Eesti keele ülipikast kestusest ehk Kirjaoskuse lugu

Keeleteadlastele oleks eesti keelt vaja veel mitusada aastat, et näha, kas ja kuidas kestusvastandused edasi arenevad. Teist sellise struktuuriga keelt ei ole.

KÜLLI PRILLOP

Lühikesed ja pikad häälikud olid olemas juba paar tuhat aastat tagasi alglääne­mere­soome keeles, aga II ja III välte eristus kujunes välja alles möödunud aastatuhande keskpaigaks, veidi enne eesti kirjakeele sündi.

Kirjas me välteid ei märgi. Elmar Muuk, andekas keeleteadlane, kes suri 39aastaselt Nõukogude vangilaagris, arutles ortograafia üle veel 1920ndatelgi. Ta tõi näiteks lause peremees annab neile vilja, kuhu mõtteselguse huvides peaks kirjalikus tekstis lisama täpsustuse kogu vilja või natuke vilja (Eesti Keel 1925, nr 5-6).

Võimalik, et kuna kirjalikus keeles on hakkama saadud väldete märkimiseta, on praeguseks kahanenud väldete tähtsus ka suulises keeles. Kuni XIX sajandi teise pooleni ei eristatud kirjas aga isegi mitte lühikesi ja pikki kaashäälikuid: willi tuli olenevalt kontekstist lugeda kas vili, (selle) villi või (seda) villi. Enamik saksa soost pastoreid nii peenteks eristusteks võimelised polnud, sest nende emakeeles puudub pikkus­kontrast. Nõnda ütlemegi meie isa asemel issameie, isand asemel issand ja mõnikord jumal asemel jummel.

Müller ja maakeele hääldusnüansid

Pikemaid eestikeelseid tekste on säilinud XVII sajandi algusest. See oli keeruline aeg: Eesti pinnal käis naaberriikide võimuvõitlus, peeti nõiaprotsesse, ilmastik oli sant ja vili ikaldus mitu aastat järjest, taevasse ilmusid valepäikesed, Tallinnas oli säherdune torm, et maa tundus värisevat, ning kõigele lisaks levis katk. Kõik viitas kindlalt, et viimnepäev on varsti käes. Tallinna Püha Vaimu kiriku eesti koguduse diakon Georg Müller pidas 17. juulil 1603. aastal jutluse, kus lausus: „Eb sÿß teÿe oma Silmade kaas weel igkapeiw næte, kuÿ nedt waÿset Inimeßet ellawat ninck Surnut Kaßit echk Koÿrat kaxipeiti vlle Liña Hultzade kandwat ninck söwat. Eb sÿß teÿe ollete næhnut, kuÿ næmat keickes paÿkas se Linna vmber omat istnuth, ninck ne Surnu Raipe Luhd, kudt ne Koÿrat, nerrinuth ninck söhnut. [—] Ia mina tahan küll vsckuda, kudt sesinane kallis ninck kurrÿ Aÿck peax kauwa thurima; sÿß eb pea vxkit Inimene Tallinna sees kauwa ellama.“ („Eks näete iga päev oma silmaga, kuidas vaesed inimesed elavad ning surnud kasse-koeri üle linna­tänavate kannavad ja neid söövad. Eks olete ju näinud, kuidas nad igal pool linna ümber istuvad ja nagu koerad surnute luid närivad. [—] Mina küll usun, et kui see kuri aeg peaks kaua kestma, siis ei jää Tallinnas ükski inimene elama.“)

Selsamal juulikuul mattis Müller üle 400 inimese. Ilmselgelt oli tal mõelda palju tähtsamatele teemadele kui maakeele ortograafia. Ta on kirjutanud tänapäevaselt inimene, aga samas ellawat ’elavad’, pikad täishäälikud on kord ühe tähega (söwad ’söövad’), kord saksapärase pikendava h-ga (söhnut ’söönud’). Muide, Martin Lutheri kirjaviis oli vähemasti uue testamendi tõlkimise ajal (1522) sama segane, nii lihtsalt oli tol ajal kombeks. Wittenbergi võis ta kirjutada enam kui kümnel moel: Wittemberg, Wittenburgk, Vuittenberg, Wyttemberg jne.

Reeglite puudumise tõttu oli Müller vaba kirjas edasi andma kõiksugu hääldus­nüansse, isegi ülipikki häälikuid: olen leidnud, et tema hilisemates tekstides esineb topelttäishäälik või pikendav h III välte sõnades kolm-neli korda sagedamini kui II välte sõnades, nt pastu ’(selle) paastu’, aga paastis ’paastus’, tenidt ’teenid’, aga tehnima ’teenima’. Kui see pole juhus, võib Müllerit pidada esimeseks kirjaoskajaks, kes eesti välte­erinevusi kuulis ja üles märkis.

Ülemsaksa ortograafia korrastamise mõju Stahli keelele

Aeg kestis. Tallinnas on praegu umbkaudu viis korda rohkem elanikke kui kogu toonases Eestis. Üks ellujääjaid oli arvatavalt 1599. aastal sündinud Heinrich Stahl, kelle kutsumuseks sai poolpaganliku maarahva usuline harimine. Algatuseks oli vaja välja anda eestikeelne katekismus. Seda tegi Stahl omal kulul. Järgnesid lauluraamat, perikoobid, eesti keele õpik koos sõnastikuga, jutluste kogu. Vahest pole liialdus väita, et iga põhjaeestlase kauged esivanemad on kuulnud lõike Stahli kirikuraamatutest. Nõnda pani Stahl, pühendunud hingekarjane, muuseas aluse eesti keele säilimisele ja arenemisele.

Stahli tegutsemisaega jääb ülemsaksa ortograafia korrastamine. Nüüd peeti mõistlikuks kirjutada sama sõna erinevad vormid ühtmoodi, s.t mitte enam häälduspäraselt tac ’päev’ ja tage ’päevad’, vaid Tag ja Tage. Teiseks püüti sama hääldusega, kuid eri tähendusega sõnad kirjutada erinevalt, nt leeren ’tühjendama’, aga lehren ’õpetama’ (mõlemad hääldatakse pika e-ga), malen ’maalima’, aga mahlen ’jahvatama’ (mõlemad pika a-ga). Stahl on rakendanud nii esimest kui ka teist uut põhimõtet, mistõttu ei tasu tema kirjutistest otsida ei astmevaheldust ega järjekindlust hääliku­pikkuste edasiandmisel.

Siiski on isegi Stahli tekstides viiteid III välte olemasolule. Sellele, et saksa­pärane kirjaviis markeerib teatud juhtudel III väldet, õigemini kaasrõhku, on osutanud esimesena Mati Hint. Rõhu asukoha reedab kahekordselt kirjutatud kaashäälik. Näiteks ss kirjapildis önnistusseks ’õnnistuseks’ näitab, et tu-silbil on kaasrõhk (pearõhk on muidugi esisilbil). Kui topeltkonsonant on teise silbi järel, on sõna III vältes, sest ainult III-vältelistes sõnades saavad pea- ja kaasrõhuline silp olla kõrvuti. Stahlil on III vältes nt kartussest ’kartusest’, ristmisse ’ristimise’, II vältes karjaset ’karjased’, mattusex ’matuseks’. Nende sõnade välde pole muutunud, aga teise silbi kaasrõhk on tänapäevases häälduses pigem haruldane.

Eesti kirjakeel on noorem kui välted

Kuna eesti kirjakeel on noorem kui välted, pole väldete kujunemisloo kohta kindlaid tõendeid. Mulle näib tõenäoline, et III välde hakkas arenema, kui teise silpi tekkisid pikad täishäälikud, mis tundusid kaasrõhulised. Näiteks algläänemeresoome sõnavormist lauluda sai teise silbi kaasrõhuga laulua, sellest lauluu ja sellest omakorda III-välteline (seda) laulu, aga vormis laulun kaasrõhku polnud ning sellest on saanud II-välteline (selle) laulu. III-vältelisi sõnu tekkis veelgi. Näiteks, kui teise silbi täishäälik kadus, nii et varasemast kolmandast silbist, mis oli kaasrõhuline, sai teine silp, mis oli endiselt kaasrõhuline, nagu mi sõnas laulaminen > laulmine.

Rõhuüksuste, keeleteadusliku terminiga „jalgade“ piiri aitab tähistada lõpupikendus: nii vormis lauluu kui ka vormis laulminen pikenes esisilbi lõpuosas paiknev u-häälik näitamaks, et teisest silbist algab juba uus rõhuüksus. I ja II vältes on pearõhuline jalg kahesilbiline, mistõttu lõpupikendus mõjutab teist, mitte esimest silpi: sõnas kalu on u pikem kui a.

Veel üheks keeltes tavapäraseks piirimarkeriks on häälekõrguse langus üksuse lõpus. Põhja-Eestis võis kunagine kahe rõhuga hääldus olla sarnane rootsi keele 2. aktsendiga, kus helikõrgus tõuseb sõna esisilbi jooksul ja langeb uuesti madalamale sellesama esisilbi jooksul, teises silbis kordub sama. Seevastu 1. aktsendiga sõnades on ainult üks tõus ja langus. Ka eesti väldete tajumisel on lisaks häälikukestustele oluline helikõrgus: III-vältelistes sõnades langeb toon esisilbi keskel, muudes sõnades esisilbi lõpust alates. Samamoodi on mõnes rootsi murdes (nt Lõuna-Rootsis ja Gotlandil), kus 1. ja 2. aktsenti eristab ainult toonilanguse asukoht sõnas.

Eesti keele lühike, pikk ja ülipikk häälikukestus ning nende seosed Läänemere ümbruse keelte tooniaktsentidega on teadlastele ülihuvitavad. Väldetega on tegelenud maailmakuulsad teoreetikud, nagu Nikolai Trubetskoi ja Alan Prince. Keeleteadlastele oleks eesti keelt vaja veel vähemalt mitusada aastat, et näha, kas ja kuidas kestusvastandused edasi arenevad. Teist sellise struktuuriga keelt ei ole. Eesti kirjakeel sai alguse ajal, mil kogu maine elu näis lähimagi tulevikuta. Hiljem on pilgatud, et kuna eesti keeles pole tulevikku, pole rahvalgi tulevikku. Pilkajad ei tea, et meil on ülipikk kestus.