Uus teater. Enesekehtestamine

KAJA KANN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Viimasel ajal kostavad üha sagedamini palved lõpetada see mõttetu vana ja uue vastandamine. Mõni nimetab seda lausa sõgedaks, surmigavaks ja üdini tarbetuks tegevuseks. Öelnud seda, järgneb nimede loetelu, keda see va uus talle meenutab – ja need nimed on pärit teatriajaloost. Aga siis ongi ju selge pilt, tegemist polegi uuega. Ütlejale assotsieerub see vanaga. Ta ei näinudki midagi uut ja see ei sõltu alati tegijatest, vaid ikka vaataja elukogemusest. Kui praegu laval toimuv seostub mõne välisfestivalil kunagi nähtud kuulsa etendajaga, saab teada küll lavastuse konteksti, aga ikkagi ei ole siin midagi uut. Inimene otsib seoseid ja võrdleb tuttavaga.

Päris uut pole võimalik sättida kindlasse kasti: see ei anna ennast kätte, üllatab ja põhjustab hämmingut. Nähes uut, peaks kriitikul kõigepealt suu lahti jääma. Siis paneb ta selle vaikselt kinni ja hakkab mõtlema. Kui kõik võrdlused on metoodiliselt läbi käidud, võiks kriitik lõpuks leida, et kui teadaolevaga on erisusi rohkem kui sarnasusi, saab asja nimetada uueks. Eriti vahva oleks, kui kriitik suudaks kommunikatsiooni huvides uut ikkagi millegagi võrrelda, esitada küsimusi, mitte kohe vastusega välja tulla. Ehk ei peagi uut tuvastama alati võrdlusega teatrivallast, sest seda lihtsalt ei ole võtta. Uus on alati millegi veel teadmata ilmnemine. Kui võrdluse tulemusena leidub sarnasusi teadaolevaga rohkem kui erisusi, siis kriitik lihtsalt tühistab uue.

Teine küsib, milleks see enese identifitseerimine negatiivi ja vastanduse kaudu. See küsimus pöörab nooleotsa tegijate poole. Tema istub seal mäe otsas oma kuldses toolis ja imestab, miks maailmas on nii palju vastandumist. Sageli istuvad nii ütlevad inimesed lausa kahel toolil: saades teatrist kuupalka, teevad samal ajal haltuurasutsakaid vabakutseliste põllul. Ja siis mõtlen mina, sellesama mäe jalamil, et oh kuidas tahaks ka sinna tippu jõuda. Imetlen tema mõnusat positsiooni ja rikkust, samal ajal eitan tema kunsti. Ma tean ju küll, mida peaks tegema, et sinna tippu jõuda, aga ei tee seda. Ei taha teha, sest siin all on nii pagana põnev ja inspireeriv. Siin on mu mõttekaaslased. Me teame, kui halb teil seal üleval on. Mäe jalamil pole vajadust millegi külge klammerduda, sest pole ohtu alla veereda – ma olen juba all. Veel kord, nii nagu uus ei ole olemuslikult hea ega vana halb, nii ei tohiks seda olla ka sinu positsioon mäe suhtes. All olemist ei peaks defineerima üleval olemise kaudu. Nii saan ma ütleja väitest aru. Aga nii meie maailmas asjad ei ole: need, kes on üleval, saavad lihtsalt alla tulla, aga neil, kes on all, ei ole ligipääsu mäetipule.

Ja kolmas väidab, et teda huvitab eksperimentaalne teater. Tema identifitseerib end moodsa teatri tegijatega, aga räägib siiamaani üheksakümnendatest, ajast, mil ta doktoritööd kirjutas. Neljas ütleb, et teatrist kirjutamisel pole mitte mingisugust mõju. Millist mõju kirjutajad üldse soovivad? Kas tahavad muuta teatrit? No nii see ei käi. Teatrit muudavad ikka teatritegijad ise. Kirjutajad saavad muuta ainult kirjutamise maailma. Ja kui seda huvi ei ole, siis on mõnna ronida mäe otsa ja sealt üleolevalt tõdeda, et miskit ei toimu, või vähemalt, et nemad ei näe seda. Kui kriitik jõuab kohale, on tema kohalolu sellega ka lõppenud.

Viies ütleb, et uus teater ei talu kriitikat, hakkavad kohe vastutekste vorpima. Tahavad ise teha ja ise seda ka mõtestada. Aga miks? Ehk on nad rahulolematud seniste kirjutistega. Mõistan, kui vana teatri armastaja ütleb uue kohta, et talle ei meeldi, aga kui ta ütleb, et vahet pole, et uus on sama mis vana, siis on ärritus loogiline. Veel enam, öeldakse, et arusaamatust teatrist kirjutavad need, kes aru saavad, ehk sõbrad. Ja mis see sõprus veel on? Ikka mõttekaaslased. Kõik teatrisõbrad leiavad endale sobiva ja arusaadava sõpruskonna ning neid sõpruskondi on palju nii uute kui ka vanade seas. See on see, mis on sarnane.

Mis siis on selle jutu mõte? Ma ei tea. Ma ei saa veel aru. Küsimusi on palju ja vastuseid vähe. Tahtsin mõelda teatritegija ja kriitiku suhtest, aga olen taas kippunud võrdlema ja kõike omavahel vastandama. Ühesõnaga, tundub hirmus ohtlik, kui öeldakse, et ärge otsige erisusi, võtke nüüd kõik käest kinni ja lähme üles mägedele. Miski kummaline tühistamise tont kõnnib ringi: vaidlus on tabu ja mõtlemine midagi surmigavat. Asi ei ole kriitikute ja teatrimõtestajate mõttetuimuses, vaid pigem selles, et ei julgeta ega taheta enam vahet teha suurel ja väikesel, punasel ja sinisel, kuumal ja külmal või uuel ja vanal. Väidan, et kõik on üks ainult siis, kui suudetakse igal üksikul erinevusel vahet teha. Kõik ei ole mitte üks: erinevus on see, mis on iseloomulik kõigele.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht