Väestamata vägevad mehed

Paraku ei suuda teater aeg-ajalt hoiduda kiusatusest hakata filosoofiatekste tõlkima allapoole vööd suunatud pudikeelde.

KAJA KANN, MADIS KOLK

Kinoteatri ja Endla teatri „Pidusöök“, autorid ja lavastajad Henrik Kalmet, Paavo Piik ja Paul Piik, kunstnik Illimar Vihmar, kostüümikunstnik Marie Vinter, koreograaf Rauno Zubko, valguskunstnik Ivar Piterskihh, muusikaline kujundaja Feliks Kütt. Mängivad Sten Karpov, Märt Avandi, Ago Anderson, Meelis Rämmeld, Sander Rebane, Sepo Seeman ja Carmen Mikiver. Esietendus 23. X Endla teatri suures saalis.

Kinoteatri ja Endla teatri koostöös lavale toodud ajalooline komöödia „Pidusöök“ põhineb Platoni ja Xenophoni samanimelistel teostel. Idee, teksti ja lavastuse käisid välja Henrik Kalmet, Paavo Piik ja Paul Piik Kinoteatrist ning näitlejad, produktsioon ja tehniline lahendus jäid Endla teatri kanda. Nii vägevat vaba- ja riigiteatri koostööd oleme ammu oodanud.

Kunst ongi risk. Kultuuriministeerium lõpetas rahapuudusel Sakala 3 arendamise ja otsustas teatrite rahastamisel katsetada uut mudelit. Toetussumma jaotati konkursi võitnud loominguliste ühenduste vahel, nii et raha liigub koos kunstnikega, mis tahes maja või institutsiooniga nad ka soovivad koostööd teha. Järgmise julge sammuna võiks ministeerium kaaluda ka varianti, et raha liigub koos ideega ehk inimestega, kellel on tugev tahe midagi öelda, ning teatrimaja osaks jääkski tehniline teenindamine ja professionaalne produktsioon. Nõnda saaks konkursil napilt joone alla jäänud Kinoteater (nagu loeme „Pidusöögi“ kavalehest) võrdse võimaluse konkureerida nii Lauri Lagle ja Ēlektroni, aga miks mitte ka Toompere, Pedaja või Nüganeni maailmaga.

Selline mudel ei garanteeri kahtlemata alati kõrget kunstilist taset. Kunsti puhul ei garanteeri seda mitte miski. Kunst ongi risk. Küll aga tekitab see elevust ja erisuguseid ootusi nii laval kui ka vaatajates. Pärnu Endlas oli esietendusel tunda rõõmsat ootusärevust – näeb midagi tavapärasest erinevat. Pärast esimest vaatust oli vaatajal, mille kallal kaaslasega pusida. Ühele meeldis, teisele mitte. Miks nad nii tegid? Mida see tähendab? Kas oleks oodanud teistsugust lahendust? Ka lavastuses kõlanud David Vseviovi koolipapalikult lausutud õpetussõnad olid ju omal kohal. Me oleme kaugenenud antiikkultuurist, seda peabki tutvustama. Teatrikohviku laudkonnad otsisid vastuseid omaenda küsimustele. Mida enamat saabki lavastus pakkuda?

Ilma väeta mees. Etendus algab kummalise provokatsiooniga. Paljas ja arglik mees (Sten Karpov) seisab liikuval pöördlaval, teeskleb tagasihoidlikkust ja varjab publiku eest genitaale. Oot, ega nüüd midagi sassi ole läinud, Gerda Kordemetsa „Püksid maha“ esietendus ju ometi nädal varem ja kindlasti Tallinnas.

Segadust tekitab ka mehe olek. Kinoteat

Meeste füüsiline kohalolu on kogu „Pidusöögi“ vältel esil. Pausanias – Sander Rebane, Agathon – Märt Avandi, Nikeratos – Ago Anderson, Antisthenes – Meelis Rämmeld, Aristokallias – Sten Karpov.

Priit Loog

ri üle-eelmises teoses „Gesamtkunstwerk“ („Ühendkunstiteos“) nägime meest (Sander Rebane) postamendil seismas. See mees oli antiigiomaselt kaunis ja pühitsetud.

Mõlemad kehad on treeningsaalis kaunilt vormitud, kuid „Gesamtkunstwerkis“ oli tegemist skulptuuriga, kunstisaalist pärit, kunagi (võib-olla) elanud kangelase skulptuuriga, mis kehtestas end oma olekuga, „Pidusöögi“ avastseenis tuuakse meie ette aga elav ja hingav mees koos tema komplekside ja väeti­susega – ilma väeta mees. Kui väge ei ole, siis väe puudumine on. Platoni järgi sisaldub väes alati ka väe puudumine, võimalus mõlemaks, täpselt nii nagu armastuseski.

Kuni etenduse lõpuni jääb lavastusmeeskonna valik küsitavaks. Kui mõlemad võimalused on vaikimisi olemas, siis miks on valitud vaatajale näitamiseks ainult üks pool? Ja kui näidatakse seda, siis miks ei kuma sealt läbi ka teine? Kas lõppkokkuvõttes on tahetud meest väestada või alavääristada? Meeste füüsilised stseenid, kus asetatakse oma jalalabad hellitavalt teise pehmele reiele, pannakse nii muuseas oma käsi teise jalale või paljastatakse oma kaunis säär, on kahemõttelised. Seesugune keskmiselt põhjendamatu kiimlemine pole lavakujundlik lahendus antiikfilosoofia arusaamale, et kaks asja ongi päriselt korraga, nii asi ise kui ka selle puuduolek, mitte nii, et natuke on ja natuke ei ole ka.

Vaimuvaesem väikevend. Meeste füüsilisest kohalolust, mis on kogu etenduse vältel esil, saab selgemalt rääkida Rauno Zubko koreograafiaga tantsu­stseeni puhul. Tegelased hakkavad ühel hetkel Feliks Küti rekonstrueeritud aulose­pala saatel oma jäsemeid avastama: Agathon (Märt Avandi) leiab oma õla, Aristokallias (Sten Karpov) pöia, Nikeratos (Ago Anderson) sõrmed, Sokrates (Sepo Seeman) püüab jäljendada orja (Carmen Mikiver) liigutusi, Pausanias (Sander Rebane) harrastab aga rööprähklemist.

Antisthenes (Meelis Rämmeld) on ehk ainuke, kes katsub kuidagi oma kehaga päriselt hakkama saada. Tema liikumises oli tunda tõeotsingut, mis kajastub ka tema kõnes Erose ülistuseks. Kuigi Kinoteatri näidenditekstis on Sokratese tantsule omistatud filosoofine kaal, on tantsustseenis laval lihtsalt kari narre, kelle ülesanne on publiku labane lõbustamine. Võib vaid oletada, millise ülesande sai koreograaf Zubko lavastajailt. Näib, et rõhutati mehe ebakindlust oma keha suhtes, selle tajumist võõrana, see karikeeriti mehe olemuse juurde käivaks omaduseks, sildistades ja naeruvääristades meest üleüldiselt.

Aeg-ajalt võib kirjasõnaga tegelevate intellektuaalide seas kohata üleolekut teatri kui kunstiliigi suhtes. Selline võrdlus ei peaks siiski lõplikult määratlema teatri ontoloogilist põhja, teater ei peaks olema kirjanduse ja filosoofia vaimuvaesem väikevend, vaid looma lavale täiesti suveräänseid tajuvasteid maailmakõiksuses sisalduvale. Paraku ei suuda ta siiski aeg-ajalt hoiduda kiusatusest hakata filosoofiatekste lihtsalt allapoole vööd suunatud pudikeelde tõlkima, andes käest oma spetsiifilised eelised teiste kunstiliikide ees ning toites paratamatult kahtlustamist lihtsustavas küündimatuses.

Viimati olime kimbatuses Tallinna Linnateatri „Kanti“ vaadates. Autori Marius Ivaškevičiuse ja lavastaja Elmo Nüganeni professionaalsus on küll väljaspool kahtlust – lavastuse rõhuasetused on teadlikud ja kalkuleeritud, samuti filosoofiahuvilise publiku reaktsioon –, kuid küsitav on kunstnike meelest filosoofiale sobiv lavaekvivalent. Või kui juba nii, siis miks esitleda tulemust ikkagi Kanti või Sokratese kaubamärgi abil? Koolkondlikus mõttes on siiski tore näha, et isegi kui Henrik Kalmet ja Paavo Piik on loometeel oma õpetajast lahku löönud, on koolist ometi midagi ka külge jäänud.

Kaks erisugust vaatust. „Pidusöögi“ esimene vaatus ongi suurepärane komöödia. Pilt on puhas ja selge, ei mingit lavapildi ülekoormatust. Pole ka tegelaste hingevõbinaid ja psühholoogiat. Ei ole ka loogilist tegevust, kui miski juhtub laval sellepärast, et enne seda juhtus mingi teine asi. Sokraatilise meetodi tõttu tundub filosoofilise dialoogi tempo piisav, et tajuda lausete vahel moodustuvaid olukordi.

Lausete vahel tõusevad esile näitlejad, kes kõik suutsid esimeses osas säilitada eneseiroonia. Iroonia on suunatud nii teatri enda, näitlemistehnika kui ka inimolemuse pihta. Selline puhas vaade, kus justkui puuduvad teadmised teatri olemuse kohta.

Iga lause mõtet või loogikat, kuidas filosoofid vastuväiteid ja argumente komponeerivad, pole näitleja tugeva kohalolu tõttu võimalik teatris jälgida. Neid peab väga aeglaselt lugema, soovitavalt ilma segava ütleja pildita, kuid antud juhul pole see ka oluline. Trupp tühistab filosoofilise mõtte: filosoofilistest lausetest saavad triviaalsed, kusjuures lavale sugeneb tempokas ja mitmekihiline komöödia just näitlejatööde kaudu. Isegi palju nähtud Sepo Seeman kummutab eelarvamuse, kas ikka tuntud koomik saab usutavalt Sokratest mängida. Esimeses vaatuses ongi ta tõepoolest see seltskonna „inetuim ilus mees“, ikka seesama irooniline muie suunurgas ning jaatus ja eitus, kaks asja korraga aktualiseeritud.

Teises vaatuses, kus esitatakse monolooge Erose kiituseks, laguneb lavastus ära. Võluv distants iseenda ja oma rolliga hajub Endla lavasügavustesse ning ühekülgsus ja ühemõttelisus hakkavad tüütama. Ehk oleks siin saanud lavastusele kaasa aidata kunstnik Illimar Vihmar.

Lavastuse lõpus ei saa Sokrates oma kiidukõnet ette kanda. Ta soovib rääkida naise häälega ja naisele antakse sõna. Publiku selja tagant peab kiidukõne Erosele ori Diotima (Carmen Mikiver), kes on etenduse ajal peaasjalikult vaikinud. Kas see on Kinoteatri meeste sõnum, et lubagem lõpuks naistel rääkida endi eest? Ehk on naised targemad, kui meie, mehed, suudame ette kujutada. Valitud lavaliste lahenduste tõttu jäi aga vähemalt esietendusel naise sõnum vaikivaks.

See Platoni ja Xenophoni loodud ning Sokratese kaudu väljendatud sõnum võinuks kõlada näiteks nii, et sa ei pea teadma, mis see on, aga sa pead teadma ja välja ütlema, mida sa tead selle asja kohta. Sedasama naist tuleb mehel otsida enda seest, mitte väljastpoolt ennast. Argumendid ja suhtlemine annavad võimaluse mõista, miks keegi just nii mõtleb või teeb. Milleks on argument esitatud ja kuhu sellega jõuda tahetakse? Kinoteatri argumente me laval nägime, aga kuhu nendega jõuda taheti, ei ole selge.

Otsime puuduvat. Nii nagu retoorikas, on ka teatris oluline veenvus. Kui tants ei veena, paljas mees laval ei veena ja kõnet pidav naine publiku selja taga ei veena, siis tuleb nentida, et need teatri argumendid ei veennud. Veensid nii lava- kui ka valguskujundus, samuti vooditel lebavate filosoofide kehakeel ja irooniline näoilme kiireid dialooge esitades. Ka Kanuti gildi saalis etendatud lavastuses „Workshop“ („Töötuba“) kõnnivad kolm tarka meest ümber laua ja õpetavad meile triviaalsusi. Ehk ei oska Eesti teater veel naistega koos mõelda, elada ja koos teatrit teha? Ehk ei ole antiikajast pärit naine end veel täielikult tühistanud, et võiks ta uuena taasluua ja teda tõsiselt võtta?

Mõtiskledes pärast etendust Sokratese ära jäänud kõne üle, leiame sellele ka põhjuse: Sokratese monoloogi oli tema õpilane Antisthenes (Meelis Rämmeld) lihtsalt juba ära pidanud. Ta varastas oma õpetaja mõtte. Sõnad jäid Sokratesele. On erisuguseid versioone ja spekulatsioone puhta tõe teemal. Kas Platon lõi Sokratese karakteri, et edasi anda oma mõtetes käivat vaidlust? Või on Kinoteatri välja pakutud Antisthenes Sokratese enda antitees, veel üks Platoni alter ego, kes teeb oma õpetajast naeruväärse klouni? Ka see võis olla üks Kinoteatri kavatsusi, vaadates iseenda sisse.

Intervjuus on vihjanud Henrik Kalmet ka võimalusele polemiseerida päevapoliitilise konservatismiga uurimaks, kui kaugele tagasi peaks ajas minema, et väärtushinnangud oleksid veenvad ja tõsikindlad.* Kas kooseluseaduse ja sooarutelude taustal on mindud antiikaega, et puhastada homoseksuaalsus institutsionaalsest abielu painest ja sisustada mõiste taas üksiku teoga? Kas näidend rõhutab (olgugi autorite endi itsitamise saatel), et auväärt filosoofid on abielus, kuigi teevad noorte meestega vallatusi, ning et homo- ja heteroseksuaalse inimese mõistet polnud, sest kõik olid biseksuaalsed ja teostasid kas homo- või heteroseksuaalseid akte?

Seda teemaarendust vist lavastuses siiski ei ole. Me otsime ikka seda puuduvat, mis oleks võinud olemasoleva kohal samuti tajutav olla, aga ei olnud. Ju teab Kinoteater nagu vanad retoorikudki, kellele on oma kõne suunanud. Teatripublik hakkas endale ja kaaslasele küsimusi esitama juba vaheajal ning ka meil, arvustajail, tekkis rohkelt edasi- ja tagasimõtlemise võimalusi. Sofistide „inimene kui kõikide asjade mõõt“ kehtib siinkohal küll. Me saame teada täpselt niipalju, kui meie sees on tarkust. Ka arvustajatena.

* Anu Jürisson, Endlas arutlevad mehed armastuse üle. – Pärnu Postimees 23. X 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht