Võõrasse kogukonda sukeldujad

Liia Kanemägi: „Rakendusteatri lavastuse valmimine on pidev dialoog: kogu aeg tuleb küsida, kuidas rühmas ühte või teist asja nähakse ja tajutakse, ning vastavalt sellele pilti korrigeerida.“

TAMBET KAUGEMA

Rakendusteater hõlmab katusmõistena hariduslikest, poliitilistest ja/või isiklikest eesmärkidest lähtuvaid teatrivorme (kogukonnateater, foorumteater, luguteater jt), mis on olemuselt uurimuslikud ning mille keskmes on osalejad oma lugudega. Sellise teatri eesmärk on muuta hoiakuid kas suhtluses või suhtes ühiskonnaga. Enamasti sünnib see väljaspool tavapärast teatriruumi ning meetoditena kasutatakse koosloomet ja improvisatsiooni.* Eesti Teatri- ja Draamahariduse Seltsi (ETDS) eestvedamisel jõuab juuni esimesel poolel publiku ette kolm rakendusteatri projekti, millest räägib näitleja, rakendusteatri juhendaja ning ETDSi liige Liia Kanemägi.

5. juunil esietendus Vaba Lava Narva teatrikeskuses kogukonnateatri lavastus „Minu Narva – Моя Нарва“, mille dramaturg on Piret Jaaks, lavastaja Katrin Nielsen, video- ja helikujundaja Meelis Muhu, valguskunstnik Raimond Danilov, idee autor ja projektijuht Liia Kanemägi. Lavastuses astuvad üles harrastusteatri MART liikmed ja eri vanuses Narva elanikud, kes jutustavad lugusid linnast, kus nad on üles kasvanud ja elavad, ning oma meelispaikadest, nagu Narva jõgi, promenaad, Gerassimovi park jm. Keelelistest ja kultuurilistest erinevustest hoolimata ühendab lavastuse ümber koondunud narvakaid suur armastus oma kodulinna vastu ja mure selle tuleviku pärast.

11. juunil esietendub teatristuudio Art Cherdak ruumides lavastus „Aiateater“, mida seejärel on plaanis mängida kõikjal Tallinna linnaaedades. Ettevõtmise peakorraldaja on MTÜ Lasnaidee ning loovmeeskonda kuuluvad rakendusteatri juhendaja Liia Kanemägi ja lavastaja Janika Koppel teatrist Lendav Lehm. Lavastuse keskmes on Lasnamäe majade vahel tegutsevad linnaaednikud, inimesed, kes hoolitsevad sina rajatud rohealal oma peenarde eest. „Aiateatri“ läbiv motiiv on aed kui paik, mis sümboliseerib inimese kasvamist rahu, harmoonia, ilu ja koostöö suunas. Kõlavad linnaaednike lood lapsepõlveaedadest, samuti nende valitud poeesia, kunstmuinasjutud jm.

12. juunil esilinastuvad Maardu rahvamajas sealsete noorte filmiprojekti „Piirangud ja valikud“ raames valminud omaloomingulised lühifilmid, mille stsenaristideks, näitlejateks, operaatoriteks ja monteerijateks on 10–18aastased maardulased. Ettevõtmise meeskonda kuuluvad rakendusteatri juhendajad Liia Kanemägi ja Eduard Tee ning filmirežissöör Meelis Muhu.

Liia Kanemägi: „Rakendusteatri juhendaja ülesanne on välja selgitada, mis võiks rühma jõustada, anda selle liikmetele uue vaate olukorrale. Tähtsusetu pole ka neile pakutav võimalus ennast lihtsalt tühjaks rääkida.“

Piia Ruber

Eesti Teatri- ja Draamahariduse Selts on võtnud ette mitu rakendusteatri projekti. Keda selts ühendab ja milliste eesmärkide nimel töötatakse?

Eesti Teatri- ja Draamahariduse Seltsi eestvedaja on Katrin Neilsen, tema õlgadel Eestis rakendusteatri liikumine, vähemalt selle akadeemilisem pool, peamiselt seisabki. Seltsil on kaks üllast eesmärki. Esimene on legaliseerida draamaõpetaja amet, teha see nii sisu kui ka vormi poolest haridusmaastikul aktsepteeritavaks. Praegu see nii paraku pole. Draamaõpetajad tegutsevad tihti kooli armust ja palju sõltub koolijuhi suhtumisest. Teine eesmärk on seotud draamahariduse arendamisega, sellega, mismoodi saab teater olla rohkem hariduse käsutuses.

Missugune on rakendusteatri meetod? Kuidas jõutakse lavastuse või muu tulemuseni?

Rakendusteatri mõiste on lai ja hõlmab palju erilaadseid teatriliike. Mulle on tähtis valdkonda tundma õppida, eriti just inimesi selles rühmas, kelle oleme teatriteo tarvis välja valinud. Põnev on uurida, mismoodi inimesed ja ühiskond suhestuvad. Missugused teemad lähevad inimestele korda? Mis teeb nad murelikuks ja mis neid rõõmustab? Rakendusteatri juhendaja ülesanne on välja selgitada, mis võiks rühma jõustada, anda selle liikmetele uue vaate olukorrale. Tähtsusetu pole ka neile pakutav võimalus ennast lihtsalt tühjaks rääkida.

Eks iga rakendusteatri juhendaja kasuta neid meetodeid, mis on talle käepärased ja pakuvad huvi. Mulle on tähtis lugu jutustada, erisugused olukorrad lahti mängida ehk olemasolevat laiendada, konkreetselt abstraktsemaks minna – seda kõike ühisosa väljaselgitamise eesmärgil. Rakendusteatri juhendaja ei pruugi olla seotud teatriga, vaid võib olla hoopiski inimestega tegelev tantsu- või koorijuht – vahet pole, milliseid instrumente juhendaja kasutab, et jõuda rühmaga teemadeni, mis neid puudutavad. Eestis on palju organisatsioone ja asutusi, kes kasutavad mingil viisil rakendusteatri vahendeid: haiglad, muuseumid, noorsooasutused jt. Tulemus ei pea olema akadeemiline sõnateatrilavastus, vaid vahel hoopis midagi muud, mis selle rühmaga sellest materjalist koorub – tuleb leida parim viis selle vormistamiseks.

Kas eesmärk on jõuda lavastuse või mõne muu tulemuseni?

Siin lähevad teooria ja praktika lahku. Teoorias öeldakse, et lavastus või mõni muu tulemus ei ole tähtis ning rakendusteatri projekti võib lõpetada siis, kui rühm ütleb, et nemad rohkem ei taha või ei vaja. Meie püüame siiski jõuda resultaadini ja seda mitmel põhjusel. Esiteks on osalejaile raske selgitada, miks ei ole mingit eesmärki – kõik ju soovivad, et lõpuks jõutaks kuhugi. Samuti on tarvis projektide rahalistele toetajatele näidata lõpptulemust. Aga ideaalis võiks see tõesti olla uurimus, mille tegijad saavad lõpetada siis, kui vastused on käes, ja selleks ei pea ette näitama mingisugust tulemust.

Eesti Teatri- ja Draamahariduse Seltsi kolmest rakendusteatri projektist jõudis esimesena publiku ette ja seega tulemuseni 5. juunil Vaba Lava Narva teatrikeskuses esietendunud lavastus „Minu Narva – Моя Нарва“. Millest seal juttu on?

„Minu Narva – Моя Нарва“ on nende kolme hulgas kõige klassikalisem eluloolisel ainesel põhinev rakendusteatri lavastus. Iga inimese elust võiks kirjutada artikli, see on miinimum, aga pigem koguni raamatu või teha filmi, sest igas elukäigus on nii palju tähenduslikku, nii palju ajalugu selle inimese silmade läbi nähtuna. Kõik see annab uue vaatenurga ka teistele. Laval sündiv on lummav, ehkki inimesed räägivad lihtsalt oma loo: oma lapsepõlvest ja toda aega meenutavatest paikadest ja ehitistest, sellest, kuidas nad kogesid Narvat lapsena ja kuidas kogevad seda nüüd.

Seega, liikvele läksime nendest kohtadest, mis on narvakatele tähenduslikud, ent lõpuks jõuti ikka selleni, kust keegi pärit on, millist tööd ta teeb ning missugune on tema panus selle linna käekäiku ja miks on see panus just selline. Uurisime ka Narva eripära. Tuli välja, et üks peamisi küsimusi, mida narvakad üksteisele esitavad, on see, miks nad Narvast ära ei lähe. Ma ei ole kohanud inimesi, kes hoolivad oma kodulinnast rohkem kui narvakad, kuid ikkagi mõlgub neil meeles selline küsimus. Midagi peab valesti olema, ilmselt on nad haiget saanud, muidu nii ei küsiks.

Milliste raskustega lavastust tehes põrkusite?

Olen seisukohal, et rakendusteatri lavastuse valmimisprotsess peaks kestma vähemalt aasta, kuid paraku nii palju aega enamasti ei anta. Nõnda proovisime meiegi kolme kuuga hakkama saada. Vahepealne pandeemiapaus ja katkestus andis küll aega narvakatega pikemalt suhelda, ent ikkagi olime sealmaal, et publiku ette jõudis nüüd vaid esimene vaatus, lapsepõlve puudutav osa. Teise vaatuseni tänavu ei jõuagi, sest huvitavat materjali on nii palju.

Materjalirohkus tekitab aga küsimuse, kuidas see kõik kokku panna. Rakendusteatri lavastuse valmimine, nii nagu mina seda näen, on pidev dialoog: kogu aeg tuleb küsida, kuidas rühmas ühte või teist asja nähakse ja tajutakse, ning vastavalt sellele pilti korrigeerida. Nõnda avanevad üha uued perspektiivid. Dialoog teeb lavastusprotsessi ühtaegu hästi huvitavaks ja keeruliseks. Keegi peab lõpuks ikkagi valima, mis jääb lavastusse ja mis mitte. Inimesed hakkavad oma lugusid armastama ja siis on lavastajal raske öelda, et võtame sinu jutust ainult poole.

Lavastuses „Minu Narva – Моя Нарва“ räägivad narvakad oma lapsepõlvest ja toda aega meenutavatest paikadest ja ehitistest.

Matti Kämärä

11. juunil esietendub teatristuudio Art Cherdak ruumides „Aiateater“. Mida huvitavat ja üllatavat on lavastusprotsessi käigus selgunud?

Plaan oli kõnetada umbes 200 inimest koosnevat linnaaednike seltskonda, kes tegutseb peamiselt Lasnamäel – sealt sai see tegevus alguse, ent nüüd on levinud üle Tallinna ja mujalegi. Projekti esimeses faasis läksime kohale ning tegime linnaaednikele ettepaneku, et mõnel ilusal sügisõhtul võiks koos teed juua ja nad võiksid jagada meiega oma lugusid, miks nad peavad meeter korda meeter kastikestes aeda. Oma aialapil rääkisid inimesed meelsasti, kuid kokkulepitud kohtumisele ja teed jooma tulid väga vähesed. Eks see ole ka mõistetav, sest mingis mõttes oleme neile ju sissetungijad, kusjuures kõneleme veel teist keelt – eesti keelt Lasnamäel kuigi soravalt ei kõnelda. Lõpuks leidsime lahenduse: otsisime endale ühe püsigrupi, kellele toetudes hakata edasi liikuma.

Rakendusteatri projektide sünni juures on läbiv joon, et ühiskonda on raske kõnetada täiesti tühjalt kohalt. Peab olema väike rühm, kes jääb kuulama, ning hiljem tulevad juba teised juurde. „Aiateatri“ puhul moodustas tuumiku teater Lendav Lehm eesotsas Johanna Koppeliga ja seejärel liitusid nendega mõned sama piirkonna aednikud. Rõhuvas enamuses on ses rühmas emakeelena vene keelt kõnelevad inimesed, oleme kohtunud juba üle poole aasta. Lavastuse väljatoomisega liitunud on isegi üllatunud, et lavalt võivad nende lood kõlada hoopis nii.

Kas „Aiateatri“ tekst koosneb vaid linnaaednike lugudest?

Need ei ole üksnes osalejate isiklikud lood, „Aiateatri“ rühmale jäi rohkem vabadust kasutada ka luulet, väljamõeldud lugusid, kunstmuinasjutte, liikumist – ning nad on saavutanud sellega igati arvestatava taseme. Neist valikutest ning selle kaudu sündivast atmosfäärist – kas ta räägib koomilises, iroonia võtmes või tõsiselt – saab aru, mis toimub selles inimeses.

Päev pärast „Aiateatri“ esietendust esilinastuvad Maardu rahvamajas sealsete noorte omaloomingulised lühifilmid. Milline pilt avanes Maardust filmiprojekti „Piirangud ja valikud“ käigus?

Läksin Maardusse tavalise eestlase eelarvamusega, ehkki selleks ei tohiks olla mingit põhjust. Üllatusin meeldivalt, sest leidsin eest toredad inimesed, kes hoolitsevad oma laste ja noorte eest, ka hooliva koolipere, kes teab täpselt, kus nende lapsed parajasti on ja mida nad teevad. Kohtasin ka konflikte vene ja eesti keeles kõnelejate vahel, just sellelt pinnalt, et kumb on selles linnas tähtsam ja kelle keel peab seal rohkem kõlama, kuid see oli teisejärguline selle hoole kõrval, mida üles näidatakse.

Läksime Maardusse plaaniga muuta maailma ja viia kultuur lasteni, kelleni see tavaliselt ei ulatu. Sihtrühm oli noored, kellel pole huvitegevusele ligipääsu. Arvasime, et film on vahend, mis neid kõnetab ja mille peale nad on nõus kohale tulema, ent selle sihtrühmani me siiski ei jõudnud. Nõuab palju aega, et veenda noori koostööd tegema: kui rahulikult teha, siis pool aastat või koguni aasta, ning seejuures eeldab see pidevat kohalolu.

Ega meil ei õnnestunudki saada kätte neid lapsi, kelle juurde oleks pidanud minema tänavale küsima, mis neid huvitab ja kas nad tahaksid vähemalt proovida. Tulid need, kelle olid meie juurde saatnud huvijuhid ja sotsiaaltöötajad. Tulid ja läksid, sest me ei suutnud neid veenda, mida ja miks me tahame teha. Nad ei jäänud pidama, usaldamatus ja tõrksus ei kadunud. Selle projekti käigus käisime mitmes koolis: Maardu eesti koolis tekkis väike rühm noori, kes tuli kaasa ka siis, kui liikusime edasi sealsesse vene kooli. Kõik see on olnud samm-sammult kulgev protsess, mille käigus õppisime koos laste ja noortega. Kas või seda, kuidas avaldada mõju, et nad üldse hakkaksid loomingulises mõttes koostööd tegema.

Pandeemiapausi ajal oli see seltskond nõus veebi teel kohtuma. Andsime tunde, uurisime, mis neid huvitab, ning selle põhjalt liikusime edasi võimalike filmisüžeede juurde. Samuti leidis käsitlemist filmitehniline pool: kuidas kirjutada stsenaariumi ning missugused rollid on filmi tegemisel tähtsad, et koostöö toimiks. Rühm oli hakanud meid selleks ajaks juba usaldama. Kui maailm taas avanes, läks kohe filmimiseks. Usun, et meil õnnestus päris hästi tabada teemasid, mis Maardu noori puudutavad, ning loodetavasti ka inspireerida õpitud oskusi tulevikus kasutama.

Mis Maardu noori huvitab? Millest nad tahtsid filmi teha?

Esimese hooga pakkusime neile välja raamteema, et mitte laiali valguda. Teema, kust liikuma hakkasime, puudutas usaldust, aga edasi hargnesid juba uued teemad: laste ja vanemate suhted, üksindus, julgus võtta vastutus oma tegude eest, mehelikkuse ja naiselikkuse vormid ühiskonnas ning see, kuidas peajoonest erinedes toime tulla.

Kõigi kolme ettevõtmise ühisjoon on see, et vaadeldakse-uuritakse piirkondi, kus eesti keelt kohtab tavapärasest harvem: Narvat, Lasnamäed, Maardut. Miks selline valik?

Kui projektidega alustasime, andsime endale aru, et see, kes neid rahastab, valib ka piirkonna ja grupi, mille kasuks otsustada. Meie rahastaja on Briti Nõukogu, kes programmi „People to People“ ehk „Inimeselt inimesele“ kaudu toetab sotsiaalse ühtekuuluvuse projekte. Selline piirang pole üldsegi halb, vastupidi, mõnes muus olukorras poleks me Narvat, Lasnamäed ja Maardut ilmselt valinud, sest mujal olnuks lihtsam. Ilmselt oleksid siis jäänud leidmata ka oivalised koostööpartnerid nagu MTÜ Lasnaidee või Vene teatri näitlejad Eduard Tee, Dmitri Kordas jpt.

Integratsioon, küll heas mõttes esile kutsutud, teenib oma eesmärki täiel määral. Muutused projektides osalevates rühmades on käega katsutavad ja silmaga nähtavad. Inimesed, kes pole harjunud rääkima eesti keelt ja on suhtunud suure eelarvamusega oma võimekusse sellest keelest aru saada või üldse seda kunagi omandada, lähevad nüüd keelekursusele ja ütlevad, et tahaksid teada, mida eestlased räägivad. Samasuguse muutuse oleme teinud läbi ka meie: võtad lihtsalt kätte ja sukeldud kogukonda, kelle suhtes sul varem oli eelarvamus, kuigi sellest saad alles hiljem aru. Nii et meie valiku määrasid rahastaja ja kogukonnad, kes meile vastu ja appi tulid.

*Vt t https://teater.ee/teater_eestis/teatriterminoloogia/aid-7869/Rakendusteater

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht