Mängulised ja akadeemilised arhitektuuriajaloolased

Tallinnas toimunud rahvusvaheline arhitektuuriajaloo tähtsündmus annab valemi, kuidas korraldada meeldejääv konverents.

KRISTINA JÕEKALDA

13. – 16. juunini toimus Tallinnas Eesti Kunstiakadeemia (EKA) korraldamisel Euroopa arhitektuuriajaloo võrgustiku EAHN (European Architectural History Network) konverents,1 järjekorras viies. Kahe aasta tagant peetav tippkohtumine on varem toimunud Dublinis, Torinos, Brüsselis ja Guimarãesis, järgmine peetakse 2020. aastal Edinburghis. Kitsama suunitlusega seminare jääb ka vahepealsesse aega. Põhja- ja Ida-Euroopa on EAHNil seni peaaegu katmata (vaid üks seminar Belgradis), nii on tegu märgilise üritusega.

Esinejaid oli tõepoolest üle maailma, kokku ligi 300: enim USAst ja Ühendkuningriigist (mõlemast 50 ringis), alles seejärel Eestist (u 25). Iseasi on, miks koondab end oma nimetuses Euroopaga piiritlenud ühing märkimisväärsel hulgal USA, Hiina jt uurijaid, kelle puhul ei loo seost Euroopaga ei päritolu ega uurimisteema. Õigem olekski öelda, et tegu on lihtsalt Euroopas baseeruva ühinguga. Võib-olla on selline globaliseerumine ka tõukeks, miks EAHNi ajakirja Architectural Histories viimane erinumber tegeleb Euroopa määratlemisega.2 Sellest hoolimata on tegu küllaltki ühtse, entusiastliku ja omavahel tuttava teadlaskonnaga, kel ka uurimisaines paljuski ühine: üle poole ettekannetest tegeles XX sajandiga, enamik neistki sajandi teise poolega.

39 riigi arhitektuuriajaloolasi Tallinna toonud üritus – peakorraldajaks EKA professor Andres Kurg ja tema juhitav kümneliikmeline meeskond – pälvis osalejatelt vaid kiidusõnu. Humanitaarid sageli põlgavad sellist massiformaati, kuid antud juhul sünnitas seesugune tihedus nauditava sünergia ning osutus erakordselt inspireerivaks. Seepärast tekkis küsimus, mis selle õnnestumise tagas (olgu öeldud, et konverentsi korraldamisse muul moel kui ühe arutlusringi kaaskorraldaja-juhatajana ma ei panustanud).

Korralduslikult järgib EAHN oma konverentsidel ühe rolli põhimõtet: korraldajad ise ettekandeid ei pea ning ükski esineja ei astu üles teise sessiooni juhi ega arutlusringi osalisena. Konverentsi teine aluspõhimõte on eriliselt pikk ettevalmistusaeg: sessioonide ettepanekud tuli teha poolteist aastat varem, järgnes avalik üleskutse ettekannetele, mitmes faasis kommenteeritava ettekande täistekst tuli esitada mitu nädalat ette, mis ei ole humanitaaride teadusüritustel kuigi tavaline. Sellised meetmed kahtlemata tõstavad taset ning võimaldavad sessioonil tõepoolest toimida sidusa miniseminarina.

Indrek Sirkel kujundas Tallinna konverentsile logo, mis markeerib leidlikult ürituse toimumiskoha arhitektuuri, kuid haakub maja elementidega mängides ühtviisi hästi arhitektuuriajalooga.

Kristina Jõekalda

Viriseda võib sellise haardega üritusel selle üle, et kattumise tõttu ei ole kõike võimalik oma silmaga-kõrvaga kogeda. Enamasti oli käimas viis paralleelsessiooni, vahel rohkemgi. Orienteerumiseks olid sessioonid liigendatud viie alateema alla, justkui väikestesse eriprogrammidesse: „Perifeeriad“ („Peri­pheries“), „Vahendamised“ („Mediations“), „Keha ja meel“ („Body and Mind“), „Avastamine ja järjekindlus“ („Discovery and Persistence“) ning „Võrdlevad modernsused“ („Comparative Modernities“), kuigi mõnel juhul jäi nende ühisosa ka küsitavaks. Tervikülevaadet ette kantud ligi 130 ettekandest pole kellelgi, ka korraldajatel mitte. Just seepärast oli meeldiv, et iga alateema jälgimisele pühendus üks püsikuulaja, kes tegi konverentsi lõpus ülevaate, andes nõnda mingigi ettekujutuse kogu programmist.

Mina kuulasin pea ainult katusteemade „Perifeeriad“ ja „Vahendamised“ alla kuuluvaid sessioone,3 kus tegeldi historiograafia, arhitektuuriajakirjanduse, populariseerimise, arhitektuuri kaitsmise diskussioonide ja keskuse-ääremaa (sh Ida-Euroopa) määratlemisega. Oma uurimishuvidest lähtuvalt pakkusid mulle eriti huvi kaks suure­päraselt komponeeritud ja ka teoreetilises mõttes lennukat XIX sajandile keskendunud sessiooni moodsa arhitektuuri­ajaloo algusaegadest: arhitektuuriajakirjanduse tekkest („Launching the Architectural Magazine: The Formation of a Genre“, moderaator Anne Hultzsch) ning katsetest ajalugu kirjutades sellele ometi osaliselt selg pöörata („Coming Back to Haunt You: The History of Rejecting History in Architecture“, moderaator Mari Hvattum).

Veel kuulasin arutlusi, mille võib kokku võtta pealkirja alla „Arhitektuuri ja reaalelu vahekord“. Näiteks analüüsiti põnevalt arhitektuuri(kriitika) teemalisi telesaateid: Emily Pugh vaatles 1960. aastate USA saatejuhi Aline Bernstein Saarineni mõjukust ja tema edu tagamaid, Jessica Kelly käsitles ettekandes brutalistlikku masselamuehitust ründavat BBC vestlusaadet „Elul on õigus, arhitekt eksib“ („Life is Right, The Architect is Wrong“) 1970. aastate Ühendkuningriigis. Peaaegu alati on selliste üldrahvalike pärandidiskussioonide käivitajaks vanade hoonete hävimine (sõjas, õnnetuse või ümberehituse tõttu) ning aktiivne ehitustegevus – sest sellises kontekstis tajuvad ka mittearhitektid, mittemuinsuskaitsjad ja mittekunstiajaloolased pöördumatuid muutusi oma elukeskkonnas. Veel kümmekonna aasta eest sai ka meil valida kunsti- ja arhitektuurisaateid, mida nüüd on jäänud kasinaks. Kuigi sõnades teaduse populariseerimist soositakse, jääb akadeemiline uurija siiski sageli teadushindamise hammasrataste vahele. Seda teemat – mitte teadlaste võimetus köita avalikkust, vaid aja- ja ressursipuudus pideva projektikirjutamise ja (bürokraatide soositud väljaannetes) publitseerimise paanikas – tõstatati konverentsil korduvalt.

Mõni sõna ka kolme peaettekande kohta. Võluvalt poeetilise, samal ajal rõhutatult kahe jalaga maa peal (oksjoni­hinnad, ehitustehnilised detailid) avaloengu „Tükkideks võetud hooned: Inglise baroki õppetunnid“ („Buildings in Bits: Lessons from the English Baroque“) pidas Briti kunstiajaloolane Christine Stevenson. EKA professor Krista Kodres esines sisutiheda loenguga Tallinna vanalinna vanimate, erakordselt kaua muutumatu ilme säilitanud kaupmehe­elamute kujunemisloost XVI–XVIII sajandil. Konverentsi lõpetas (Tallinna esivanematega) professor Reinhold Martin Columbia ülikoolist, kelle sõnavõtt oli ühtaegu emotsionaalne kokkuvõte toimunud konverentsipäevadest ja jahmatavalt hästi sõnastatud filosoofilis-poeetiline vaatlus arhitekti, arhitektuuri ning eriti arhitektuuriajaloolase rollist ühiskonnas, peamisteks märksõnadeks keskkond, võrdsus, pisike keskus ja ääretu perifeeria, väheldase distsipliini eelised ja raskused.

Akadeemilisele programmile sekundeeris külluslik lisaprogramm. Toimus raamatuesitlusi ja EAHNi töörühmade kohtumisi. Keskne ja eriti kutsuv osa EAHNi konverentsidest on erialaspetsialistidest giididega paaritunnised arhitektuurituurid lõunapausidel ja pikemad väljasõidud konverentsijärgsel päeval.

Sõna ja pildi töörühm (word and image group) võttis Anne Hultzschi ja Catalina Mejía Moreno juhtimisel näiteks arhitektuuri publitseerimise teemalise ümarlaua vormi („Architecture Published: Past, Present, Future“). Kümmekonnal kutsutud osalisel oli palutud kaasa võtta üks objekt, mille abil käivitati laiem arutelu. Esindatud olid varauusaegne arhitektuuritrükiste reklaambuklet, XIX sajandi arhitektuuriajaloo käsiraamat, viimastel kümnenditel levima hakanud arhitekti ennast tutvustav (pildi)raamat, ühe osaleja omaalgatuslik ajakiri ja teise institutsiooni poolt pealesunnitud tehnilistele näitajatele orienteeritud (pseudo)ajakiri.

Detailid on tõepoolest olulised: juba mainitud korralduslike üksikasjade kõrval oli Tallinna konverentsile tunnuslik suurepäraselt läbi mõeldud graafiline identiteet (disainer Indrek Sirkel), mis on eriti oluline sedavõrd mahuka ürituse puhul – juba ainuüksi konverentsi 210-leheküljelises programmiraamatus võib olla raske järge ajada. Aga ei olnud sugugi, oli hoopis meeldiv.

Eriti väärib esiletõstmist, et Tallinna konverentsi logo markeerib leidlikult ürituse toimumiskohta (ühtlasi haakub maja elementidega mängiv logo arhitektuuri ja selle ajalooga laiemalt). Seni veel oma majata EKA korraldas konverentsi nimelt rahvusraamatukogu hoones, mis täitis oma rolli väärikalt ja veenvalt – ka tühjana ilmetud ruumid läksid arhitektuurihuviliste kogunemispaigana elama ja pälvisid üksjagu imetlust. Kahju ainult, et majataguse amfiteatri potentsiaal kasutamata jäi, suurepärane ilm oleks seda võimaldanud küll.

Kõige häälekamalt näiski rahvusvahelist spetsialistide ringi kõnetavat Nõukogude perioodi arhitektuur – selle kihistusega on meil midagi tõeliselt väärtuslikku ja teistsugust pakkuda. Ei ole liialdus väita, et sumedal õhtul kihaval linnahalli katusel tabas arhitektuuriuurijaid midagi katarsisetaolist. Küsimusele, kuidas on võimalik, et selline hoone seisab ja laguneb, pidin vastama korduvalt.

Nelja päeva jooksul juhatati osalejad ka Kumusse, arhitektuurimuuseumi, EKKMi, Mustpeade majja ja teaduste akadeemiasse. Paljudel oli raske uskuda, et sellisel väiksel riigil on oma arhitektuurimuuseum, nelja korrusega, ja veel eraldi arhitektuurikeskus.

Nagu suurel üritusel ikka, tuli aeg-ajalt tõdeda sedagi, et ka maailma juhtivates ülikoolides kraadi kaitstes või töötades, ka tippkirjastustes publitseerides on võimalik pidada silmatorkavalt keskpäraseid refereerivaid ettekandeid. Eesti arhitektuuri(ajaloo) uurimise tasemega võib igati rahul olla. On suur asi, et meil võrsub arhitektuurist kirjutajaid nii kunstiteadlaste kui ka arhitektide seast. Mitmel pool maailmas tegelevad arhitektuuriajalooga teatavasti eranditult (endised) tegevarhitektid. Kahju, et meilt vaevalt paar arhitekti kuulama tuli – kuigi tegu oli akadeemilise ettevõtmisega, toodi siiski koju kätte palju põnevaid teadmisi, ning seda ka praktikule. Kes siis kõik need ägedad näitused ja projektid ära teeb, kui uurijad teadus­bürokraatia sunnil peaasjalikult tipp-publikatsioonide jahil on?

1 Programmiraamat ja paljude ettekannete täistekstid kättesaadavad: European Architectural History Network: Tallinn 2018, www.eahn2018conference.ee

2 Vt Architectural Histories, www.eahn.org/journal

3 Konverentsil sain osaleda tänu ETAgi rahastatavale projektile PUT788.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht