Valgevenega solidaarsed

Tundub uskumatu, aga üks lavastus on toonud kaasa rohkem valgevene rahva mõistmist, kui seda on suudetud viimase 30 aasta jooksul.

YULIA REBASE

EMTA lavakunstikooli magistrikursuse lavakava „Kummardus Valgevenele“, juhendaja Anu Lamp. Mängivad Grete Jürgenson, Laura Kalle, Kaija M. Kalvet, Anett Pullerits, Christopher Rajaveer ja Kerli Rannala. Esietendus 10. II EMTA black box’is.

Noorema põlvkonna eestlased teavad Valgevenest ja seal toimuvast enamasti vähe, mistõttu tuli üllatusena, et EMTA lavakunstikooli magistrandid olid võtnud nõuks käsitleda Valgevene teemat. Kuna korraldajad andsid teada, et kogu piletimüügitulu läheb Valgevene repressioonide ohvrite toetusfondile BYSOL, oli selge, et lavakava tegijad on südamega asja juures ja Valgevenega solidaarsed. Etendumispaika jõudnud, avastasin, et saalis on selle teema vastu huvi tundvaid eestlasi üllatavalt palju.

Alates lavakujundusest ja näitlejate valge-puna-valgetest riietest kuni esimeste sõnadeni, mis kõlasid valgevene keeles, oli kõigest tunda, et praegustest sündmustest ja valgevenelaste muredest ollakse teadlikud. Kui näitlejad esitasid terveid lauseid valgevene keeles, tabas mind imestus, rõõm ja ka kurbus oma emakeele pärast, millest nii vähe teatakse ja mida nii vähe räägitakse. Valgevene keelt ei kasutata mitte üksnes lavakava alguses ilu pärast, vaid selles keeles lauldakse ja loetakse luuletusi kogu etenduse vältel mitmel korral. Keele üle ei tehta nalja, millega valgevenelased on paraku rohkem harjunud silmitsi seisma, peamiselt vene keelega võrdluse tõttu. Kasutatakse just neid sõnu ja väljendeid, mis toovad esile keele ilu ja erilisuse. Olen tänulik selle südamesse mineva pingutuse eest.

Nii lavakunsti magistrandid (fotol: Laura Kalle, Grete Jürgenson, Anett Pullerits ja Christopher Rajaveer) kui ka juhendaja Anu Lamp on lavakava ettevalmistamisel teinud palju tööd.

Annemari Parmakson

Juba lavakava esimese minutiga oli selge, et nii lavakunsti magistrandid kui ka juhendaja Anu Lamp on selle ettevalmistamisel teinud palju tööd. Loomulikult valgevene keelega, aga ka mitmesuguste infoallikatega, sest sellist materjali ei ole Eestis nii lihtne leida. Oma kogemusest tean, et nõukogude aja tsenseerimata valgevene luulet või luulet, mis on kirjutatud nõukogudejärgsel ajal, rahvusraamatukogust ei leia. Seda lihtsalt pole 30–40 aastat avaldatud. Lavakava tarvis tehti tõhusalt koostööd eesti luuletajate Igor Kotjuhi ja Kätlin Kaldmaaga ning selle tulemusena sai kõlada tänapäevane valgevene luule, mille hulgas on ka luuletusi, mis kirjutatud 2020. aasta augustist oktoobrini. Nii värskest eesti keelde tõlgitud luulest ja seda veel teatrilaval sai varem ainult unistada.

Tundub uskumatu, aga üks lavastus on toonud kaasa rohkem valgevene rahva mõistmist, kui seda on suudetud viimase 30 aasta jooksul – kõik tänu solidaarsusele, mida valgevenelased on leidnud eesti kultuuritegelastelt ja selle lavakava tegijatelt. Siinkohal meenutan, et mullu oktoobris korraldati Vabamu muuseumis luuleõhtu „Hukatud luuletajate öö“ 1937. aasta repressioonide valgevenelastest ohvrite mälestuseks. Eesti näitlejad esitasid seal varasemate perioodide valgevene luulet. Ka siis tegid Tiina Tauraite, Lydia Roos, Külli Palmsaar ja Kärt Tomingas ära suure töö mõistmaks, miks on vaja valgevenelaste represseerimisest rääkida ja kuidas on õige seda esitada. Ka siis oli tunne, et valgevene rahva lugu võib puudutada ja ka teistel on sellest midagi õppida, ja et meid, valgevenelasi, on võimalik mõista.

Lavakunstikooli magistrantide lavakavas esitatakse peale luule ja laulude valgevene muinasjutte, anekdoote ning katkeid kirjandusteostest. Iga valitud luuletus või tsitaat on hästi läbi mõeldud ja kutsub üles vastama küsimusele, miks on Valgevenes praegu ärgatud. Miks just nüüd? Miks on valgevene rahvas selline, nagu ta on? Selle mõistmiseks läbitakse Valgevene ajalootund keskajast tänapäevani ja uuritakse 2020. aasta protestide käiku. Publik sai teada, milline on Valgevene valgepunavalge lipu ajalugu ja ka maa ajalugu. Valgevenelased pole saanud seda kunagi oma maaks pidada, sest seda on nõnda palju jagatud naabrite, aga ka kaugemate vallutajate vahel.

Lavakavale annab palju juurde ka Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Svjatlana Aleksijevitši loomingu kasutamine. Aleksijevitši raamatute tegelased on tavalised valgevene inimesed, kes on üle elanud Teise maailmasõja või Tšernobõli katastroofi. Nende hääl räägib valgevenelaste olemusest rohkem kui ajalooõpikud, mida on kirjutatud ühe või teise võimu äranägemise järgi. Lavakava autorid on Aleksijevitši loomingu eripära ära tundnud ja õiges kontekstis ka esitanud. Näiteks raamatus „Tšernobõli palve“ kuuleb ühe intervjueeritava valgevenelase suust: „Oleme fatalistid. Me ei võta midagi ette, sest usume, et kõik läheb nii, nagu läheb. Usume saatust. Ajalugu on meil juba säärane … Iga põlvkond on pidanud sõja üle elama … Ikka ja jälle veri … Miks peaksimegi teistsugused olema? Meie oleme fatalistid …“.

On lavakunsti aspekte, mida mina keskmise teatrikülastajana ei oska ehk hinnata, ent valgevenelasena hindan kõrgelt kaastunnet ja austust valgevene rahva vastu, mida lavakava tegijaist õhkub. Saalist lahkudes oli mul suur soov kummardada Anu Lambi ja kõigi noorte näitlejate ees teemavaliku ja selle oivalise teostuse eest.