Jäämäe küütlev tipp

Kui koht on vale, ei saa rääkida heast arhitektuurist, aga kui avalik ruum läheb kasutajatele korda, soodustab see suhteid ja liidab inimesi.

KAJA PAE

Annelinna kergliiklustee. Maastikuarhitektid Terje Ong ja Robert Kähr (Tajuruum), projekteerija Keskkonnaprojekt, tellija Tartu linnavalitsus, ehitajad Teearu Grupp ja Kivipartner, valminud 2017. aastal.

Septembris avati Tartus Annelinna asumit kesklinnaga ühendav kergliiklustee, mis on mitmes mõttes tähelepanuväärne. Esiteks on tegu lahendusega, kus nii igapäevane nähtus nagu kergliiklustee on läbimõeldud maastikuarhitektuuriga väärindatud mitmekülgseks avalikuks ruumiks. Teiseks on see hea näide: kui kohalik omavalitsus läheneb kivilinna elukeskkonnale värskelt, tuleb juurde uusi välisruumi kasutamise võimalusi. Kolmandaks on valminud tööga ilmnenud kivilinna generaalplaani peidetud potentsiaal. Võib öelda, et valminud kergliiklustee on justkui jäämäe küütlev tipp ja selle ajalugu ulatub 1960. aastate lõppu, mil Eesti kivilinnade meistrid Mart Port ja Malle Meelak planeerisid Annelinna läbimõeldud jalgteede struktuuri,1 mis ehitati toona valmis vaid asfaldiribadena. Selle struktuuri osa ehk nn jalakäigukaar ongi valminud projekti eelkäija.

Hea ühise ruumi loomine eeldab järjepidevat tööd. Annelinna kergliiklustee kinnitab seisukohta, mida kordavad paljud Euroopa riigiarhitektid: head arhitektuuri ei saa luua valesse kohta. See kehtib eriti ilmekalt avaliku ruumi kohta: võib kujundada suurepärase avaliku ruumi, aga kui sihtgrupid seda üles leia, siis projektid luhtuvad. Aru­saamine, kus ja milline võiks olla Annelinna avalik ruum, võttis samuti aega. Annelinna kergliiklustee valmimislugu algab 2011. aastal arhitektuurikeskuse eestvedamisel korraldatud Annelinna elukeskkonnale pühendatud kivilinnafoorumist. Kahepäevases töötoas arutlesid toona Annelinna väärtuste üle annelinlased, arhitektid, aktiivsed kodanikud ja linnavalitsuse spetsialistid. Olulise sündmusena järgnes foorumile 2014. ja 2015. aastal Tartu linnavalitsuse korraldatud Annelinna visioonivõistlus, millega seondus hulk üritusi ja töötubasid ning vormus ja täpsustus pilt Anne kergliikluskaarest kui asumi kesksest avalikust ruumist.

Võistlus tõi välja küsimuse, kuidas jõuda üldisemate arenguideede juurest tegudeni ja säilitada järjepidevus. Hämmeldust tekitab siinkohal linna õigusteenistusest kostnud jutt, et praeguste hanke- ja autoriõiguse seaduse tõttu on linnavalitsusel sisuliselt mõttetu visioonivõistlusi korraldada: nende üldise ülesandepüstituse tõttu ei saa neid läbi viia hankena ja lasta autoritel tööga edasi minna. Kuidas oleks, kui paneks pea tööle ja keskenduks eesmärgile? Kuidas teisiti, kui mitte mitmes etapis ja osapooli kaasava visioonivõistluse vormis lahendada nii mitmekülgse ja keeruka nähtuse nagu kivilinn küsimus? Paraku järgnes ka Annelinna võistlusele Eesti ruumiloome suur komistuskivi, projekteerimise vähempakkumishange. Sisuliselt jäetakse sellega kaua aega kestnud protsessi tulemused ja jätkumine juhuse hooleks. Üks võimalik lahendus on tegevus hõlmatavateks etappideks jagada ja tasustada autorid faaside kaupa ning kindlustada järjepidevus. Vähem­pakkumishange lõpliku projekti saamiseks pole õige lahendus, sest ei taga detailide vormistust ja läbimõeldust, mis määrab kasutusmugavuse ja ruumikogemuse.

Annelinna kergliiklustee vähempakkumishanke võitnud teeprojekteerija Keskkonnaprojekt otsustas siiski kaasata (ajanappuse tõttu küll suhteliselt hilises faasis) maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum, kes hoidis professionaalset järjepidevust eelnenud protsessi ja visioonivõistluse käigus vormunud mõtetega. Täpsuse huvides tuleb lisada, et kergliiklustee lõplikus lahenduses lähtuti peale võistlustulemuste ka maastikuarhitektuuribüroo Artes Terrae koostatud kergliiklusteede eskiisist.

Viimastel aastatel on kasutajate nõudlikkus avaliku ruumi ja eriti tänavaruumi osas tublisti tõusnud ja head tänavaruumi osatakse hinnata. Nüüdseks on Tartus ja veel mõneski omavalitsuses jõutud järelduseni, et olulisemate (kergliiklus)teede projekteerimise varases faasis tuleb kaasata (maastiku)arhitektid, avalikkus ja teised asjaosalised. Hea meel on näha, et teeprojektide puhul seda Tartus praegu ka tehakse. Paljuski on selline praktika kujunemisjärgus, kuid arvatavasti on varane kaasa­mine mitmekülgsete lahendusteni jõudmiseks ainuvõimalik tee.

Kergliiklusteede või tänavate terviklikkus luuakse omapäraste elementidega. Annelinna kergliikluskaarel on seda tehtud eritellimusel valmistatud erkkollase mööbli ning betoonmoodulitega.

Erge Jõgela

Kasutajatele pühendatud ruum. Funktsionaalses mõttes tagab valminud tee Annelinna 27 000-le elanikule sujuva ühenduse kesklinnaga. Kergliiklusteeks nimetatu moodustab koos tegevus-, peatumis- ja bussiootamiskohtadega kohaliku elaniku tarvis hästi paika timmitud avaliku ruumi: peatuskohtades saab niisama istuda, aga ka einestada, (malet)mängida, ronida, rulatada ja ratast hooldada. Tajuruumi maastikuarhitektid Terje Ong ja Robert Kähr on põhjalikult läbi mõelnud, kuidas kasutajate soovidele vastu tulla. Arhitektide seas on üsna levinud võte projekteerida avalikku ruumi abstraktsed ja mõjusad vormid, mis eeldavad kasutajalt leidlikkust. Mitte alati ei leia need rakendust ja jäävadki pelgalt dekoratsiooniks. Tajuruumi maastikuarhitektid tunduvad valdavat oskust projekteerida elemente, mis kõnetavad ja jätavad rohkesti avastamisruumi. Lihtne meeleolukas näide on umbes poolemeetrine asfaldimuhk, mis tõmbab magnetina ligi ratturid ja rulatajad. Sotsiaalselt tabav paik on mööbli ja loodusliku kooslusega taimepeenardega garaažikompleksi esine väike väljak. Nii on väärtustatud piirkonna ruumilist pärandit sellisena, nagu see on, ja antud ühele paljudest seni kõledatest ruumidest sisu. Väljakul asub ka mitmekülgse kasutusvõimalusega vorm, mille otsas seistes saab heita pilgu garaažikompleksi sisestruktuurile. Omaette teema on unikaalsed vaegnägijate liikumist hõlbustavad taktiillahendused, millest autorid ise on pikemalt kirjutanud värskes ajakirjas Maja.2

Pikkadele katkematutele ruumidele, nagu kergliiklusteed või tänavad, mis kulgevad paratamatult läbi eriilmeliste keskkondade, saab anda tervikliku ilme omapäraste elementidega.3 Annelinna kergliikluskaarel näeme selles funktsioonis eritellimusel valmistatud ja erkkollast värvi mööblit ning betoonmooduleid. Nii moodustub ühtsena tajutud ruum, mis justkui lühendab teekonda, aga kujundab ka piirkonna identiteedi. Väga hästi ja suhteliselt diskreetsete vahenditega on läinud korda eraldada avalik ja eraruum, kusjuures piirdeid kasutamata. Vabaplaneeringu senise avatuse juures on selge, et tegu on sisuka ja kõigile avatud ühise ruumiga.

Võib muidugi küsida, kas tegevustaskute lahenduses oleks võinud veelgi rohkem eagruppidega arvestada. Sellele tasub mõelda, kui hakatakse projekteerima kaarega seotud kohti, mis on visioonivõistluse lahendusega ette nähtud, kuid jäänud praeguse projektiga teostamata.

Kivilinnadest mõtlemise ümberpööramine. Kivilinnade kuvand pole nende seas, kes seal ei ela, enamasti kuigi hea. Elanikud ise suhtuvad oma kodukohta paremini.4 Mulle tundub üha enam, et vabaplaneeringuliste kivilinnadega on arhitektuurilises mõttes viimastel aastatel tegeletud pisut valesti: keskendutud on ühe hoovi ümber koondunud kortermajadele ja püütud kujundada traditsioonilist kvartalit. Olukorras, kus ühistud ei suuda isegi parkimist ära korraldada, on see plaan utopistlik. Kivilinnade tugevus on hoopis nende generaalplaanis: suures mõõtkavas on läbi mõeldud mitmed olulised ja ka tänapäeval aktuaalsed küsimused. Üks väga hea võimalus kivilinnade elukeskkonna parandamiseks ongi generaalplaanides peituvate võimaluste märkamine ja arendamine, Annelinna puhul näiteks läbimõeldud kergliiklusteede võrgustik. Paraku on tüüpiline, et läbimõeldud potentsiaali pole realiseeritud, välja ehitatud. Kivilinnad on kõige suurema asustustihedusega piirkonnad, mistõttu saab seal avaliku ruumi investeeringutest osa suur hulk linnainimesi.

Tartu linnavalitsuse nutikas mõte arendada generaalplaanis peituv kergliiklustee avalikuks ruumiks on hea näide: tee kuulub linnale, linnal on seal hõlpsam tegutseda ja ühtlasi saab nii märku anda, et piirkond on väärtuslik. Suur sotsiaalne oht linnade arengule on olukord, kui elukeskkonna kvaliteet ja elamispinna väärtus satuvad üksühesesse korrelatsiooni. See toob kehvema kvaliteediga elukeskkonnaga piirkondades kaasa sotsiaalse allakäigu. Vältida saab seda aga aruka ruumi- ja eluaseme­poliitikaga. Paraku näitab statistika Eesti kivilinnade puhul, et väiksema sisse­tulekuga elanike osakaal kasvab seal järjepidevalt ja piirkonda võetakse ajutise elamispinnana.5,6

Sotsiaalselt tabav paik kergliiklusteel on mööbli ja loodusliku kooslusega taimepeenraga väike väljak, kus paikneva vormi otsast saab heita pilgu selle üht serva piiritlevale garaažikompleksile.

Erge Jõgela

Milleks meile hea avalik ruum? Nii Le Corbusier’ elamisühikus (Unite Habitation) kui ka Moissei Ginzburgi narkomfinis, nüüdisaegsete vabaplaneeringualade hoonete eelkäijates ja eeskujudes, olid ühistegevusteks mõeldud ruumid. Mu Milanos üles kasvanud sõber meenutas, et seal korraldati lastele näiteks arvuti- ja kunstiringe. Kui majaelanikud on seotud, suudavad nad koos ka otsuseid vastu võtta ja maja ning selle ümbruse eest hoolt kanda. Nõukogude ajal Eestisse üle kantud mudelis jäeti vabaplaneeringu kortermajadest ühisruumid välja. Võib-olla võivad tulevikus nende aset täita näiteks katustele loodavad ühisaiad?

Loomulikult võib ühisruum paikneda ka majade vahel, kuid kivilinnades tekitab see palju küsimusi: see on justkui kõigi ja ka mitte kellegi oma. Ruumi on, kuid elanikud kurdavad vaba aja veetmise võimaluste puudumise ja ruumi sihtotstarbe ebamäärasuse üle. Ühistud ei jõua üksmeelele maakasutuse asjus. Arhitektuur ei ole võluvits ühiskonna probleemide lahendamiseks, kuid oma roll on sel siiski. Visioonivõistluse ühes faasis, kus arutleti selle üle, milline peaks õieti olema Annelinna avalik ruum, väljendasid mõnedki elanikud hirmu kergliiklustee äärde kavandatavatel väljakutel tekkiva võimaliku lärmi, konfliktide ja vandalismi pärast. Samuti leiti, et niisugused sotsiaalsed lahendused on liiga pehmed ja seda on muutuseks liiga vähe.

2014. aastal valmis kergliiklusteede ristumiskohta väljak, mille autorid olid samuti Tajuruumi maastikuarhitektid. Üks Tartu Kaunase Kodu töötaja saatis aga väga mõtlemapaneva kirja. Kaunase Kodu eesmärk on toetada intellektipuude ja psüühikahäiretega inimeste ühiskonnas elamist ja töötamist. Töötaja kirjutas, et nende nooremad elanikud sõbrunesid väljakul n-ö tavaliste noortega, üksteisel käidi külaski. Teine seesugune lõimumise näide on Tartu maheaednike, Annelinna noortekeskuse ja annelinlaste koostöös rajatud peenar. Kesksel kergliiklusteel asuva omameheliku peenra kõrvale meisterdas üks maheaednik pingi ja kirjeldas, millised tutvused tal seal tekkisid. Näiteks tutvus ta narkomaanist noormehega, kes abistas teda hiljem võsa raiumisel. Usun, et omalaadsed lõimumised saavad võimalikuks ka uue kergliiklustee peatumiskohtades. Avalik ruum, mis läheb kasutajale korda, ärgitab looma uusi suhteid ja liidab inimesi.

1 Malle Meelak, Kaks uut elurajooni Tartusse ja Tallinnasse. – Ehitus ja Arhitektuur 1973.

2 Terje Ong, Jalutuskäik nägemispuudega inimestega. – Maja 2017, nr 3, lk 92.

3 Kaja Pae vestlus Toomas Paaveriga. Toomas Paaver, Avaliku ruumi saadik. – Maja 2017, nr 3, lk 56.

4 Kadri Leetmaa, Annelinn – päriselu ja eelarva­mused. – Postimees 11. IX 2013.

5 Erik Terk, Aado Keskpaik, Tallinna elamispinna­stsenaariumid ja „magamislinnaosade“ tulevik. Tallinna Ülikool, 2015.

6 Kadi Mägi, Muutused Annelinna sotsiaal-demograafilises struktuuris 1989–2011. (Ilmumas.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming