Uus teater – Näitleja

KAJA KANN

Traditsioonilises teatris on näitleja meisterlik tehnik. Teda on teatrikoolides õpetatud ja treenitud. Profinäitleja teab, mida ta teeb. Pärast kooli, teatris töötades, on too tehnik omandanud veel ja veel mitmesuguseid oskusi. Varsti ta valdab oma kunsti ning teab täpselt, millal tõugata ja millal tõmmata, ikka vastavalt sellele, millist tulemust parajasti soovitakse. Ikka eesmärgipäraselt. Kogemus õpetab ja teostatud katsete arv lihvib perfektseks tehnilised oskused – tehnika täiustub. Peagi on tema seljakott täis erilaadseid võtteid. Mida ratsionaalsemad ja efektiivsemad need on, seda paremad. Ja kuna vaatajad on kõike seda näinud, jälginud peale selle näitleja arengu ka kõigi teiste näitlejate šeffi tegevust laval, siis oskavad ka nemad tunnustada head tehnikut. Ikka tulemuse pealt. Hea tehnik rakendab oma teadmisi, seega on tegemist rakendusteadusega.

Uues teatris on näitleja tehnoloog. Ta tunneb tausta ja operatsioonisüsteemi. Meeskond, kellega koos töötatakse, on palju suurem kui tehnikul. Siin ei piisa ühe inimese oskustest ja neid oskusi ei ole veel võimalik edasi õpetada. Tulemuseks on töötegemisviisi esitlus. Tehnoloogia abil saab ka rahuldada palju suurema hulga vaatajate soove ja maitseid. Väikestviisi on tehnoloogia ka ennustamine. Vahel nimetatakse seda lugupidavaks suhtumiseks vaatajasse, sest ei osutata konkreetselt tulemusele, ei loeta moraali, vaid valgustatakse läbi töömeetod. Tulemus sõltub sellest, kuidas jubinaid omavahel suhestatakse, millisesse järjekorda pannakse või kuhu ja millal rõhk laotakse. Uues teatris tegeleb näitleja protsessiga, kuhu on kaasatud kogu infrastruktuur. Lisaks vahenditele ja instrumentidele kaasab tehnoloog töösse kindlasti ka idee. Seega on tema peamine ülesanne olla mingis situatsioonis, tulemus tekib koos vaatajaga.

Siit hargnebki kõige suurem lahknevus. Nimetagem seda lihtsustatult uue ja vana teatri näitleja töö erinevuseks. Tehnik ratsionaliseerib ja vähendab inimliku eksimise tõenäosust, ta kogub informatsiooni, töötleb seda ja kannab lavale üle. Tehnoloog püüab aga üles ehitada mitmekesise võrgustiku ja struktuuri, mille seest peaks ilmnema toosama informatsioon. See, mis laval ilmneb, ei ole aga tingitud mitte tehnikast, vaid struktuuri sisesuhetest. Produkt muidugi tekib, aga mis täpselt, sõltub tehnoloogiast, millele kaasuvad mitmesugused mõjud ja dünaamilised protsessid. Professionaalne tehnik ei sukeldu kunagi ohumomenti: elektrik ei tee töö käigus katseid, ta ei riski. Riski püüab vähendada ka tehnoloog. Siiski on tal palju rohkem võimalusi. Ohumoment säilitatakse tehnoloogia näitamisega, selleks et oleks rohkem erisuguseid tulevikuvõimalusi. Neile on igav ülesanne „pane lamp põlema“ – ja tema paneb. Ta tahab teostada tehnoloogia abil midagi, mida ei osata veel tahta ja küsida.

Näiteks tehakse teatrit n-ö keldrites, arendatakse ja otsitakse kambakesi uusi tehnoloogiaid, mida ei saa õppida, ainult välja mõelda ja arendada. Teatrikunstnikega koos tegutsevad teoreetikud, teadlased, valguse­võlurid, muusikud … ka tehnikud, kes ei ole seal teadaolevat rakendamas, vaid selleks, et minna oma teadmistest edasi. Oma ideed ja tehnoloogiat esitletakse väiksematel lavadel, olgu selleks siis Renate Keerdi mullid või üle lava tõmmatud kidrakeeled, mille peale tuli Kalle Tikas. Tehnikutest näitlejad õpivad sellest ja haaravad tulemuse suurele lavale kaasa: õpivad selgeks, disainivad ära ja esitlevad efektselt.

Olen häda sunnil ikka abi kutsunud, mõnikord tehniku ja mõni teine kord tehnoloogi. Lambi saab kiiremini põlema ikka siis, kui on käinud tehnik. Tehnoloog peab pika loengu ja poetab sekka vihjeid elektri olemuse kohta, esitleb võimalusi. Vahel läheb lamp põlema ja vahel mitte. Lõpuks mainib ta moka otsast, et ma ei tegutse ratsionaalselt, et ärgu ma teda enam kutsugu, sest ta on liiga kallis nii väikeste murede lahendamiseks. Tehnikust on kohe rohkem kasu, aga tehnoloogidelt olen saanud kestlikumat abi. Tänu nendele olen osanud ka ise probleemide korral midagi ette võtta. Seega on neist kasu pikema­ajalisem ja isiklikum. Säästan järgmise väikese probleemi puhul raha, ei vaja enam tehnikut, pealegi on tehnoloogiast abi ka siis, kui probleemid muutuvad. Alati ei ole häda selles, et lamp ei lähe põlema, vahel ei taha ta kuidagi kustu minna. Tehnoloogia aitab ka sellisel juhul.