Vaene ja varimajanduslik noore vaataja off-off-teater II

Eesti lastele mängivad (väike)teatrid vaevlevad tihti totaalses sõnumi- ja vormivaeguses.

RAIT AVESTIK

Mullu sügisel korraldas rahvusvahelise lastele ja noortele mängivate teatrite organisatsiooni ASSITEJ Eesti keskus esimese ülevaatefestivali „Teater noorele vaatajale”,¹ mis oli suunatud peaasjalikult koolide ja lasteaedade õpetajatele ning kus n-ö vaadati üle osa haridusasutustes teatrit või teatrilaadset toodet pakkuvaid väiketeatreid. Festivalil esinesid julgemad, sest selles valdkonnas on mõningane hämarus paljude „teatrite” vaatevinklist justkui möödapääsmatu.

Ettevõtmise eesmärk oli õpetajate valgustamine, teatrialane harimine, et nad – nimetagem neid Suurteks Uksehoidjateks (nemad on ju need, kes lasevad ühe või teise trupi oma majja) – saaksid otsustes lähtuda eelkõige teatrikunstist. Nende teadlikkuse edenedes peaks minema nii, et haridusasutustesse ei pääse enam esinema kahtlased elukunstnikud, kes üritavad turvaliselt kõlava sõna „teater” varjus sõna otseses mõttes iga hinna eest uinutada neid lapsi täis majade valvureid. Samuti ei tohiks sinna enam asja olla totaalselt mandunud teatril. Ideaalis võiks üleriigiline operatsioon „Elukunstnik” lõppeda nii, et õige pea peab suur osa neist lastemaiastest „artistidest” otsima endale mingi jõukohasema töö ning noort teatrivaatajat külastavad edaspidi ainult ala hästi tundvad ja vastavalt sellele ka käituvad professionaalid. Tegelik elu nii helge paraku pole.

Showcase, teist korda

Tänavu oktoobris korraldati Tallinnas Vaba Lava etenduskunstide keskuses teist korda selline showcase ning arusaam, millise mädapaise otsas istume, selgines veelgi. Veel võimsamalt leidis kinnitust karjuv vajadus õpetajate teatrialase harimise järele, sest nende suvast sõltub, millise teatri kaasabil saavad lapsed oma esimesed kunstikogemused. Festival, mis hõlmas peale etenduste ettekandeid, välisvaatlejate esinemist ja lavastuste arutelusid, täitis selle ülesande (õpetajate endi sõnul) hästi.

Noore vaataja teatri asjatundjatest välisvaatlejad Rootsist, Soomest ja Venemaalt ei olnud nii kiitvates kui ka laitvates hinnangutes alati päris üksmeelel, kuid üldhinnang meie lastele (lasteasutuses) tehtava teatri kohta kõlas karmilt. Selle võtab kokku ASSITEJ Rootsi keskuse juht, aastakümneid üle maailma seda valdkonda lähedalt vaadelnud Niclas Malmcrona: „Olen nähtu pärast tõsiselt mures. Seitsmest-kaheksast vaadatud lavastusest on suurem osa muinas- või rahvajutu ümberjutustused. Veel enam, need on lavastatud enamasti väga traditsioonilises stiilis või kasutatud on täiesti kulunud võtteid. Ma ei teadnud, et selliseid lavastusi on üldse veel olemas. Olen vaadanud Eesti noore vaataja teatrit ka 20 aastat tagasi, kuid sellel festivalil nähtu põhjal ei märganud ma mingit vahepealset arengut. Pealegi olid mõned lavastused nii kunstiliselt kui ka tehniliselt nõrgad. See üllatab ja puudutab mind sügavalt, tundub, et murekoht vajab tõsist käsitlemist. Siiani pole ma näinud sellel festivalil mitte ühtegi lavastust, mis asetuks tänapäeva, kõik need muinas- ja rahvajutud on ammustest aegadest. Üllatav, et ei ole midagi, mis kõnetaks tänapäeva lapsi praeguse ühiskonna seisukohalt. Tegijatel tuleb tõsiselt mõelda: kuidas, miks ja milleks? Miks neid lavastusi tehakse ja milline on nende publik? Mis on selle tegevuse eesmärk? Kas see kõik on mõeldud ainult laste lõbustamiseks või ka harimiseks? Kas trupil on lavastust tehes mingisugused kunstilised eesmärgid? Lapsed oskavad nähtu põhjal ise järeldusi teha, ehkki nad on väikesed. Ühiskond on nende 20 aastaga palju muutunud, eriti Eestis, veider, et teatris ei ole neid ühiskonnamuutusi märgata.

Areng algab trupist. Kunstnik peab alustama iseendast. Eriti need kunstnikud, kes on noored ja alles oma teatritee alguses. Siiralt kahtlen, kas noored kunstnikud ikka on nii huvitatud muinasjuttudest, et see on ainus narratiiv, millega kavatsetakse edaspidi töötada. Kindlasti on teisi teemasid, mis neid puudutavad, nende enda lood, mida nad tahavad publikule rääkida. Võiks püüda tuua siia teiste riikide lavastusi, korraldada workshop’e, kutsuda välismaalt juhendajaid. See annab uusi suundi ja ideid.

Peamine on siiski maha istuda ja arutleda üksteise lavastuste üle, ehkki see on raske. Tuleb olla siiras ja tõsiselt öelda, et see, mis toimub, ei ole normaalne, sellel ei saa lasta lihtsalt edasi kulgeda. Mõistagi on neil, kes töötanud 15 või 25 või rohkem aastat, keeruline midagi muuta, ilmselt tuleb loota uuele põlvkonnale, kellel on teine taust ja uued väärtushinnangud. Kuna olen ise juba aastaid töötanud rahvusvahelisel tasandil, pean oluliseks, et noored kunstnikud käiksid välismaal.

Ka Rootsis suheldakse aktiivselt õpetajatega ja otsitakse koolidega kontakti, selles oleme sarnased, samuti on palju erateatreid ja sõltumatuid truppe, mis sõidavad ringi. Ent kunstilises mõttes ei näe ma mingeid sarnasusi. Festivali aruteludel rääkisime rahastamise ja taristu probleemidest eesti noore vaataja teatriväljal. Kuid miks peaks keegi üldse toetama lavastusi, mis on täiesti ajast ja arust? Kui oleksin Eesti kultuuriminister, ütleksin, et ma ei anna teile raha, kuna see, mis te teete, pole ajakohane. Tõsine probleem on seegi, kui noore vaataja teatrist saab justkui sekt: mõned inimesed teevad seda, paljud taunivad, kuid keegi ei tee midagi asja parandamiseks. Siis ei saagi see valdkond areneda ning seda ei saa ka arendada. Etenduskunst noorele vaatajale peab olema osa kultuurist ning arutelu objekt.” ²

Hinnang ei üllata

Malmcrona hinnang kahjuks ei üllata, aga loodetavasti mõjub võõra öeldu valdkonna sees ja ümber tegutsevatele inimestele, sealhulgas poliitikutele, kuidagi kainestavamalt. (Lisan vahemärkusena, et nii väliskülalised kui ka pedagoogid olid vaimustuses VAT-teatri „Faustist”.) Kui esimese hooga tahaks sajatada, et selles vallas ei ole aastaga midagi muutunud ei teatrite, õpetajate, kultuuri- ega haridusministeeriumi kontekstis (tegelikult on olukord sama juba paarkümmend aastat), siis midagi ikkagi justkui väreleks, kergelt on tunda muutuste tõmblusi.

Kuigi kultuuriministeerium on käivitamas programmi, mille idee kohaselt peaksid sellest võitma ainult väga head ringirändavad lavastused (teatri-trupi nimi pole siinkohal oluline) ja noored vaatajad ka Eesti kõige kaugemates nurkades, pole veel selgust, kas ja kuidas see käima läheb. Või on see hoopis (silma)pete. Vaatamata sellele, et see toetusprogramm on kõigest piisk meres ega lahenda olukorda, pole võimatu, et see on hea algus millekski suureks ja oluliseks.

Ministeeriumid pole veel küll seisukohta võtnud, millist teatrit siis on sobilik haridusasutustes arenevatele lastele-noortele näidata ja millist mitte, kuid vaadakem siinkohal (põhi)probleemidele otse ja lähedalt näkku. Tõesti, nii nagu Malmcrona ütles, on raske rahastada või muul moel toetada sellist teatrit, mida praegu näeb meil lasteaedades ja koolides liigagi palju. (Paraku pole kõik kaugeltki korras ka teatritega, kellel on oma maja või saal.) Raske on rahastada õudust: Eesti lastele mängivad teatrid vaevlevad tihti totaalses sõnumi- ja vormivaeguses.

Kui Suurte Uksehoidjate harimine kindlakäelisteks teatriasjatundjateks on suund, millega elimineeritakse piraatteatrid, siis tähtsamgi veel oleks tekitada olukord, kui neil trupikestel ei jää elus püsimiseks muud üle, kui ennast arendada ja oma „toodangu” kvaliteeti hüppeliselt tõsta. Siiski on alati lihtsam saada olukord kontrolli alla, kui veiderdajaid mitte tuppa lasta, ehk surevad varsti ise välja. Seda enam, et õpetajad näeksid meeleldi oma töölaual teatri­spetsialistide koostatud turvaliste teatrite nimekirja. Kui hoida seda suunda (esialgu ilmselgelt teistmoodi ei saagi), siis paar soovitust õpetajatele. Enne kui lepite teile helistanud elukunstnikega etendustes kokku, uurige, kes nad tegelikult on, kui kaua ja kus on nad teatritegemist õppinud, milline on nende kogemus teatrikunstiga, miks nad ei tee teatrit täiskasvanutele, vaid just lastele. Kindlasti küsige, kas nad oskavad nimetada mõnda tunnustatud teatriorganisatsiooni või -inimest, kes on nõus neid soovitama ja nende eest kostma. Suured Uksehoidjad, võtke see vastutus, sest kui teie ei võta, ei saa seda nõuda ka poliitilistelt otsustajatelt.

Nagu öeldud, tundub mõistlikum teatrite-truppide arendamine, mitte nende ärakaotamine. Siingi tuleb vaadata näkku olukorra kummalisele aspektile. Kui soovitasin Suurtel Uksehoidjatel enne kokkuleppeid uurida esineja tausta ja küsida hariduse kohta, siis just see võib vahel olla lasteaedadele-koolidele hoopiski komistuskiviks. Nii kummaline ja loogikavastane kui see ka pole, ei ole noore vaataja teatri puhul erialane haridus paraku mitte mingisugune garantii. Mulle väga pikka aega puhtalt sõnakõlksuna tundunud ütluses „lastele on raskem teatrit teha kui täiskasvanutele” on karm tõde sees. Tõestust ei pea kaugelt otsima.

Sobilik laadaplatsile

Ei saa olla paremat lastele-noortele mängivat väiketeatrit kui see, mis koosneb peaasjalikult professionaalsetest näitlejatest. Enne esimest festivali olin positiivselt üllatunud, kui kuulsin, et seal annab etenduse ka Teatribuss, mille koosseisus on koolitatud näitlejad Veikko Täär, Marko Mäesaar ja Veljo Reinik. Täpselt samasuguses õndsas lootuses läksin seekordsel festivalil vaatama teatrit Lepatriinu, kelle kandvamateks jõududeks on eelinfo kohaselt Aivo Sadam ja Roland Laos. Mõlemad ju tuntud näod teatrilavalt ja seriaalidest. Mida veel tahta. Kuid see, mida nägin, kriitikat ei kannata. Mitte mingisugust kriitikat. Kõige pehmem hinnang, mida Lepatriinu etendusele anda, oleks vahest „maitse- ja arulage veiderdamine”. Sobilik laadaplatsile, ei mujale.

Mis müsteerium siis see lasteteater on, et sellega ei suuda ka kõrgelt haritud näitlejad hakkama saada? (Loomulikult üldistan, on ka asjatundlikke truppe-teatreid.) See, et lavastajaid pole, paistab kaugelt silma ja on selle valdkonna suuremaid probleeme. Kõrged nõudmised on mul eespool nimetatud inimestele just seetõttu, et neil on teatriharidus ning ma eeldan, et nad teavad, kuidas asjad käivad. Eeldustelt võiksid nad ju teha väga head teatrit, sihtrühma vanusest sõltumata. Kuna nad kõik on kahtlemata head, targad ja tublid ning ma ei usu, et nad meelega õudust külvavad, siis kus on konks? Ei tea, kas see on nii, aga etenduste põhjal võib vist aduda suhtumist publikusse: ma ei saa lahti järjest süvenevast tundest, et paljud artistid suhtuvadki lastesse-noortesse kui idiootidesse.

Suur teadmatus

Ma tõesti ei süüdista noorele vaatajale teatrit teha tahtvaid inimesi pahatahtlikkuses ja rumaluses. See, mis neid kammitseb, on suur teadmatus, kogemuste puudumine, silmaringi kitsus selles valdkonnas. Sellele on aga olemas väga lihtne ravim: tuleb käia lahtiste silmadega mööda kodumaised ja välismaised festivale ning reeglina peaks areng olema kindlustatud. Kõige eelduseks on aga tahe ja küllap saabub siis ka majanduslik õitseng. See jutt on aga ainult neile, kes tahavad areneda ja olla kunstiliselt kõrgel tasemel ning soovivad Suurtest Uksehoidjatest ka tulevikus mööda pääseda. Teistele ei oska ma midagi viisakat soovitada.

Teine võimalus midagi muuta on teatrikoolide valgustuslik tegevus. Kas lavakunstikool peab seda teemat oluliseks, pole teada, küll aga on Viljandi kultuuriakadeemia astunud suure sammu. Ma ei tea, kuidas seal see valgustamine täpselt sündis, kuid kui mõõdupuuks on 2015. aasta kevadel kooli lõpetavate noorte loodud teater Must Kast, kes nende endi sõnul tahab olla just peamiselt noore vaataja teater, siis annab tulemus lootust. Mustal Kastil on kõik eeldused saada väga heaks noore vaataja teatriks ning just sellepärast oleks neil mõistlik, nagu ka kõigil eespool nimetatud isikutel, võtta lähiajal osa mõnest sellealasest teatrifestivalist, näiteks ja eelkõige Taanis. Selles, mida ja kus vaadata, on kindlasti abiks info, mida saab ASSITEJ Eesti keskusest.

Nüüd taas mantrana mõjuv pöördumine kultuuri- ja haridusministri poole. Ilmselt olete nõus, et kõnealuse teemaga tuleks nagu tegelda, mingi asi tahaks justkui lahendamist. Teie ise ja teie alluvad ei taha ega oska siin ilmselt midagi tarka teha. Pole hullu, on seltskond inimesi, needsamad ASSITEJ-lased, kes teavad täpselt, mida teha. Kas ASSITEJ Eesti keskuse tahe valdkonnaga tegeleda ja teha seda täiesti omakasupüüdmatult pole mitte justkui jõuluime ja vääriks poliitilist aplausi ning seejärel ka raha, et seda kõike korraldada?! Kui kultuuriministeeriumis miski nagu õrnalt liigub, kuigi tihtipeale on tunne, et räägiks nagu seinaga, siis mind huvitab väga ka haridusministri seisukoht. Tänavasiltidega on nüüd maadeldud, oma pärinemise üle nutetud, proovigem kätt ka teatriga, mille sihtrühm, muide, on mitmekeelne. Küsin taas, eelkõige siis kultuuriministri käest, kui loll või küüniline peab olema, et lasta sellel probleemil omasoodu minna? Kui loll peab olema, et mitte lõpetada vohavat projektipõhist mõtlemist ja käitumist ning statistikapõhist analüüsi, kuigi tegelik elu näkku röögib?

Kultuuriministeerium pasundab, kui hea müügiartikkel on eesti kultuur. Raske on selle info üle mitte rõõmustada. Ent raske on rõõmustada selle väljapoole suunatud tegevuse üle siis, kui omal kodus mädaneb. On enesetapjalik, eriti veel valdkonnasiseselt, esineda raha jaotamise teemal kriitiliste hõigetega, ja seda ma ei teegi, aga siiski: kui me nüüd Oscarit ei saa, siis lendab ju suur hulk raha vastu taevast. Kui riik telliks ühe hästi tasustatud heliteose vähem, kas siis jääb see raha üle ja on võimalik see mujale suunata? Kui riiklik lennufirma on n-ö erakätes, siis äkki võtaksid ärimehed nii pulli pärast ka noortele tehtava teatri enda arendada. Summad, millega neil tuleks sellisel juhul opereerida, on nende mõistes mikroskoopilised, ent kõnealusele hädiselt hingitsevale süsteemile suureks abiks.

Õhinapõhiselt seda valdkonda arendavad inimesed on endalt korduvalt küsinud, mis kuradi pärast nad seda üldse teevad, muude asjade kõrvalt, justkui kellegi teise tööd tehes. Vastust ma ei tea. Minu käest on ajalehtede-ajakirjade toimetajad ikka tellinud arvustusi noorele vaatajale suunatud lavastuste või filmide kohta. Juttu alustatakse umbes nii, et „sina kui teada-tuntud lasteteatri sõber, kas sa tahaksid vaadata ja kirjutada?”, „sulle ju meeldib lasteteater, äkki kirjutad?” Ärge ajage naerma! Kas ma tõesti paistan idioodina, kes eespool kirjeldatud teatraalseid olukordi naudib (tõsi, meil tehakse sellele sihtrühmale ka väärt lavastusi)? Miks on täiskasvanuile mõeldud teatril enne publikule näitamist elementaarsed filtrid (loomenõukogud, arutelud jne), et päris igasugune jama lavale ei pääseks? Kus on need filtrid nende teatrite puhul, kes esinevad lasteaedades-koolides? Neid ei ole ja see ei ole õiglane.

1 Vt ka: Rait Avestik, Vaene ja varimajanduslik noore vaataja off-off-teater. – Sirp 16. I 2014.

2 Täismahus intervjuud, kus lisaks Niclas Malm­cronale avaldavad mõtteid Rootsi Riksteaterni laste ja noorte osakonna direktor, VAT-teatris mitu lavastust teinud Bengt Andersson ning soomlastest festivaliprodutsendid Ann-Mari Virta ja Katariina Metsälampi, saab lugeda ASSITEJ Eesti keskuse kodulehel www.assitej.ee. Väliskülalistega vestles ja pani kuuldu kirja Johanna Klammer.