Meie igapäevane Ahrensi keel

KRISTIINA ROSS

Kuusalu pastori Eduard Ahrensi pärandiga puutub iga lugev eestlane pidevalt kokku, kuivõrd eesti keele tänapäevase kirjapaneku viisi pakkus välja just tema. Kuni XIX sajandi keskpaigani oli tuginetud ülemsaksa keele kirjutustavale: kui lahtise silbi täishäälik tuli hääldada lühikesena, kirjutati järgnev kaashäälik kahekordselt (temma ’tema’), kui pikana, siis ühekordselt (teme ’teeme’). Niimoodi kirja pandud teksti oli saksa haritlastel mugav lugeda. XIX sajandi alguses hakati üha enam teadvustama, et saksa mustrile tuginev eesti keele kirjeldamise ja kirjutamise viis ei ole hea ning mõistlikum oleks lähtuda soome eeskujudest. Esimesena soovitas eesti keeles soome kirjaviisile üle minna Adolf Ivar Arvidsson ajakirjas Beiträge 1822. aastal. Siiski suutis Ahrens alles kakskümmend aastat hiljem ülemineku vajaduse täpsemini põhjendada ning selgitada, et ka eesti keeles tuleb kirjutada pikk vokaal alati kahe, lühike aga ühe tähega. Grammatika esimeses trükis („Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes“, 1843) ta uut kirjaviisi veel kasutada ei söandanud, kuid hakkas siiski seda katsetama ja propageerima ning reegleid täpsustama. Esimese uues kirja­viisis raamatu „Toomas Westen, Lapo rahva usu ärataja Norra maal“ andis 1844. aastal välja G. H. Schüdlöffel, Jõelähtme naaberpastor. Trükisõnas kasutas Ahrens ise uut kirjaviisi oma grammatika teise, täiendatud trüki keele­näidetes (1853). Üldkasutatavaks sai see siiski alles ajapikku. Pärast esialgset kõhklust võttis uue kirjaviisi 1850ndatel omaks F. R. Kreutzwald ja tema innustusel 1860ndatel ka C. R. Jakobson. 1870. aastatel läksid uuele kirjaviisile üle Eesti Kirjameeste Selts ja J. V. Jannseni Perno Postimees.

Ahrens oli esimene, kes loobus kogu eesti keele käsitlemisel saksa ja ladina traditsioonist ning võttis läbinisti eeskujuks soome keelekirjelduse. Juba 1780. aastal oli A. W. Hupel oma grammatikas öelnud, et eesti keel „näib olevat soome keele õde“. XIX sajandil sai keelesuguluse teema üha aktuaalsemaks ning Ahrens kuulutas kohe oma grammatika alguses kindlalt: „Eesti keel on soome keele tütar, sest viimane on esimese suhtes nagu algne keel tuletatud keele suhtes.“ Soome keeles ongi paljud nähtused säilinud arhailisemal kujul kui eesti keeles. Kohati läks Ahrens soome eeskuju idealiseerimisega ka liiale, leides, et õigeks ja heaks saab pidada ainult neid keelendeid, millele võib leida tuge soome keelest, kuid tema kannapööre grammatikakirjelduses sai määravaks kogu edasises eesti keele uurimises.

Lauritsapäeval, 10. augustil avati Kuusalus pärast kaua kestnud pingutusi ja korjandust mälestusmärk eesti kirjakeele uuendajale Eduard Ahrensile (1803–1863) ja peeti keelekonverents. Fotol (vasakult) kujur Paul Mänd, Ahrensi mälestusmärk tekstiga „Minu grammatika ilmus liiga vara. Aeg, mil seda hinnata osatakse, on tulevikus“, pastoraat, kus Ahrens Laurentsiuse kiriku pastorina oma grammatika kirjutas ja Elias Lönnrotiga kohtus, skulptor Seaküla Simson ja EELK peapiiskop Urmas Viilma.

Allar Viivik / Harju Elu

Vaatamata kõigele, mis Ahrens eesti keele uurimise ja kirjakeele arendamise heaks on teinud, pole ta meie kultuuriloos kuigi laia tuntust ja lugupidamist nautinud. Ositi sellepärast, et tema grammatika pakub huvi eelkõige spetsialistidele ning selle sisu on laiema tarbijaskonnani jõudnud vahenduste, lahjenduste ja edasiarenduste kaudu ilma algautori nime teadvustamata.

Näiteks teise XIX sajandi suure balti­sakslasest eesti keele uurija Ferdinand Johann Wiedemanni sõnaraamatut kasutab terve hulk eesti keeles kirjutavaid inimesi päriselt, nii et väljend „Wiedemannist järele vaatama“ on autori nimest teinud just nagu eesti keele põhjaliku tundmise metafoori. Oma osa on Ahrensi varjujäämisel mänginud ka tema sotsiaalne positsioon ning maailmavaade. Eelmise sajandi teisel poolel sattus ta ametlikes käsitlustes „halbade“ kilda juba see­pärast, et oli baltisaksa pastor ja eesti keele arendamine oli üksnes jumalasõna parema levitamise kaasnähtus. Ja eks tema seisuslikult konservatiivseid seisukohti on kohati raske ka praegu alla neelata. Näiteks seda, et ta on talupoegade avalikku peksmist kommenteerides väitnud, et „60 talupoja mööduv valu ei ole liiga kõrge hind kogu Eesti aadelkonna elu päästmiseks“. Küllap oli ta inimesena keeruline isiksus, nagu reedab mõne tema kaasaegse sõnakasutus isegi Ahrensi keelealast tööd kiitvates kirjutistes. Igatahes suutis ta ärritada nii eesti rahvuslasi kui ka teisi baltisaksa konservatiive. Viimased naeruvääristasid tema siiraid püüdlusi eesti kirikukeelt parandada, pidades seda „ahviarmastuseks“, sest leidsid, et kui tahetakse eestlased kultuurrahvaste hulka aidata, oleks palju mõistlikum neile saksa keel ära õpetada. F. R. Kreutzwaldi ja F. R. Faehlmanniga läks aga Ahrens vastuollu kriitilise suhtumise tõttu nende rahvusromantilistesse püüdlustesse. Tüli Faehlmanniga puudutas ka kitsalt keeleteaduslikke seisukohti ning kiskus vastastikku päris tuliseks. Kreutzwald näikse Ahrensi kriitikat paremini talunuvat.

Praegu Ahrensi arvamusavaldusi lugedes ei saa salata, et tema kriitika Faehlmanni „Koidu ja Hämariku“ ning Kreutzwaldi „Kalevipoja“ kohta oli põhjendatud ja asjalik: teaduslikus mõttes pole need tõepoolest mitte rahvaehtne folkloor, millena neid näha taheti, vaid pigem romantilise rahvusmüüdi ehituskivid. Nii võib öelda, et Ahrens oli oma mõtteselguse tõttu romantilise rahvusliku äratamise tarvis ka liiga kaine ja ratsionaalne. Ometi „seisab kõik“, mis eesti kirjakeele arendamisel rahvusliku ärkamise ajal tehti, kaudselt Ahrensi „õlade pääl“, nagu pool sajandit pärast grammatika ilmumist kirjutas Villem Reiman. Ja Ahrensi pärandil püsib eesti kirjakeel õieti tänase päevani.