Uus teater – Kommunikatsioon

KAJA KANN

Sellest hoolimata, et uut esineb ka repertuaariteatrites, eristab uut teatrit repertuaariteatrist teistsugune kommunikatsioon. Repertuaariteatrid toovad kõige tähtsamana esile lavastuse pealkirja. Uue teatri peamiseks tunnuseks on mängukavas suurte tähtedega esikohale toodud lavastaja või koreograafi nimi. Nii teeb seda Kanuti gildi saal, aga mitte Sõltumatu Tantsu Lava, Von Krahli teater, Tartu Uus teater, VAT-teater ja Sakala 3 kultuurimaja, rääkimata repertuaariteatritest. Selline hierarhia näitab töist suhtumist.

Uut teatrit esitlevas majas on hierarhia paigas. Kunstnik on kõige tähtsam ja sellest kujunebki maja nägu. Hea, kui on olemas üks kunstnik, idee autor ja teostaja, sageli ka etendaja laval. Grupitööde puhul kipub tegijate nimekiri pikaks minema, samaväärsete autoritena on lisatud ka heli-, valgus- või videokunstnik, vahel isegi esitajad. Põhjus on täiesti selge, nii seda tööd tehti. Samal viisil teavitavad oma tegevusest ka kunstigaleriid: pole oluline, mis on näituse pealkiri, me esitleme kunstnikku. Kõrvalepõikena tundub põnev ka see, et muusikaorganisatsioonid esitlevad kõige tähtsamana interpreeti. Võrdluses teatriga oleks siis esikohal näitleja.

Seega kutsub uus teater vaataja saali sõnumiga: tulge ja kuulake, mida on etenduskunstnikul täna öelda. See, mida ta ütleb, võib olla repertuaariteatri sarnaselt igavikuline või ka ainult oleviku sõnum, aga ütlejaks on alati keegi konkreetne inimene. Selline hierarhia on korraga nii hea kui ka halb. Kui lavastus on oivaline, saab kunstnik kogu au, kui aga kukub läbi, on kaotajaks samuti kunstnik. Tema nimi saab määritud, mitte iialgi maja oma. Uue teatri kommunikatsiooni vorm on otseselt seotud sisuga.

Ka tutvustava teksti sisus ilmnevad selged erinevused. Repertuaariteatris on peamine näidend ja lugu, mida selles jutustatakse. Lugu jutustatakse eelteates lühidalt ära, põnevat lõppu ette ei öelda. Teade jõuab pärale ja on arusaadav. Vahel öeldakse uues teatris, kust lugu algab, aga mitte seda, mis lugu on. Veel kirjeldatakse tegijate tunnet ja atmosfääri: kas on metalne, puidune või vatine. Mainitakse ka aja venitamist või tihendamist, samuti räägitakse ruumikogemusest. Sageli uuritakse mingit fenomeni, mille kohta on tutvustavas tekstid selged vihjed, kirjeldatakse protsessi, tulemusena on midagi ümber mõtestatud või toodud teise konteksti. Tulemustest tutvustuses ei räägita.

Eriti populaarne on olla vastuoluline. Vaataja kutsutakse osalema ilma osa saamata, pakutakse vaheala, kus üks ühel, teine teisel pool, keskel rõngas, alati on lavastuse jutuaineks nii olevik kui ka tulevik. Kui vanem teater kutsus meid siin-ja-praegu olukorda, siis uus teater tahab pakkuda siinset ja sealset korraga. Veel üks levinud võte on tutvustada lavastust küsimuste teel. Mõni küsimus lõpeb küsimärgiga, mõni punktiga.

Veidi vanem teater armastas filosofeerida, vaatajale pakuti metafüüsilisi ruumikontseptsioone või rakendati kultuuriteooriaid, nt uurides naise keha erisuguseid identiteete. See aeg on möödas. Tahan öelda, et uue teatri tekstid on läinud lihtsamaks ja selgemaks, aga ikka kostab ajakirjanikelt karjeid postkasti potsatavatest loomelaeva viimastest ohetest. ETV saade „OP“ ei oskavat selliste teadete peale intervjueeritavalt midagi küsida. Neil väidetel ei ole alust. Kui jälgida küsimusi, mida esitatakse repertuaariteatri tegijatele, siis ikkagi uuritakse hommikusöögi ja suhete kohta. Samu küsimusi võib esitada ka uue teatri tegijale. Õnneks ei küsita, ilmselt pelgusest, et intervjueeritav keeldub vastamast või lahkub sootuks eetrist ja saade ei saagi tore.

Nii kaugenevadki teineteisest loo jutustajad ja uue teatri tegijad. Sobitades end kommunikatsioonimaailma püüab uus teater vaevaliselt oma lugu jutustada persoonide kaudu. Jätkub vägikaikavedu staariloome ja tagasihoidliku, varjatud isiksuse vahel, kes püüab oma mõtteid, mitte iseennast, teatri kaudu esile tuua.

Uue teatri kommunikatsioon on vastuoluline. Teater kutsub kuulama kunstniku sõnumit, aga reklaamib persooni. Kunstnik sõnumit selgelt välja ei ütle, aga seejuures keeldub meedias ka lemmikroogadest rääkimast. Vastuoluline ei ole siinjuures negatiivne sõna, vaid aus ülestunnistus. Uus teater pole enam naiivitar, vaid püüab olla vaataja suhtes aus ja lugupidav. Kommunikatsiooni kaudu antakse võti, aga millisesse lukuauku võti sobib ja kuidas täpselt keerata, jääb sõnumi vastuvõtja otsustada. On mõistetav, et kui kunstnik tuleb ja ütleb, et ma ei tea kõike, et tõde sõltub kontekstist, et maailm ei ole mustvalge, siis näib sõnum arusaamatu ja tekitab sageli frustratsiooni.

Seega tekib uus teater koostöös mitte ainult publikuga, vaid ka ajakirjanikega. Kaasamine toimub neile vabaduse andmise teel. Neile jääb vabadus kajastada või mitte. Elu ongi vastuoluline, miks peaks siis sõnum ühene olema. (Siinkohal ei ole küsimuse taga küsimärki, sest küsisõnast hoolimata ei ole see küsimus. Mõistate?). Halb kommunikatsioon on maailmas olemas, täpselt nii, nagu on olemas halb saade või saatejuht ja halb otsus. Ka see on sõnum.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht