme, näiteks uut peatänavat, mis algab lennujaamast ja lõpeb sadamas, sellega ei seostatud.

Mänd: Ülemiste ja kesklinna vahe on umbes viis kilomeetrit, mida jalgsi üldiselt ei käi. Kergliikleja pole rahvusvahelistel reisidel ka mitte esimene sihtgrupp. Seega on rõhk ühistranspordil.

Mutso: Lahendust mõjutab suuresti tulevase terminali ümbrus, eeskätt siia planeeritud ostukeskus, millel on juba ehitusluba. Selle arhitektuur tekitab küsimusi ja terminali sidumine kaubanduskeskusega on üsna komplitseeritud. Mõistlik oleks need kaks asja olnud koos lahendada.

Mänd: Kõrvalkrundi planeering tehti kümmekond aastat tagasi, sellest ei saanud mööda vaadata.

Allmann: Ülemiste piirkonda pole käsitletud aastaid mitte linnasüdamena, vaid kui äärelinna, kus on ka äärelinnale kohane keskkond ja struktuur. Nüüd, kui siia tuleb terminal, oleks teistsugune potentsiaal justkui olemas. Strateegiliselt on vist aga otsustatud linna mitte lõhestada?

Mänd: Eks sellest kohast saab piirkonna üks tõmbekeskusi, siia on koondunud palju uusarendusi. Kindlasti pole aga Tallinnal lähemal sajal aastal ressurssi, et venida linnakeskusega Ülemisteni. Pigem laieneb keskus mere poole.

Mutso: Selles situatsioonis pean oluliseks, et uus terminal oleks nähtav, mõlemalt poolt raudteed haaratav, et ta paistaks nii lennujaama kui Lasnamäe poole, et ta ei kaoks kõrvalmajade vahele ära. Teine oluline asi on arhitektuurikeel. Raudteearhitektuuri ei saa me teha mitte iga päev ja siin tuleks võtta kõik, mida see tüpoloogia võimaldab: avada uhke perspektiiv, siduda maja rongidega, ka visuaalne pool võiks haakuda funktsiooniga.

Mutso: Võistlusele pakuti kolme sorti lahendusi. Esiteks, terminal tehti raudtee alla. Nii saadi hea ühendustee nii perroonide kui ka Suur-Sõjamäe tänava poolega, aga visuaalne side raudteega läks kaduma ning hoonel endal polnud linnaruumis suurt sõnaõigust. Teiseks, terminal tehti väljaku ja raudtee vahele ning ühendused lahendati tunneliga. Sellega sai väljak ilusa lõpetuse, säilis ka mõningane side raudteega, aga maja oli pigem paviljonisarnane madal maht, mis jäi suure ostukeskuse varju. Kolmas grupp projekteeris terminali raudtee kohale. Mulle meeldivad need lahendused kõige rohkem, sest terminalile tuleb juurde kõrgust, see hakkab mõjuma maamärgina. Sel juhul saab luua ka elamusliku siseruumi, mis ühegi teise hoonetüübi korral poleks võimalik. Viimast lahendusvarianti esindab ka võidutöö.

Allmann: Pärast kõikide variantide kaalumist, tundus võidutöö kõige realistlikumalt täitvat konkreetse linnaruumi vajadusi. Paviljonilaadsed lahendused raudtee all või peal eeldaksid sealse linnaruumi uuesti mõtestamist kuni küsimuseni, kas projekteeritud kaubanduskeskus üldse sobib siia kõrvale. See polnud aga selle võistluse otsustada. Võidutöös jäi veel silma teistest mõnevõrra erinevalt käsitletud linnaväljak. Paljud olid platsi näinud ühe suure avara alana, võidutöös on väljak jaotatud emotsionaalselt erinevateks, eri tasanditel paiknevateks osadeks.

Mänd: Võidutöös oli murtud end lahti ka paari sajandi vanusest ühistranspordihoone tüübist. Meil ei ole enam vaja suuri ootesaale, kuhu tullakse tundideks, elu on märgatavalt kiirem ja ökonoomsem kui sada aastat tagasi. Ülesandele sai läheneda kahte moodi: terminal kui logistiline süsteem või terminal kui selgelt väljendatud arhitektuurikeelega hoone. Paljud arhitektid, osa neist sai ka auhinna, olid töötanud eeskätt avaliku ruumiga, ruumi loogika ja logistikaga. Teised tegelesid rohkem hoonega. Mõlemad variandid olid aktsepteeritud. Teise koha saanud „Puhkus” ja ostupreemia pälvinud „Peatänav” kuuluvad esimesse rühma, võidutöö pigem teise.

Allmann: „Peatänav” oli üks kõige selgema kontseptsiooniga töid, kuid see hakkaks täie jõuga toimima vaid siis, kui ümbruskonna linnaruum, arendajad, linn ja lahendusega seotud eraomanikud sellega kaasa tuleksid. Mis hakkab juhtuma teisel pool Peterburi maanteed? Millise hinnaga loobuksid Ülemiste arendajad oma praegustest plaanidest? Selle pähkli katkihammustamine oleks teoreetiliselt olnud võimalik vaid kahe etapiga konkursi käigus. Kaasama oleks pidanud kõik lahendusega seotud maaomanikud.

Mänd: Teise koha pälvinud „Puhkus” on ääretult sümpaatne ja läbimõeldud töö, aga siin on näha, et eesmärk oli tõmmata inimesed ruttu Peterburi teeni ulatuva ja terminalikompleksi siduva varikatuse alla, kus vaade on piiratud nii linnaruumile kui kaubanduskeskusele, ning suunata tähelepanu uuele kesksele linnaväljakule.

Mutso: „Puhkuse” äripindade lahendus on üsna formaalne: torn kaubanduskeskuse nurgas ei haaku ei arhitektuurilt ega logistiliselt. Tundus, et arhitektid väljendavad selle käiguga lausa põlgust kõrvale kavandatud kaubanduskeskuse ja nõutud äripindade suhtes. Ma mõistan neid, aga kahjuks peame nii võistlusel kui ka igapäevaelus täitma arhitektidena tellimust. Minu meelest ei oleks midagi halba juhtunud, kui terviklikku varikatuste süsteemi oleks lülitatud ka äriruumid, ruumi ju on.

Mänd: Peterburi tee äärsel krundil on kehtiv detailplaneering, mis annab ehitusõiguse äripindadele Kui seda ehitusõigust otsustatakse ühel või teisel viisil mitte realiseerida, siis tuleb riigil kehtiv ehitusõigus välja osta. Sel juhul liitub see summa terminalihoone maksumusele.

Mutso: Linna peaterminal on piisavalt oluline asi, et selle õnnestumise nimel vastav otsus teha. Kui „Puhkus” oleks pea jagu teistest tugevam olnud, siis oleks ka see tee valitud. Tõsi, töö oli pikka aega paljudel liider, aga kõiki nüansse kaaludes kukkus pügala võrra allapoole.

Allmann: Endrik Mänd tõi välja kaks tüpoloogiat, aga oli ka neid töid, mis sidusid neid kahte. Näiteks teine ostetud töö „Ootus”, kus nõutav ärihoonemaht oli seotud terminalihoonega ja lahen­datud kõrghoonena Peterburi tee ääres. Seeläbi tekkis kohale linnaehituslik dominant. Kahjuks ei tulnud ülejäänud lahendus heale kontseptsioonile järele. Kolmanda koha pälvinud „Aurumassina” autorid olid näinud kõiki koha probleeme ja leidnud neile ka lahenduse. Jäädi õigetesse raamidesse, perroonid olid õige asetusega, need olid hästi kaetud, rongiterminal oli ühendatud bussijaamaga ja kompleks oli ühenduses ka Ülemiste keskusega (see on praegu võidutöös lahendamata, aga lihtsasti parandatav). Lennujaama poolega sidumiseks on mitu varianti. Näiteks nii, nagu on tehtud „Peatees”– pika tänavaga üle raudtee, või siis tunneliga, aga kaks poolt annab ka siduda ühe hoonepunkti abil, nagu seda on tehtud „Aurumassinas”. Kui tulla suure sillaga üle, siis tekib maapinna tasandile paratamatult probleemne linnaehituslik pundar. Näiteks „Peatänava” bussijaam avaneb osalt suure viadukti alla ja sinna meeldiva keskkonna loomine on keeruline, eriti arvestades ilmakaari.

Mutso: Mulle tuli üllatusena, et kui žürii välja valitud kuuele tööle (kuues oli „Siin Tallinn”) tehti lisaekspertiis, siis selgus, et ükskõik kui keeruka süsteemiga minna üle raudtee, kui palju panna sinna lifte või treppe, on see ikka odavam kui kaevuda praeguse raudtee alla.

Mänd: „Aurumassina” kõige suurem häda on see, et ta ei tõmmanud enesele pilku. Kui teiste auhinnatud tööde puhul oli kontseptsioon kohe näha ja tekitas mõtte, et see on hea töö, seda peab uurima, siis seda projekti pidi kõigepealt lähemalt uurima, et selle headusest aru saada.

Mutso: Uhke sõrestikkatus püüdis ikka natuke pilku. Mina pean selle töö kõige suuremaks puuduseks seda, et terminali ees olid suured ärimahud, mis selle Peterburi tee poolt ära varjasid, ja terminali ette ei tekkinud ka linnaväljakut. Kokkuvõtteks võime vist tõdeda, et võistlus õnnestus?

Mänd: Jah, kõik võistlustööd olid hea tasemega – oli, mille seast valida. Vähempakkumiskonkursiga sellist tööd nagu „Tagasi” poleks saadud. Oluline on näha ette, kas see osa, mis ehitamisel alles jääb, on see, mille pärast lahendus võistlusel välja valiti. Võidutöö puhul on see reaalne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming