Kas Jaak Allikut ärritab avalik arutelu kultuuripoliitika üle?

EGGE KULBOK

Tänan Evi Arujärve ja Jaak Allikut, kes reageerisid minu 16. aprilli artiklile ?Eesti kultuuripoliitika mudelid?. Minu artikli mõte ei peitu viimases lauses, nagu väidab Allik. Mul on väga kahju, et Allik ainult sellele keskendus, jättes põhiosa ?heietusena? kõrvale. Hiljutiste (ja isiklikult läbi elatud) sündmuste mudeldamine on mingil määral paratamatult subjektiivne. Rõhutan siiski, et artikli tuumaks olid mudelid ja nende periodiseerimine. Just sel põhjusel võin julgelt möönda, et viimase mudeli sisu ei pruugi olla lõpuni läbi töötatud ? selle läbinisti objektiivseks käsitlemiseks puudub ka vajalik distants ?, ning juhtida tähelepanu, et artikli eesmärgiks oli kujundada diskussiooni selle üle, kas sotsiaalsete ja majanduslike olude muutudes poleks mõistlik oodata muutusi ka kultuuripoliitikas. Praeguse säilitava positsiooni jätkudes võib Eesti kultuuriga juhtuda nii nagu ladina keelega. Jutu mõtet vaid ?kaebelaulus? nägev Allik tundukse aga ärrituvat vähimagi katse peale säärast arutelu algatada. Jagan Evi Arujärve muret turusurve üle kultuuris, ent jään siiski selle juurde, et elitistlik- säilitava kultuuripoliitika juurest on tarvis edasi liikuda avatuma mudeli poole. Praeguse kultuuripoliitika põhipuuduseks ei pea ma mitte ainult omamaise kultuuritööstuse ahistamist, vaid ka liiga kitsaks aetud ?pudelikaela? n.-ö. autsaideritele, neile, kes ei pääse institutsionaliseerimist taotlemagi või ei tahagi seda Alliku jaoks ilmselt ainumõeldavat kriteeriumi täita. Ei maksa mulle ainuomistada väidet, et kultuuridünaamika tagamiseks puudub läbimõeldud regulatsioon. Samasugusele hinnangule jõudsid muide ka ?tegijad? hiljutisel Tartu kultuurikonverentsil arutlustes sponsorluse üle. Huvitav, et suletusele (küll loomeliitude kontekstis) viitas ka Dragan Klaic oma ettekandes, pidades seda joont iseloomulikuks kõigile postsotsialistlikele riikidele. Kahju, et meie kultuurielus kahtlemata teenekas Jaak Allik taandab kogu arutelualgatuse kadedusele ja muudele pahadele isikuomadustele, mis olla justkui ka põhjuseks, miks ?Dionysia? pidi tegevuse lõpetama. Seda tehes solvab Allik paljusid festivaliga seotud inimesi, sundides mind meenutama üht iseloomulikku kultuuripoliitilist otsust. Rahvusvaheline teatri, tantsu ja visuaalsete kunstide festival ?Dionysia? oli interdistsiplinaarne Tartu kultuurifestival, mis püüdis Tartu apolloonilisusele lisada dionüüsilist mõõdet. Alustanud teatrifestivalina, keskenduti hiljem järgmistele teemadele: naine (1993), mees II aastatuhande lõpul (1995), sõnatu kunst (1997), identiteedid (1999).

Riiklike rahastajate suhtumist näitab järgmine juhtum. Aastal 1997 oli kultuuriminister Allik lubanud festivali toetada, kattes välisesinejate majutuskulud 130 000 krooni ulatuses. Kui tuli aeg majutuse eest maksta, kandis ministeerium üle 30 000 krooni. Festival, mis oleks muidu ots otsaga kokku tulnud, jäi 100 000 krooni võlgu. Soovides asjas selgust saada, pöördusin ministri poole, kelle ainsaks reaktsiooniks pärast käsi laiutavat ?Raha pole? oli lõbus ?Noh, kas lähete nüüd võlavanglasse, Kulbok??. Kokkuvõttes võin öelda, et ?Dionysia? suretati välja. See õõvastav kogemus on mind pannud kultuuripoliitika üle mõtlema, kuid see ei olnud minu artikli ajend ega kandev idee.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht