Fredi-Armand Tomps – muinsusmusikaalne arhitekt

Ene Läkk

Piia Ruber Fredi-Armand Tomps lõi kogu ENSVd hõlmava ehituspärandi kaitsesüsteemi. Teise maailmasõjajärgne aeg nõudis kogu eesti rahvalt füüsilist vaeva ja vaimset pingutust. Kaalul oli eestlaste kui rahvuse püsimajäämine. Rahvusliku kultuuri säilitamine ja arendamine omandas erakordse tähtsuse, üheks oluliseks rahvusliku omapära väljendusvormiks on ehituskunst. Eestlaste aastatuhandeid kestnud püsimine ühel ja samal asualal on Euroopa rahvaste seas erakordne. Ainulaadsed on ka sellel maal loodud väärtused, näiteks rehielamu, kus elamine, loomapidamine, põllumajanduslik tootmine ja töötlemine on kõik ühe katuse all. Sellist arhitektuuri mujal ei kohta. Vabaõhumuuseumi loomine Nõukogude Eestis hävitati aktiivse kolhooside ja sovhooside loomisega maal palju vanu hooneid ja 1950. aastail hakati arhitektide liidus üha enam arutama vabaõhumuuseumi loomise üle. Selleks ajaks oli lõpule jõudnud põhjalik uurimistöö rahvapärasest arhitektuurist. Selle oli sõjajärgseil aastail läbi viinud ja koostanud arhitekt Karl Tihase. 1953. aastal saadetigi muuseumi asutamist taotlevad materjalid Eesti NSV ministrite nõukogusse. Arhitektid põhjendasid vajadust uurida rahvaarhitektuuri ratsionaalseid jooni, et kasutada neid eeskujuna „uue sotsialistliku arhitektuuri” loomisel. Kaval põhjendus ei mõjunud – ministrite nõukogu soovitas neil vabaõhumuuseumi asemel valmistada vanast taluarhitektuurist makette ja teha neist näitus. Seepeale tegi Tihase oma välitööde fotodest stendid ja suundus nendega probleemi selgitama Moskvasse. Kummaline, aga peagi tuli NSVL TA kunstiajaloo instituudi direktori allkirjaga vastus, et rahvaarhitektuuri muuseumi loomine on väga aktuaalne ja instituut tervitab seda algatust. Peatselt lõi siinne arhitektide liit maa-arhitektuuri sektsiooni, kes nägi muu hulgas ette viia vabaõhumuuseumi organiseerimise küsimus ENSV kultuuriministeeriumisse. Seal algasidki 1956. aastal konkreetsed muuseumi ettevalmistustööd ja selle organiseerivaks põhijõuks sai arhitekt Fredi Tomps. Koos ajaloolase Olimpi Korzjukoviga said nad ülesande koostada ministrite nõukogu määruse projekt Eesti Riikliku Vabaõhumuuseumi asutamise kohta. Esialgu oli veel otsustamata muuseumi asukoht ja territooriumi suurus. Ühe paigana kaaluti Pirita jõe kaldapealset, kuhu arhitekt Anton Soans oli 1948. aastal kavandanud Pirita park-muuseumi, aga kui arhitektide liidu komisjon tuli vaatama kohta Rocca al Mares, endist Liberty suvemõisa, kus oli veel hoonejäänukeid ja tee Via Appia, leiti üksmeelselt – see paik on vabaõhumuuseumile parim. Ministrite nõukogus olid eestimeelsed mehed, kes leidsid, et mis me narrime nende makettidega, teeme muuseumi ära. Vabaõhumuuseumi loomine saigi teoks maikuus 1957, tegevust alustati 1. juunil 56 aastat tagasi.

Muuseumile eraldati esialgu 64 ha maad, millele pidi lisanduma hiljem varuterritoorium. Otsuse maa eraldamise kohta muuseumi rajamiseks esitas Tallinna RSN täitevkomiteele linna peaarhitekt Otto Keppe, Tompsil aga tuli tellija esindajana anda selgitusi muuseumi arengu ja arhitektuuri kohta. Muuseumiala detailplaneeringu koostas Eesti Maaehitusprojekt.

Fredi Tomps oli viis aastat teeninud kultuuriministeeriumi leiba Kapitaalehituse Peavalitsuse arhitektina, nüüd aga tehti talle ettepanek asuda vabaõhumuuseumi arhitekti ametikohale. Maal sündinud ja kasvanud arhitekt oleks läinud sinna jalamaid, aga kultuuriministeeriumist ei saanud nii lihtsalt päevapealt lahkuda. Ministeerium oli päästnud Tompsi pärast Tallinna Polütehnilise Instituudi arhitektuurieriala lõpetamist 1953. aastal Venemaale tööle suunamisest. Noorele arhitektile ja tema perele oli eraldatud ka elamispind ministeeriumimaja ühiskorterisse. Tomps, kes korraldas ministeeriumis teatrite, kinode, klubide ja kultuurimajade projekteerimist ning arhitektuurialast järelevalvet, sai ülesandeks ka ministeeriumi kortermaja ehituse. Selle valmimisel lubati talle ka päris oma korter. Nii sai minister Aleksander Ansbergiga kokku lepitud, et Tomps lahkub aasta pärast, kui elamu on valmis.

1959. aastal asuski Fredi Tomps tööle vabaõhumuuseumi. Kohe tuli sõita komandeeringusse Lääne-Eestisse lahti võtma Sassi-Jaani talu. Brigaadiga elati nädal aega kohapeal ja Tompsil tuli välja töötada hoonete muuseumisse ületoomise metoodika. Kogu materjal sorteeriti kohe hoone lahtivõtmise käigus, iga detail töödeldi vastavate lahustega ja joonestati üles, kahjustatud palgid asendati. Sageli sai asendusmaterjali muuseumi oma territooriumilt – tuli ju õuealad vabastada kasvavast metsast (metsniku loal). Vabaõhumuuseumi brigaad oli varsti nii kogenud, et ei vajanud enam juhendamist. Lääne-Eestist toodi muuseumisse veel Köstriaseme ja Põhja-Eestist Pulga talu. Suur probleem oli teede rajamisega, sest territooriumi pinnas oli väga kapriisne: linttraktor vajus soisesse pinnasesse ja jäi sinna peaaegu aastaks, kuni kraavid said kaevatud ja vesi merre lastud. Kokku rajati 5,5 km teid. Tompsi ülesanne vanemarhitektina oligi muuseumi ekspositsiooni detailplaneeringu täpsustamine looduses ja vanade hoonete toomise ning restaureerimise metoodika praktiline väljatöötamine kuni muuseumi avamiseni 1964. aastal. Tõsi, kaks viimast aastat töötas ta kohakaasluse alusel, sest oli kutsutud Eesti Riikliku Ehituskomitee Teadusliku Restaureerimise Töökoja peaarhitektiks. Vabaõhumuuseumist sai nõukogude ajal ainus sedavõrd laiaulatuslikult ja põhjalikult rahvakultuuri tutvustav muuseum. Selle edu andis kindlasti julgust tegelda oma kultuuriväärtuste säilitamisega laiemalt.

Et mineviku väärtused jääksid tulevikku

Teadusliku Restaureerimise Töökoda (TRT) moodustati Eestis 1950. aastal arhitektuuri- ja ehituskomitee koosseisus. See oli spetsiaalne ajaloolise arhitektuuri riiklik hooldusorganisatsioon, kuhu koondus kunsti- ja arhitektuuriajaloolaste ning restaureerijate eliit, tuumik entusiaste, kellele ei olnud tähtsust kellaajal – kui vaja, töötati ka öösiti. Tagasihoidlikust töökojast sai kogu vabariiki hõlmav ja rahvusvaheliselt tunnustatud süsteem, mille eesmärk oli välja valida sõjapurustuste seast ehitised, mis väärisid säilitamist ja olid veel restaureeritavad. Kui Fredi Tomps asus selle asutuse peaarhitekti ametikohale, oli käimas „Eesti arhitektuuri ajaloo” I köite koostamine. Selle ilmumiseni oli jäänud kaks aastat. Samal ajal käis ka Tallinna vanalinna ettevalmistamine kaitsetsooniks. Toetudes arhitekti Rein Zobeli ja kunstiajaloolase Helmi Üpruse teaduslikele põhjendustele, võeti 1966. aastal Tallinna vanalinn muinsuskaitsealana riikliku kaitse alla. Moodustatud kaitsetsoon oli NSV Liidus esimene omataoline ja üks varasemaid kogu maailmas.

Fredi Tomps käis välja idee moodustada Tallinna eeskujul kaitsetsoon ka teistes Eesti ajaloolistes linnades. Näiteks Paides, kus kaitse all oli ainult kirik, toredad puumajad ümberringi aga mitte – juba oli keset ajaloolist väljakut kerkinud ümbrusesse sobimatu kaubamaja. Tomps rõhutas, et kui määratakse kaitsetsoon, siis saab muinsuskaitse õiguse kontrollida vanalinna ehituste lahendusi. Helmi Üprus kahtles selles, et ka mujale õnnestub kaitsetsoone luua, sest Tallinnaski oli see protsess väga raske, seda vaatamata peaarhitekti Dmitri Brunsi toetusele. Tomps leidis aga teiste linnade jaoks võluvitsa: restauraatorite tegevus oli plaanivaba ja restaureerimisvalitsuse ehitusorganisatsioon hakkas täitma kohapealsete juhtide personaalsoove – kellele saun, kellele suvila. Seeläbi saadi ka kokkuleppele kaitsetsoonide kehtestamise asjus. Nii moodustati kaitsetsoon mitmes Eesti linnas: Tartus, Viljandis, Haapsalus, Pärnus, Paides, Rakveres, Kuressaares ja Võrus.

1960ndate lõpus kasvas restaureerimistööde maht sedavõrd, et TRT direktor Valeri Saks tegi ettepaneku moodustada senise Teadusliku Restaureerimise Töökoja baasil Vabariiklik Restaureerimise Valitsus (VRV). Aasta oli siis 1968. Samal ajal tegi ehituskomitee esimees Endel Paalmann Fredi Tompsile ettepaneku hakata muinsuskaitse peainspektoriks, sest ehituskomitees töötas siiani vaid üks inspektor. Tomps polnud ettepanekust sugugi vaimustuses, kahtles, mis see muinsuskaitse tegevusele annab, aga kolleegid Villem Raam ja Helmi Üprus ning Rein Zobel ja Teddy Böckler, kellega ta oli kui üks pere, soovitasid koha vastu võtta – et oleks oma mees inspektsioonis. Fredi Tomps otsustas siis teha midagi sellist, millest ka reaalselt kasu oleks: ta nõustus astuma ametisse tingimusel, et saab luua arhitektuurimälestiste kaitse inspektsiooni, et praktiline restaureerimine leviks üle Eesti. 1969. aastal antigi välja vastav määrus, mis pani aluse Vabariiklikule Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsioonile. Tomps sai võtta tööle kolm inimest ja esialgu anti neile ehituskomitees kasutada väike ruum, kuhu oli keeruline inimesi ja töölaudugi mahutada. Aga kohe tuli ka väljapääs: aadressil Uus tänav 18 oli Vabariiklik Restaureerimisvalitsus alustanud kortermaja ehitust, aga pank oli selle peatanud, sest uut maja ehitati kapitaalremondi rahaga. Pealegi oli valmiv elamu tekitanud töötajate vahel paksu verd, sest kõigile soovijaile seal kortereid ei jagunud. Direktor Saks kurtis Tompsile olukorda ning küsis tema arvamust ja ettepanekut olukorra lahendamiseks. Muidugi oli Tompsil lahendus valmis: kortermaja asemel võiks ehitada hoopis hoone Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsioonile. Saks oli õnnelik, et sai probleemi kaelast ära, Tomps aga pöördus avaldusega rahandusministri poole, kes sattus olema tema koolivend. Palus siis panga jaoks avaldusele toetavat lauset ja rahandusminister kirjutaski servale ühe mõjuva sõna: „Toetan”. Maja püstitati kiiresti ja kõige selle tulemusel tekkis kaks muinsuskaitseasutust: mälestiste kaitset kontrolliv riiklik inspektsioon ja restaureerimisvalitsus.

Praktiline restaureerimine levib üle Eesti

Inspektsioon loodud, hakkas Fredi Tomps ellu viima järgmist ideed: viia Eestis restaureerimine üle teistesse Eesti piirkondadesse, luua sinna oma osakonnad, sest näiteks Saaremaale, kus oli tohutult muinsusväärtusi, komandeeriti küllalt vähe inimesi. Nii läkski Tomps esimese sammuna Saaremaale filiaali looma. Nagu kombeks, tuli kõigepealt külastada peremehi, kelleks olid partei rajoonikomitee esimene sekretär ja vastava rajooni täitevkomitee esimees – need kaks figuuri otsustasid rajooni elu üle. Tomps selgitas, et soovib teha kohapealset restaureerimise osakonda. Rajoonikomitee esimene sekretär ei teinud tema jutust väljagi. Kui Tomps hakkas rääkima kirikute väärtusest ja kaitsest, näidati talle kiirelt ust. Järgmisena viis tee t äitevkomitee esimehe Jüri Suurhansu juurde, kes oli rohkem eestlane kui nii mõnigi teine ning nõus idee teostumisele kaasa aitama. Niimoodi samm-sammult viidi mitmesse paika restaureerimisosakonnad, mis komplekteeriti kõige paremate oskustega meistritest. Restaureerimisvalitsuse filiaal asutati peale Kuressaare Narvas, Tartus, Pärnus, Haapsalus, Põltsamaal ja Rakveres. 1984. aastaks oli restaureerimisüksuste arv kasvanud juba 22ni. Arhitektuurimälestiste kaitsenimekiri aga kasvas 314 objektilt 597-le.

Rahvuspark kui puhver

1970ndatel tõusis päevakorda Lahemaa rahvuspargi loomine. Idee autor oli Edgar Tõnurist, kes toona oli Eesti NSV ministrite nõukogu esimehe esimene asetäitja. Üheks idee peapõhjuseks oli tõenäoliselt fosforiidikaevandus, mis Põhjarannikul hakkas laienema nii itta kui läände. Tõnurist uuris Tompsi arvamust pargi territooriumile jäävate ehitiste osas ja arhitekt nägi siin võimalust uus teema omaette särama panna: tänu Lahemaa rahvuspargile avanes võimalus võtta vaatluse alla kogu Eesti säilinud mõisaarhitektuur. Aastatel 1973–1980 koostati 96 mõisa hoonestuse ajalooline õiend ja aastatel 1976–1980 inventeeriti 1100 kõige paremini säilinud mõisasüdant ning võeti riikliku kaitse alla 200 mõisakeskust. Ehitustegevust rahvuspargi mõisates juhtisid kogemustega restauraatorid (Kolga mõisas Peeter Püssim, Palmses Aarne Kann, Sagadis Fredi Tomps ja Vihulas Urmas Arike), kes koostasid igale mõisale restaureerimiskavandi. Kolm Lahemaa mõisa Palmse, Sagadi ja Vihula pälvisid 2011. aastal üheskoos turismipärli tiitli.

Fredi Tomps moodustas EKE Projekti juurde grupi, kes hakkas arhitekt Anu Kotli juhtimisel inventeerima Lahemaa rahvuspargi talusid. Tomps ise toimetas Altja külas, uuris selle kandi ehituspärandit ja ehitas vanadele vundamentidele üles mitmed hooned. Esimesena tegi aga külakiige ja kõrtsi ning sedasi naasis Altjale elu. 1972. aastal võrgukuuride taastamine otse mereranda oli ettevõtmine, mis murdis läbi raudsest eesriidest. See oli rahvale suur sündmus, sest seni oli mererand olnud okastraadiga piiratud NSVLi piiritsoon.

Umbes samal ajal alustati Tallinna vanalinna kaitsetsooni kuuluvate hoonete ja ehitiste senisest palju põhjalikumat inventariseerimist ning kõikvõimalike andmete kogumist. Ka Tallinnasse kavandatud purjeregatt ja muinsuskaitse eesmärk viia Tallinna vanalinn rahvusvahelise tähtsusega kultuurimälestiste sekka suurendasid tohutult muinsuskaitsjate töömahtu. Seetõttu tegi Fredi Tomps ettepaneku moodustada Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimise Instituut, mis asutati 1978. aastal ja mida hakkas juhtima suurte kogemustega Heino Uuetalu. Sellega oli Eesti ajaloolise arhitektuuri kaitse korraldus saavutanud eesmärgi luua autoriteetne baas arhitektuuriajaloo uurimiseks ja hoonete restaureerimiseks. Inspektsiooni ülesanne oli maapiirkondades ajaloolise arhitektuuri (talu- ja mõisaehitused) inventariseerimine ja kaitse alla võtmine. Eesmärk oli veelgi täiendada kehtivat arhitektuurimälestiste nimekirja ning arendada ehituslikku restaureerimist riigi tähtsamates ajaloolistes keskustes.

Muinsuskaitsjad 1980ndate krimisarjas

1980ndad aastad olid muinsuskaitsjatele suisa eluohtlikud. Fredi Tompsi ametiajal süüdati kakskümmend üheksa muinsusobjekti. Vabaõhumuuseumi territooriumil oli juba ehitamise ajal kümmekond tulekahju; territooriumi oli 64 ha ja algul polnud sellel ka aeda ümber. Arhitekti süda tõmbus valust kokku, kui maha põletati Sassi-Jaani talu. Niguliste kiriku ründamine oli nagu tõeline kriminaalfilm: kõigepealt rünnati valvuriputkat, seejuures esimesel korral tulistati putka aknasse kuskilt ülevalt, järgmine kord süüdati see juba põlema. Ühte restauraatorit, risti kuldajat, tulistati kätte, kui ta pesi oma töövahendeid. Kuul läbis meistri käe. Kõige rängem rünnak võeti ette restaureerimistööde lõpusirgel paar kuud enne kiriku avamistseremooniat: kirikutorn süüdati. See juhtus 1982. aastal. Kiriku taastamine võttis aega kaks aastat.

Lahemaa rahvuspargis oli kokku neli tulekahju – kellegi eesmärk oli tol ajal hävitada Eestis kõike rahvuslikku. Inspektsiooni majja Uuel tänaval murti sisse, töökohad otsiti läbi. Tulistati ka maja ees seisnud Fredi Tompsi autot, kuul läbis aknaklaasi, ent arhitekt oli õnneks jõudnud juba siseneda hoonesse. Ajal, kui Tomps pildistas üles põlenud Viitna kõrtsi varemeid, oli keegi keeranud lahti tema autoratta mutrid. Kui ta sõitma hakkas, veeres ratas alt. Ka Fredi Tompsi kodumajas käidi sees, kohvimasina põhja paigaldati pealtkuulamise aparaat (see tuli kohvikeetja alt välja, kui koer sabaga masina maha ajas). Nii ohtlik mees oli kellegi arvates Fredi Tomps.

Vastukaaluks sellistele rünnakutele laienes restaureerimistegevus aga veelgi. Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse baasil moodustati koondis Eesti Restauraator, mille kombitsad ulatusid senisest veelgi laiemale. Inspektsioonist sai Vabariiklik Linnaehitus- ja Arhitektuurimälestiste Kaitse Valitsus, kelle initsiatiivil tehti kaitsetsoonide regenereerimisnõukogud eesotsas rajooni või linna täitevkomitee esimehe asetäitjaga, et mõtted ei jääks ainult paberile. Kaasatud oli alati ka kohapealse restaureerimisfirma esindaja. Nõukogus lahendati kõige pakilisemad probleemid, mis olid ehituslike tööde tõttu tekkinud vanalinna kaitsetsoonis.

Taas iseseisva Eesti Vabariigi algaastail pühkisid uued tuuled ja pika aja jooksul loodud süsteem likvideeriti. Sellega loodi küll võimalused uue struktuuri loomiseks, kuid paisati laiali aastakümneid koos tegutsenud kogemustega spetsialistide kaader.

Fredi Tomps kui looja

Kui nüüd keegi arvab, et Fredi Tomps muudkui organiseeris ja oli pelgalt bürokraat, siis nii see muidugi ei ole. Loomingulisemat inimest kui arhitekt Tomps on raske leida. Ta on osalenud 14 mõisale elu tagasiandmises, hooneid on seal kokku üle 100. Ta on koostanud Rakvere vanalinna regenereerimise ja ordulinnuse vabaõhuteatriks rekonstrueerimise kava, tema projekti järgi on uuele funktsioonile kohandatud Kuressaare, Rakvere ja Adavere tuulik, ta on rekonstrueerinud mitu rahvamaja, kavandanud Eisma kaluriküla paadisadama, Võru-Kubija laululava, Viru-Nigula kirikla pastoraadi ja praegu lõpetamisel oleva Rakvere kiriku pastoraadi. Nõmme Lunastaja Kiriku taastamise eest Tallinnas pälvis ta 2009. aastal kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali restaureerimispreemia. Arhitekti 60. aasta loominguga on võimalik lähemalt tutvust teha Purtse linnuses, kus on 1. augustini avatud Fredi Tompsi 85. sünnipäevale pühendatud näitus „Arhitektina Eestimaa ajaloolist ehituskunsti avastamas ja kaitsmas”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming