Oskar kruus 29. IX 1929 – 29. X 2007

On paratamatus, et vääramatult tõtlik AEG teeb üha enam harvendustööd nende hulgas, kelle sünniaeg küünib möödunud sajandi alguskümnendeisse. 29. oktoobril lahkus meie hulgast Vana-Otepää taluniku perest võrsunud Oskar Kruus, kes tavatu energia ja visadusega pidas oma vaibumatuks kohuseks harida ja mitmekesistada kirjanduselu, mis tahes tõketele ja tõrgetele vaatamata – kuni viimaste päevadeni. Nõnda kuuskümmend aastat järjestikku. See töö pälvib vaieldamatult austust ja imetlust. Mitte kõiki ta haardelaia ainestikuga silma paistnud rohkearvulisi üllitisi ei võetud küll avasüli vastu, muu hulgas ei saa siinkohal mööda vaadata tema sugupõlve kujunemisaja ühiskondlik-poliitilisest olustikust ja õhustikust, mis olid kõike muud kui vaba eneseavaldust soosivad. Eks seetõttu lükkus ka dr. phil. promotsioon alles aastasse 1996. Ent mitte just kauges minevikus on Oskar Kruus ühele kolleegile usalduslikult ja küllap ootamatultki pihtinud, et ka „XXI sajand ei sobi mulle”. Mida ta sellega konkreetselt mõtles, jäigi vaid ta enese teada – võimalik, et tõrkeid tekitas ühiskonnas esialgu harjumatult merkantiilne õhustik.

Oskar Kruusi esikvärsikogu pealkirjaks on kuulutuslik „Ma tulen Otepäält” (1962). Säärane rõhuasetus on omal kohal, sest Otepää ajaloo kultuurielulised teened on esiletõstmiseks piisavalt väärikad. Mitme  žanri mehena oli Kruus aga juba aasta varem avaldanud Mändmetsa monograafia, hiljem lisandusid sissevaated Wuolijoe, Sütiste, Kolgi, Hindrey loomingusse. Kruus leidis aega ning jõudu esineda ühtaegu nii romanistina, novellistina, näite-, veste- ja reisikirjanikuna. Tema sulest on ilmunud mälestusi ja dokumentaaljutustusi. See kõik kokku teeb üllatuslikuna tunduva skoori – järjekordne uudisteos ümmarguselt pooleteise aasta tagant. Ja nõnda kuus kümnendit. Lisanduvad artiklid, arvustused, poleemika, repliigid. Rääkimata kohustustest ameti- ja organisatoorse tööga Noorte Autorite Koondises, Teatriühingus, Keele ja Kirjanduse Instituudis, Tallinna Pedagoogikaülikoolis, bibliofiilide klubis, eesti kirjanduse leksikonide koostamisel, eesti kirjanduse ajaloo paljude peatükkide kirjutamisel, mitmete autorite teoste valimike koostamisel (Haava, Mändmets, Kaaver, Ridala, Adson).

Oskar Kruus oli Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige. Kõik see ja ikka veel sootuks mainimata jäänu äratab püsivat austust ja lugupidamist lahkunu vaibumata visadusega sündinud elutöö vastu. Hemingway kuulsa romaani motot silmas pidades ärgem küsigem, kellele lüüakse hingekella. Seda lüüakse meile kõigile.