Aira ja Mati Rautso näitus Vabaduse galeriis

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Olete oodatud Vabaduse galeriisse Aira ja Mati Rautso ühisnäitusele 22. juunist. Näitus on avatud kuni 20. VII.

Aira ja Mati Rautso elavad ja tegutsevad Jõhvis, mõlemad on rohkem kui neli aastakümmet seotud Jõhvi kunstikooliga: Mati on kunstikooli juhataja ja Aira õpetajana. Jõhvi kunstikool ei ole olnud ainult viljakas kasvulava mitmetele nimekatele kunstnikele, kunstikooli galerii näituseprogramm ei jää alla Tallinna või Tartu galeriide omale. Just nii nagu on Haapsalu Linnagalerii või Vana-Võromaa kunstikoja oma.
Aira ja Mati Rautsol on varemgi ühisnäitusi olnud: Kohtla-Järve Linnagaleriis, Taanis Thistedis, Saksamaal Eckernfördes jne. Igal aastal saab nende uusi töid vaadata Jõhvi kunstikooli galeriis. Mati Rautsol oli 1993. aastal Vabaduse galeriis (siis Samba galerii) ühisnäitus Jüri Ojaveriga. Praegune näitus on Aira ja Mati Rautsol esimene koosesinemine Vabaduse galeriis. Praegusel väljapanekul puudub ühine pealkiri: Mati Rautso on enda osa pealkirjastanud tinglikult miniatuuridena, Aira Rautso klaaskuulimänguna.
Varasematest Tallinna näitustest on Mati Rautso jäänud meelde suurte, monumentaalsete joonistustega. 1990ndatel võis tema laadi ja eelkõige esteetikat võrrelda Kristjan Raua omaga; neis mõlemas on nii kõiksusepüüdlust kui ka soovi seda ühendada millegagi, mis toimub just siin, meie kõrval. Ehk näha monumentaalsust igas paigas ja ajahetkes. Praeguse näituse kaassõnades ei osuta Mati Rautso mitte ainult oma viimaste tööde väiksele formaadile, vaid ka intiimsusele – sisekaemusele, vestlusele iseendaga, selgusele jõudmisele, sest, nagu kunstnik on ise öelnud „järgneb lagunemisele alati midagi“. Mati Rautso viimased tööd on sõna otseses mõttes miniatuurid, kuid need on hästi tihedalt läbi töötatud ja mis kõige tähtsam, nendes väljendub väga ehedalt tunne, mis tabas demokraatlikult mõtestatud maailm 24. veebruaril, kui algas Ukraina sõda. Aga et sisekaemus ei ole kunagi pelgalt horisontaalne, vaid alati seotud mineviku või ka tulevikuga, siis on eksponeeritud ka Mati Rautso viie aasta tagused väikesed õlipastellid ja 1988. aastal maalitud „Lagunemine“ (guašš, süsi). 1988. aasta teost võib praegu vaadata Nõukogude Liidu lagunemise eelaimuse ja uue, positiivse võimaluse tekkimisena.
Aira Rautso „Klaaskuulimäng“ (2019–2022) on hästi värviline maaliseeria, kus maalitud pinda tasakaalustavad kollaa˛id. Seda võib vaadata puhta mängurõõmuna. Kuid nagu mängus, kus tegevus on allutatud reeglitele, kuid võidab see, kes oskab reegleid enda kasuks kallutada või neist kõrvale hoiduda, nii on ka Aira Rautso maalid tasakaalust. Veerevate värviliste kuulide, kust peegeldub vastu neid ümbritseb maailm, ja stabiilsema tausta näiliselt tasakaalust. Mida võib aga omakorda vaadata kui igasuguse tasakaalu näilisuse ja hapruse metafoorina. Aira Rautso on avanud oma töid: „Klaaskuulid veerevad, põrkuvad, hüppavad õhku, peatuvad värvilistel pindadel. Tahaksin sirutada käe ja püüda mõned kinni, et need üle pildi serva maha ei kukuks.“ 2018. aastal maalitud „Suletud“ ei kuulu seeriasse, aga seda võib vaadata seeria eeltööna, kus kompositsiooni selgus ja tasakaal ei ole veel proovile pandud, kuid iseäranis praeguses koosluses osutab kõik tasakaalu näilisusele. Sama võib öelda ka „Mälupildi“ kohta, kus klaaskuulimängu on lõikunud mälukild lapsepõlvest – portselantass puhvetikapist.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht