Venemaa polevat rahvaste sulatusahi nagu USA

Venemaa rahvad on Putini sõnul konsolideerunud: kui 2017. aastal määratles end eelkõige venemaalasena 63% elanikkonnast, siis 2023. aastal 94% – rahvus ja emakeel pole oluline.

JAAK PROZES

Venemaa Föderatsiooni presidendi Vladimir Putini juhtimisel toimus 19. mail rahvussuhete nõukogu istung, kus arutati riikliku rahvuspoliitika uut strateegiat ning okupeeritud regioonide integratsiooni Venemaa sotsiaalkultuurilisse ruumi, kusjuures rahvuspoliitika muutmine johtuvat välistest ohtudest ja ähvardustest. Istungist võtsid osa Venemaa rahvuspoliitika asjatundjad, duumasaadikud, senaatorid ja rahvuskultuuriautonoomiate juhid.

Mis on siis föderatsiooni rahvussuhetega lahti? Kas tõesti koguneti arutama, miks on venelaste arv aastail 2010–2021 vähenenud viie miljoni võrra? Või teeb äkki muret, et peaaegu kõiki rahvaid, rääkimata rahvuskeele kõnelejaist, on Venemaal järjest vähem.* Või koguneti ehk selleks, et arutada, kuidas kaitsta põliskeelte kümnendil põlisrahvaid paremini ja tõsta rahvuskeelte prestiiži?

Ei midagi sellist. Vladimir Putin ütles kohe istungi alguses välja peamure: lääs tahab lõhkuda Venemaa rahvaste ühtsust, seal luuakse alternatiivseid organisatsioone, räägitakse Venemaa dekoloniseerimisest ja föderatsiooni jaotamisest kümneteks riiklikeks moodustisteks. Lääs jagavat rahvad esimese, teise, kolmanda ja neljanda järgu rahvasteks ning tegelikult tahetakse neid ekspluateerida. Lääs arvavat, et Venemaa paljurahvuselisus on nõrkus, aga see on jõud. Tegelikult osalevat kõik Venemaa rahvad sõjalises erioperatsioonis ja olevat konsolideerunud: kui 2017. aastal määratles end eelkõige venemaalasena 63% elanikkonnast, siis 2023. aastal 94%, nii et kuuluda ühe või teise rahvuse hulka eelistab vaid tühine protsent.

Teiseks teeb peavalu migratsioon, kuid erinevalt läänest on Venemaa migrantidest huvitatud ja riik teeb nende päritolumaaga koostööd, sest endistes NSV Liidu vabariikides suhtutakse vene keele õppesse austusega. Kolmandaks on häda Venemaaga ühinenud territooriumidega, sest sealsed rahvad on elanud 2014. aastast Ukraina natsionalismi ja antisemitismi all. Need rahvad tuleb integreerida Venemaaga.

Venemaa pole kolonisaator, vaid päästja. Venemaa TA ajalooinstituudi direktori Juri Petrovi arvates nähakse Venemaas okupanti, kolonisaatorit, kes on ekspluateerinud impeeriumi huvides regioonide ressursse ja pole lubanud sealsetel rahvastel riiklust arendada. See ei kannatavat kriitikat, sest need alad ühendati Venemaaga kaitseks vaenlaste eest. Venemaa polnud koloniaalimpeerium (kolooniaid üle mere ei olnud), sest venelastel polnud mingeid erilisi õigusi teiste rahvaste ees, riigi poliitikat iseloomustanud aga rahvuslik ja religioosne kannatlikus. Venelane on paindlik ega ole teiste rahvuste suhtes üleolev, mis on iseloomulik läänele. Kasahstan, Väike-Vene (Malorossija) ja Gruusia liitunud impeeriumiga täiesti vabatahtlikult, sest neid kiusati, näiteks poolakad, ja nad päästeti. Ühegi rahva arv Venemaaga ühinemisel ei vähenenud, vastupidi, järgnes nende rahvaste õitseng. Venemaa olla eduka rahvuspoliitika näidis, eeskujuks kogu maailmale, mitte USA rahvaste sulatusahi, mis hävitab rahvuste unikaalsuse. Seega tuleb kaitsta oma unikaalsust, vene maailma väärtusi, ega tohi lubada erioperatsiooni ajal alanud ajaloo võltsimist, et lõhkuda Venemaa, ütles Petrov.

Praegu on ajalugu Venemaal kui kasvatusteadus, et kasvatada patriotismi –riik ütleb, milline on õige ajalugu. Ukrainas sõdivate venelaste kasarmud on kaetud plakatitega, kus peal Venemaa valitsejad Ivan III, Peeter I ja Katarina II, need, kes laiendasid Venemaa territooriumi. Venemaa rahvussuhete agentuuri juhi Igor Barinovi sõnul tuleb uued föderatsiooniga ühinenud subjektid vabastada natsismist (tema käsituses on see natsionalismi kangem versioon, natsionalism aga venelaste sundimine paikkonna keelt õppima jms), propageerida vene ja ukraina rahva ajaloolist, etnilist ja kultuurilist ühtsust. Ukrainlus tuleb välja rookida just lastest alustades, sest nemad on propagandale kõige vastuvõtlikumad.

Petrovile sekundeeris Tšetšeenia TA president Džambulat Umarov: lääne eesmärk on olnud alati vallutada Venemaa, organiseeritakse „tagakiusatud“ rahvaste kongresse ja moodustatakse rahvuslikke pataljone. Venemaa rahvus­poliitika olla aga suurepärane, sest rahvaarv kasvab, kuigi mujal globaliseerumise tõttu väheneb. Tõsi, rea Põhja-Kaukaasia rahvaste (avaarid, lesgid, tšetšeenid) arv kasvas aastatel 2002–2010, soomeugrilaste oma seevastu vähenes 2,4-lt 1,6 miljonile (suurima, mordva rahva arv kahanes nt 260 000 võrra).

Venemaalt lahkunud organiseeruvad. Sellel ümarlaua ühel põhilisemal murel peatus ka Venemaa föderatsiooninõukogu senaator Konstantin Kossa­tšov, kes kandis ette, et Prahas kogunesid vabade rahvaste II foorumile need, kes peavad end koloniseeritud territooriumide ja põlisrahvaste esindajateks. Ukraina on tunnistanud Tšetšeenia iseseisvust, viidanud mobilisatsiooni genotsiidsele mõjule ja räägib rahvaste enesemääramisõigusest. Kossatšov kutsus üles seda laadi informatsiooni blokeerima ja leidis, et peab kaitsma ajaloolist tõde. Putin reageeris Kossatšovi kõnele uulitsapoisi kombel: „Praha, seal on õlu ja peekon. Neile makstakse piisavalt, et nad saaksid õlut ja peekonit nautida. Ekspertide sõnul on õlles suur hulk naissuguhormoone. See sobib meile suurepäraselt. Kui neil raha otsa saab, võite neile juurde anda.“

Kaitskem rahvuste harmooniat ja ühtsust. Venemaa soome-ugri rahvaste assotsiatsiooni mokšast president Pjotr Tultajev märkis nagu paljud eelkõnelnudki, et kui USA ja tema liitlased räägivad avalikult rahvuslikult pinnalt Venemaa lammutamisest, on täiesti põhjendatud riigi kõige olulisema väärtuse, rahvuste harmoonia ja ühtsuse kaitsmine. Näiteks näeb soome-ugri rahvaste puhul sihipärast tegevust Venemaa riikliku rahvuspoliitika diskrediteerimiseks, rahvuslike meeleolude õhutamiseks. Euroopas luuakse demokraatia sildi all radikaalseid rahvusorganisatsioone, mis tegutsevad soome-ugri rahvaste nimel ning väidavad, et Venemaal rikutakse soome-ugri rahvaste õigusi ja eiratakse rahvuslikku faktorit nende regioonide kaadripoliitikas. USA ja teised lääneriigid olla välja töötanud projekti „Vaba Idel-Uural“, mille kohaselt tuleb luua iseseisvad rahvusriigid: Ersa-Mokša liitriik, Tšuvaššia, Mari El, Tatarstan, Baškortostan ja Udmurtia. Ei lõppevat ka konfessionaalsete faktorite kasutamine rahvaste eraldamiseks, sajandeid kestnud vene ja soome-ugri rahvaste vaimse ühtsuse lõhestamine.

Pjotr Tultajev ei esitanud Venemaa presidendile ühtki palvet soome-ugri rahvaste keelte ja kultuuri kaitsmiseks, rääkimata nende arendamisest. Tegelikult ei rääkinud peaaegu ükski esindaja Venemaa teistest rahvastest, nende keele- ja kultuurimuredest. Venemaa juhtiv etnoloog akadeemik Valeri Tiškov mainis, et uues strateegias oleks vaja monitoorida põlisrahvaste keelte säilitamist ja arengut, samuti täiendada põlisrahvaste nimekirja karaiimide ja krõmtšakkidega (elavad 2014. aastal okupeeritud Krimmis). Temagi rõõmustas, et 2021. aasta rahvaloenduse järgi on venelasi nagu eelmisegi puhul 80% Venemaa rahvastikust, ent siiski tuleks tähelepanu pöörata vene keele ja kultuuri toetamisele, eriti rahvusvabariikides ja Arktikas. Ühe rahvuse muredest rääkis ainult etnoloog ja romade uurija Nadežda Demeter: nende halvustamine Venemaa meedias õhutab vaenu. Näiteks „infomustlane“ pole mustlane, vaid see, kes korraldab online-võltskursusi, „lennumustlane“ aga lennujaamas kerjav mustlane. Demeter palus Putinil keelata selliste solvavate sõnade kasutamine.

Kõik sõnavõtnud olid ülimalt tänulikud Vladimir Putinile, kes on väga palju teinud, kiideti tema tarku otsuseid ja esitati palveid, mille täitmist presidendilt alandlikult paluti.

Milline tuleb uus rahvuspoliitika strateegia? On ilmselge, et jätkub Venemaa rahvaste venestamise ja rahvuskeelte tõrjumise kurss. Suuremat tähelepanu hakatakse pöörama võitlemisele „ajaloovõltsijatega“, samuti igati blokeerima ja naeruvääristama välismaale põgenenud eri rahvusest inimeste ning nende organisatsioonide tegevust. Uue suunana lisandub uute regioonide integreerimine, ukraina keele ja ajaloo mahakriipsutamine. Kuna Venemaa demograafiline olukord on halb, siis on oluline migrantide meelitamine ja nende integreerimine vene ühiskonda. Kümne aastaga täienes Venemaa rahvastik 2,4 miljoni migrandiga.

* Vt nt Jaak Prozes, Uurali rahvad ja Venemaa 2020. aasta rahvaloendus. – Sirp 10. II 2023.