Valged ja mustad stiilimängud kehadele

„Must/Valge“ on oma mõlema tantsuteosega „muusika silmale“ idee teenistuses: süütu, puhas, vaba ambitsioonikast mõttegümnastikast ja liigsest sügavmõttelisusest, kannatusi vaid näpuotsaga.

KRISTIINA GARANCIS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti Rahvusballeti „Must/Valge“: Katarzyna Kozielska ja Serge Lifari lühiballetid.

Avatud uks“ („Open Door“), helilooja Georges Bizet, koreograaf, lavastaja ja dekoratsioonikunstnik Katarzyna Kozielska, muusikajuht Kaspar Mänd, dirigent Lauri Sirp, kostüümikunstnik Marja-Liisa Pihlak, valguskunstnik Rasmus Rembel. Tantsivad Ami Morita, Anna Roberta, Madeline Skelly, Ketlin Oja, Laura Maya, Jevgeni Grib, Ali Urata, William Newton, Joel Calstar-Fisher, Marcus Nilson jt.

„Avatud ukses“ on partnerite keemia mänguline ja William Newtoni mehelik tugevus heas kontrastis Ami Morita haprusega.

Veljo Poom

Süit valges“ („Suite en Blanc“), helilooja Édouard Lalo, koreograaf Serge Lifar, lavastajad Charles Jude ja Stephanie Roublot, muusikajuht Kaspar Mänd, dirigent Lauri Sirp, dekoratsiooni- ja kostüümikunstnik Maurice Moulène, kostüümikunstnik Marja-Liisa Pihlak, valguskunstnik Charles Jude. Tantsivad Nanae Maruyama, Ana Maria Gergely, Marta Navasardyan, Laura Maya, Joel Calstar-Fisher, Cristiano Principato, Ali Urata, Anna Roberta, Phillipa McCann, Ami Morita, William Newton, Andrea Fabbri, Jevgeni Grib, Ketlin Oja, Francesco Piccinin, Sergei Upkin, Marcus Nilson jt.

Esietendus 24. III Rahvusooperi Estonia saalis.

Poolatar Katarzyna Kozielska, kes alustas tantsijateed 2000. aastal Stuttgardi Balletis, hakkas koreograafina kätt proovima 11 aastat hiljem. Ta on edukalt lavale seadnud eriilmeliselt ekspressiivse ja energilise tantsukeelega ballette nii Saksamaal (Chemnitzi Ballett, Stuttgardi Ballett), Tšehhis (Tšehhi Rahvusballett), Ameerikas (Tulsa Ballett), Poolas, Jaapanis jm.

Estonia „Must/Valge“ balletiõhtu avateos „Avatud uks“ on omalaadne läbilõige tema kui looja stiilipaletist. Stuttgardi Balletile 2017. aastal loodud „Tume helk“ on oma must-valgelt koloriidilt ja koreograafiliselt leksikalt Estonia uudisloomingule vahest kõige lähedasem.

Kozielska teostest kumab läbi tema isiklikke ja intiimseidki teemasid, mis on sulandunud väga hea heliloome ja kujundusega. Kõik tantsuvormid on omas laadis täiuslikud stiililised tervikud, kuid tulevikku suunatud sihiga. Iga tema ballett annab järgmisele teatepulga üle otsekui parima osa edasiarendamiseks, uueks mänguliseks katsetuseks kehadega. Koreograafi käekiri oma tuttavate stiilielementide ja leksikaga on ometi igal järgmisel katsel värske ja intrigeeriv. Tuttavad grand plié en pointe kordused, käe alt pöörded, tagurpidi asendisse kukutavad tõsted, hoogsad grand jetè’d, trupi ja üksiktantsija kontrastsed liikumised jms refräänina sees.

Ükski tantsufraas pole aga pelgalt esitlemiseks või täiteks struktureeritud – esitajate sisekõne intensiivsus ja emotsionaalne väljendusjõud paneb omalaadse kontrastidel põhineva tantsu­tehnika elama. Poolatari koreograafias on tukslemas elavus, impulsiivsus, tema loodud misanstseenid on tulvil ootamatuid kehakõnesid ja äkilisi punktuatsioone. Tervikpilt on pillavalt vaimukas ja tantsuleksikalt omalaadselt äraspidine.

Laval on kohal alati üksiktantsija ja grupi nn võitlusstseenide segunemine, eraldumine, taas põimumine. Kõikidel liikmetel on suures koes teravalt oma asi ajada, oma tahe läbi suruda. Kord murdub indiviid ja allub grupile, kord loobub grupp ja laseb üksikul soleerida. Liikujate isiksus ja siseilm avalduvad intensiivses füüsilises kehakõnes.

Mäng Freudi terminitega. Georges Bizet’ sümfoonia C-duur, mille too komponeeris 17aastasena Pariisi konservatooriumis oma õpetaja Charles Gounod’ ülesandel, on tänulik helibaas Kozielska neoklassikalisele balletile. Kelmikas, irriteeriv, koreograafi lähenemine on graafilise söejoonise terava ja täpse joonega. Tema käekirja iseloomustavad vaimukus ja murtud jooned. Nauditav on tantsuleksika boheemlikult pillav ja muretu sujuvus, mis stoppab nurksetesse poosidesse, tõstetesse, hüpetesse. Tantsupilt on külluslik ja mängurõõmus.

„Avatud uks“ on Kozielska tõlgenduses Sigmund Freudi mõistete id, ego ja superego võitlustanner inimeses kui anumas. Koreograafi sõnul viitab teos ta enda siseheitlustele. Id on see osa psüühest, mida iseloomustab instinktidest lähtumine. Ta peidab endas meie ürgseid tunge ja kirgi ning sealt võrsuvad ihad ja soovid. Ego, mida sageli on peetud hinge vaenlaseks, loob ja säilitab isiklikke piire. Ta on koduks teadvusele –saame aru, et on olemas mingi ülejäänud maailmast eristuv „ise“, kes suudab ka seda maailma mõjutada. Väljakujunenud ego aitab maailmas ellu jääda, rahuldada meie vajadusi. Ego peaks lööma idist lahku ja allutama selle oma kontrollile. Kolmas tegelane ehk super­ego peegeldab kõrgemal tasandil nii vanemate ja kultuuri väärtusi kui ka meie isiklikke ideaale, olles paljuski võrdne meie südametunnistusega.

Peategelase Ami Morita tantsijaanne on Kozielska koreograafiale hea meedium. Sobivad tema pingutuseta, ülesirutamiseta loomulik pehmus, süütu muretus, detailitäpne näitlejameisterlikkus, klassikalise tantsu keha ja modernse lähenemise kooseksisteerimise sundimatu lõtvus. Nauditavad on noore naise kiiresti vahelduvad hingeseisundid ja sisevõitlusi peegeldavad pehmed üleminekud ühest tantsu fraasist teise.

Eesriie avaneb. Meie ees on naine oma magamistoas, nappideks kujundus­elementideks voodi ja taamal müstiline hele uks. Ta on publikusse pooleldi seljaga, sirutades, käsi üle pea kokku murdes, seljas õlapaeltega siidsärgike ja tülliline miniseelik. Ühel hetkel avaneb uks ning rühm valges mehi ja naisi paiskub lavale. Mingil hetkel sekundeerib neile seltskond mustas.

Algab ego, superego, idi ja naise võitlus. Kuni saabub jõuline partner hallis – William Newton. Mäng liigub teineteise ümber keerlemisele, külgehaakimisele, äratõukumisele. Tõsted, mis tipnevad pea alaspidi rippumises, palvetajaritsika poosid, plié’d, demiplié’d, grand plié en pointe’id, käe alt pöörlemised, põgenemised ja naasmised. Koreograafia on pillavalt vaimukas ja äraspidine. Osa tegevusest kulgeb voodis, osa lavalaudadel. Metafoorselt võiks seda tõlgendada ka kui anima ja animus’e dialoogi ehk naiseliku ja meheliku alge kahekõnet. Partnerite keemia on mänguline ja Newtoni mehelik tugevus heas kontrastis Morita haprusega.

Rühm valges ja teine tumedas markeerivad idi, superego ja ego võitlust naises, otsekui öised külalised ei luba nad sõba silmale lasta. Lava ajas ja ruumis on kohal erakordne kontaktsus. Kehad eralduvad üksteisest vaid hetkeks, et kohe tõukuda, võtta uusi poose, hüppeid ja tõsteid sooritada. Kõik on laval aktiivne ja kohati närviline, ent põhilaadis tukslevalt elus ja mänguliselt muretu. Nagu sipelgapesa.

„Avatud uks“ paneb rõhu ka „ärganud käetele“ – käed kui omalaadne südame ja seega tunnete, seisundite pikendus. Nad on rahutud: värisevad, otsivad, tõrjuvad, haaravad, klammerduvad, anuvad, määravad, käskivad. Kaunid ja väljendusjõulised, vormides metafoore ja rääkides isiklikku lugu.

Marja-Liisa Pihlaku kostüümid on humoorikad ja lasevad imetleda igat satsi, tüllisiilu, seeliku karkassi. Nagu oleks laval hulk tantsivaid mannekeene, kes heledate seelikute ja toppide võimalikke ajaloolisi stiile on tulnud esitlema.

Katarzyna Kozielska balletis „Avatud uks“ on iga hetk laetud. Ballett on tembitud rõõmu, huumori ja kõrge helge energiaga. Tantsuleksika on vaimukas, kohati absurdimaiguline, palju on vastandumisi ja kontraste – vahelduvad kiire, ülikiire ja aeglane tempo, soolod ja rühmastseenid, iseloomulikud on järsud suunamuutused. Koreograafias domineerib tantsukujunditesse kukkumisel ja ka uute moodustamisel omalaadne nurgelisus.

Koreograafi varasemad teosed – Stuttgardi Balletile loodud „Tume helk“, ekspressionistliku maalikunstniku Karl Schmidt-Rottluffi elulool põhinev „Miks on nina sinine“ Chemnitzi teatris ja Tulsa Balleti „Aspektid“ – on otsekui eeltööd draamaballeti elementidega „Avatud uksele“. Seejuures on poolataris pulbitsemas nii palju ideid, et põhi on elementidelt äratuntav, kuid iga teos on otsekui uus peatükk tema loomebiograafias.

Pilk balletilukku. Serge Lifar, kes sündis 1905. aastal Kiievis, 1920. aastatel liitus Pariisis Sergei Djagilevi trupiga Ballets Russes ja hiljem tegutses 1958. aastani Pariisi Ooperi peaballettmeistrina, on läinud ajalukku uuendusmeelse koreograafi ja karismaatilise soolotantsijana. Lifar tõstis pjedestaalile puhta tantsu, muusikast ja lavakujundusest said tema teostes vaid puhta liikumise toetajad. Ta läks isegi nii kaugele, et lasi helimaailma juba valmis tantsuteosega sobitada. Koreograafi tõekspidamiste järgi oli tantsul kui kunstivormil ainuomane väärtus ja sisemine struktuur. Balletis „Ikarus“ lasi ta löökpillide partituuri nimme juba valmis liikumisele seada. Hiljem dikteeris ta heliloojatele rütme ja temposid, mis koreograafiaga sobitusid.

Lifari poolsada Pariisi Ooperile loodud lavastust olid tolles ajas moodsa lähenemisega, kuid neoklassikalise tantsukeele ja struktuuriga. Lifar muutis oma teoste ja vaatenurgaga balletiajalugu, tuues rambivalgusesse meestantsija, kellest sai naiste toetaja asemel iseseisev soolotantsija.

George Balanchine’i, kes Lifari annet silmas pidades on loonud talle tantsimiseks teosed „Apollon Musagéte“ ja „Kadunud poeg“, mõju on juhtinud koreograafi kätt ka 1943. aastal lavastatud süžeeta balletis „Süit valges“ („Suite en Blanc“). Ballett on toodud „Must/Valge“ õhtu teises osas Estonia lavale täpselt 80 aastat hiljem.

1920. aastatel Balanchine’i eestvedamisel maailmalavadel arenema hakanud neoklassika hülgas aga juba enne Lifari üleliigse visuaali ning minimeeris narratiivi peaaegu olematuks. Peamiseks meediumiks sai kaunis tants. Kehakeel sai juurde kiirust ja liikumisvabadust, ent säilis siiski pointe-tehnika. Tantsuteosed, mis pidid mõjuma kui muusika silmale, pidid olema kõigest üleliigsest puhastatud.

Lifari „Süit valges“ on omalaadne ekskursioon balletilukku. Domineerib tants ja üle parda on heidetud kõik üleliigne. Kaunid misanstseenid nõuavad virtuoosse balletitehnika demonstreerimist. Trupp täidab ülesande kohusetundlikult.

Sama manifesti lapsed. Õhtu esimese osa teos „Avatud uks“ toob silme ette palju rohkem võimalusi nii keha kui ka tantsukeele meisterlikkusest. Poolatarist koreograafi isiklik kogemus tantsijana laseb balletitrupi kehadel oma võimekust tunduvalt igakülgsemalt proovile panna. Süidi valik repertuaari on aga ilmselt trupi ja tantsuajaloo tarvis vajalik teetähis – omalaadne „liikuvate piltidena“ mõjuv demonstratsioon balletitrupist siin ja praegu.

„Must/Valge“ on oma mõlema tantsuteosega „muusika silmale“ idee teenistuses. Süütu, puhas, vaba ambitsioonikast mõttegümnastikast ja liigsest sügavamõttelisusest, kannatusi ja dramatismi vaid näpuotsaga maitseks. Nautimiseks kas lihtsalt nii, et lased puhtal tantsul end käekõrvale võtta, või siis hoopis nii, et arutlev meel saab freudistlike terminite labürindis hullata. Igal juhul on balletiõhtu dominantideks praeguse aja taustal luksusena mõjuv harmoonia ja süütu vormimäng.

Poola koreograafi Chemnitzi teatrile loodud balleti „Miks on nina sinine“ peategelane, saksa ekspressionismi suurkuju Karl Schmidt-Rottluff on sõnastanud oma loometungi: „Aga ma tean omast käest, et mul pole programmi, on vaid seletamatu igatsus haarata seda, mida näen ja tunnen ning leida sellele puhtaim väljendus. Vaikselt ja üsna privaatselt olen isegi seda meelt, et kunsti kohta ei saa üldse midagi ütelda.“ „Must/Valge“ vormimängud on sama manifesti lapsed.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht