Madala lennuga rahvuskiik

OTT KARULIN

EXPO maailmanäitus „Feeding the Planet, Energy for Life“ ehk „Toita maad ja anda planeedile eluks vajalikku energiat“ 1. V – 31. X 2015 Milanos. Eesti rahvuspaviljoni „Gallery of Estonia“ ehk „Eesti galerii“ autorid on Kadarik Tüür Arhitektid koosseisus Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Tanel Trepp, Kristi Tuurmann, Kadri Tamme, Uku-Kristjan Küttis, Kaarel Kala, Alari Orav, Karlo Funk, Ants Uustalu ja Kerli Kehman.

Üks detail, mis eristab Eesti paviljoni kõikidest teistest, on kiiged.

Üks detail, mis eristab Eesti paviljoni kõikidest teistest, on kiiged.

Katrin Koov

Kahe Korea piiril, lõuna pool, seisab Dorasani raudteejaam, mis valmis juba üle kümne aasta tagasi, et ühendada lõuna põhjaga. Põhja-Koreasse on sealt selle aja jooksul sõitnud aga vaid kaks rongi ja nii seisab jaam tühjana, pakkudes turistidele võimaluse väikese tasu eest perroonil ära käia. Miskipärast meenus Dorasan, kui Milano Rho-Fiera metroojaamas rongilt maha astusin. Seegi jaam on juba seitse aastat vana, aga kasutamisest erilisi jälgi pole ja ilmselt jääb see ka pärast EXPO maailmanäituse kokkupakkimist üsna tühjana seisma. Aukartustäratavalt suured investeeringud ühte lühiajalisse projekti iseloomustavad ka maailmanäitust, mis on ilmselt kõige veidram ettevõtmine, mida kunagi külastanud olen. On nagu arhitektuurinäitus, aga hooned on selgelt riigi reklaamimise teenistuses. On nagu turismimess, aga taotlus on pakkuda midagi enamat kui tuusikute müümine. On nagu installatsioonide galerii, aga paviljonide tase erineb liiga palju selleks, et saaks kõneleda positiivsest tervikelamusest.

Kirjeldatud kontekstis on Eesti paviljon vägagi omal kohal – selline armas ja kõikeütlevalt väheinformatiivne. Paviljoni veenvaim osa on lamamisala sissepääsu juures. See leiab ka rohkesti kasutamist, sest „Eesti galerii“ on EXPO kõige tagumine ehitis ja sinna jõudmiseks tuleb üksjagu jalutada. Eesti väike ja nunnu puidust paviljon on ka visuaalselt üsna ligitõmbav oma selgete joonte ja õhulisusega, aga maailmanäituse atraktiivsemate paviljonide hulka see siiski ei kuulu. (Nii mõneski soovituste nimekirjas ollakse sees, aga selliseid edetabeleid leiab veebist sadu ja päris mainimata ei jää ilmselt ükski 149st osalevast riigist.) Kui olla turninud üüratu suurel võrgul Brasiilia paviljonis, kogenud hologrammfilmi Araabia Ühendemiraatide kõrbelabürindis, seisnud interaktiivses Suurbritannia mesilastarus, jalutanud Austria metsas või imetlenud uusima robottehnoloogia ja traditsioonide sujuvat kooskõla Lõuna-Korea paviljonis – need on kõiki meeli haaravad ruumikogemused –, mõjub Eesti paviljoni galeriikontseptsioon liigagi lihtsa ja fantaasiavaesena. Kui üldse midagi EXPO-l nähtud esteetika, eesmärkide ja teostuste virvarrist järeldada, siis seda, et kõige paremini mõjuvad paviljonid, mis on koondatud ühe selge kujundi ümber ja kus ei püütagi piiratud ruumis võimalikult palju eri nähtusi tutvustada.

Vähemalt paberil on see koondav kujund olemas ka Eesti paviljonil – kiiged. Võib muidugi vaielda, kas kiiking ikka on meie rahvussport, aga külastajat aktiveeriva ja visuaalselt atraktiivse kujundi potentsiaali on sel igal juhul. Kahjuks pakuvad kiiged ses paviljonis üsna vähe rõõmu: hoogu ei saa õieti üles võttagi, sest oht mõni kaaskülastaja rajalt niita on väga suur, samuti pole kasu energialoenduritest kiikede kohal, sest kiikuja neid ei näe ja maksimumini jõudmiseks pole eriti vaeva näha vaja. Olnuks paviljoni keskel üks-kaks tõelist kiikingukiike, mil vabalt ruumi lennata … Kuna ka galeriiboksides eksponeeritud majandus- ja kultuurisaavutuste läbilõige on üksjagu juhuslik, pole rahvusliku uhkuse kütuseta kuidagi võimalik Eesti seekordset paviljoni õnnestunuks pidada. Kahju, sest, nagu öeldud, potentsiaali on kamaluga.

Paviljoni autoreid pole siiski põhjust süüdistada, sest nende töö vastab igati konkursi lähteülesandele ja just viimane on see, mis järgmisel korral märksa põhjalikumat ettevalmistust vajab. Alustuseks tuleks mõista, et EXPO pole siiski arhitektuurinäitus. Võib-olla tasuks järgmisel korral teha konkurss kahes osas: kõigepealt valida välja paviljoni kontseptsioon ja alles seejärel selle vorm. Muidugi, ka nüüd said konkursil osaleda nii arhitektuuri kui ka reklaami ja muu loometegevusega seotud ettevõtted, aga on vist üsna arusaadav, et ükski kuraator ei jaksa oma ettevõtte alt (miks tal see üldse olema peaks?) nii suurt arhitektuurilahendust pakkuda.

Kultuuriministeeriumis võiks ehk korraks aja maha võtta ja kaaluda rahvuspaviljonide (Veneetsia biennaal, Praha kvadriennaal) valimise korra tugevusi ja nõrkusi, sest tõenäosus, et samadel alustel EXPO konkursi korraldamine viiks kontseptuaalselt terviklikuma ja haaravama lahenduseni, on väga suur. Praha kvadriennaalil võidutsenud „Ühtne Eesti“ sobitunuks probleemideta ka EXPO-le, nagu nii mõnigi Veneetsia biennaalil Eestit esindanud näitus.

Kahjuks on aga EXPO-l osalemise korraldamine antud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kätte, kelle senine võimetus mõista kultuuri ka väljaspool selle majanduslikku tulemuslikkust ei anna erilist alust loota, et midagi muutub. Nii palju võiks ju ikka teha, et järgmisel korral kutsuda žüriisse ka mõni kujutava kunsti valdkonna esindaja, kes oskab lisaks paviljoni arhitektuurilahenduse headusele ja selle turustamispotentsiaalile hinnata ka konkursitööde kunstilist poolt – kontseptsiooni terviklikkust ja relevantsust. Eesti ei ole sugugi nii rikas riik, et saaks endale lubada enam-vähem lahendusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar