Üürike laul igavesest õnnest

EMTA lavakunstikooli XXIX lennu diplomilavastuses „Laul õnnest“ on tegelaste siseilmad Lutsu näidendiga võrreldes komplitseeritumad ja tänu sellele rollid võimalusteküllasemad.

PILLE-RIIN PURJE

Vanemuise „Laul õnnest“, autor Oskar Luts, lavastuse teksti­versiooni autorid Elise Metsanurk, Priit Põldma ja trupp, lavastaja Elise Metsanurk, juhendaja Merle Karusoo, lavastusdramaturg Priit Põldma, kunstnik Kaspar Jancis, helikujundaja Martin Kork, valguskujundaja Tõnu Eimra. Mängivad Ekke Märten Hekles, Maarja Johanna Mägi, Kristiin Räägel, Ken Rüütel, Martin Kork, Külliki Saldre ja Marika Barabanštšikova. Esietendus 8. II Sadamateatris.

Oskar Lutsu kolmevaatuseline draama „Laul õnnest“ valmis 1913. aastal, õige ligistikku „Kevade“ ja „Kapsapeaga“. Esiettekanne Vanemuises oli 1915. aastal, lavastatud on seda Lutsu vähetuntud näitemängu seni kõigest neljal korral. Nõnda ilmub Vanemuise 150. hooajal „Laul õnnest“ lavale viiendat korda ning esmalavastusest 105 aastat hiljem.

Originaalses materjalivalikus võib peituda nii risk kui ka pool võitu. Kevadel lavakunstikooli lõpetava XXIX lennu lavastajatudengi Elise Metsanurga „Laul õnnest“ kisub kaasa lenduva kujundikeerisega, vaataja kogeb lüürilisi, koomilisi, traagilisi puhanguid. Meeleolude karussellitamises, hääs kerguse vaimus, leidlikus spontaansuses on mõndagi võrreldavat Elise Metsanurga lavastatud Tšehhovi-mänguga „Armastan tuura“, mis kokku seatud novellidest „Koomik“ ja „Tuttav mees“ (kolmas osa lavastusest „Liiga palju armastust“, 2019).

Lutsu kolm vaatust on ümber kirjutatud üheks. Vanade tekstide uusversioonideks kirjutamine on huvitav teema, mida maksab edaspidi põhjalikumalt uurida: kuidas tasakaalustatakse autori mõte ja idee ning tema stiil, sõnade rütm, lausete muusika. Igatahes möödub poolteisttund „Lauluga õnnest“ kui ainsa hingetõmbega. Välja on kärbitud paar tegelast, Emilie vanemad, kellest tervikus sugugi puudust ei tunne.

Lisandunud on tegelane nimega Orel: Martin Kork mängib Sadamateatri lava ülemisel korrusel ühtaegu nii pilli kui ka pillil, luues helisid, otsides orelivilede kõla, olles kellamees Hannese looming ja unelmate muusika, aga ka sõltumatu olend, kaval ja tasane rahvatarkuseterade pillutaja, alates publikule lausutud telefonide väljalülitamise repliigist. Orel avardab lavailma tinglikkust ja saladust. Martin Korgi helikujundus on mitmekesine. Üllatusi pakkus pulmapiduliste läbi aegade kihutav karaokepilgar, vahvasti lustisid mõlemad emad, Anu ja Leena. Miks aga Maria laulis Kolmanovski „Elu, armastan sind“, sellest ma aru ei saanud ja ülemõtlemine pole tänini selgust toonud.

Kaspar Jancise stsenograafia on lakooniline, tähendusrikas ja ülimalt kõnekas, hõlmab kahte lavakorrust, äratab assotsiatsioone, ka (teatri)mälestuste mälestusi. Ainuüksi pika valge lina lennutamine ja voogamine kandis mu mõtted kohemaid Jaan Toominga „Kauka jumalani“; Emilie pruudiloori ja Jõurami poomisköie ühtesidumine haakus kui veider viirastus hoopiski Vargamäe Jussiga; Maria ja Juliuse abielu koosmaga­matuse lumehangepantomiim aga tõi unenäolise selgusega silme ette Lutsu „Talve“. Oh ei, mitte vastse filmi, vaid hoopis Madis Kõivu näidendi ja Raivo Adlase lavastuse „Tali“ (Vanemuine 1996), midagi tollasest sürreaalsusest kippus kummitama. Mõjusalt mängis kaasa hõljuv katkine aken, Hannese kodu laokilejäetus, nii kontrastne võrreldes kiriku kirka vitraažaknaga ülal. Iseäranis valusaks muutus hall lõhutud aken viivul, kui Hannese ema Leena (Külliki Saldre) lubab noorte õnne jalust ära minna ja muundub halli seina taustal ise hallina järk-järgult nähtamatuks, hing sama katkilöödud kui aknaklaas.

Kaks erisugust ema, Külliki Saldre leplikkuses kõrrekesena koolduv Leena ning Marika Barabanštšikova hasardiga susiv ja torkiv Anu, sobituvad paindlikult ja vaimukalt lavastuslaadi, nii seesmise kui ka välise liikuvusega. Eks neis emades ole ka ühisosa, kumbki jumaldab ju oma poega nii kuis oskab. Tore, et koolitöödes liituvad noorte osalistega kogenud näitlejad, see ergastab vastastikku, lisab lugupidamist teatrikunsti põlvkondliku järjepidevuse suhtes.

Olles hiljuti näinud XXIX lennu esituses Maksim Gorki „Päikese lapsi“ Eesti Draamateatris, kumiseb Uku Uusbergi lavastus intensiivselt kaasa „Laulus õnnest“. Küllap osalt seetõttu, et kaks naispeaosalist kattuvad. Ent oma mõju avaldas seejuures ka Marika Baraban­štšikova Anu tragikoomiline monoloog pojukese päikesekiirenimbusest. Ennekõike tekkis sild „Päikese lastega“ siiski Elise Metsanurga lavastuse jõuliselt igavikulise finaalikujundi, suure kirikukella kaudu.

Lutsu näidendi tegelaskonda annab lugedes hõlpsasti liigitada mustvalge loogikaga: pahad on pahad ja head on head. Lavastuses on tegelaste siseilmad komplitseeritumad, tänu sellele rollid võimalusteküllasemad. Nõnda mängib Ekke Märten Hekles kellamees Juhan Metslangi ehk Hannest heitliku helliku meeslapsena, kes sugugi ei oska vastutada ligimeste eest, kelle loovus huupi tuhisev. Kahtluse alla on laval pandud ka Hannese esteetiline maitse, sest vana väärika pilli roheliseks võõpamine mõjub piinlikult. Aga ses kummalises, kohatus haljuses võib olla hoopis viide Hannese looduselembusele, tema lillekastidele, metsalilledele kalmistul või tulevikus sammalduvale hauakivile. Kui Julius paiskab keset rohelist verekarva värviläraka, saab see saatuse märgiks.

Näitemängus on Julius Jõuram kirjutatud tooreks ja jõhkraks, punsunud näo ja rasvase palgega meheks – esmalavastuses mängis teda Leopold Hansen, kes oli ka Lutsu „Kapsapea“ Pliuhkam. Lavastuses on Julius sümpaatne, Ken Rüütel mängib ta kurvalt pidetuks nooreks meheks, täitumatu igatsusega südames. Ei ole Emilial ühtki nähtavat või mõistlikku põhjust niisugust kosilast tagasi lükata.

Aga nõnda on see seatud, et noorte armastajate nelinurgas ei leia ükski õnne. Igaüks on omal kombel armunud omaenda armastusse. Kristiin Räägli vaenelaps Maria ei märka siinilmas kedagi peale Hannese, on alati valmis end tema pärast ohverdama. Maria tunneb Juliusele ju kaasagi, aga südame vastu tema ei saa. Maarja Johanna Mägi mängib Emilie mitmeplaaniliseks, praktilise meelelaadiga Miili abielus Hannesega on lootust ja iseteadvust, põlgust ja kahetsust. Nii dramaturgiliselt kui ka mänguliselt üks valusamaid ja seejuures õhulisemaid hetki on ebadialoog Emilie ja Hannese vahel: kordustesse ja katkestustesse takerduv, möödarääkiv püüd(matus) teineteiseni jõuda, luhtu­nud abielu rutiinne kokkusaamatus. Selle võtte kasutamine võinukski ehk piirduda ainsa korraga.

Inimlaste laul õnnest jääb üürikeseks. Aga erisugusel viisil. Mehed, nood kaks emapoega, nii läbini erilaadsed kui nad oma eluhoiakult ja elumõistmiselt ongi, leiavad mõlemad enneaegu otsa. Ja pole enam saatemuusikatki: orel maha müüdud, kirikukell kummuli paisatud. Naised, see otsusekindlam sugu, jäävad oma igatsusega kuhugi maa ja taeva vahele, redelile, mis pole veel pehastunud.

„Maria: Ja ometi, kuule ema, aja jooksul jäi ju kurbus vähemaks, jaa? Ununes? – Leena: Jah. Aegapidi jäi kurbus vähemaks. Kui nüüd just mõtlema hakka vahel, siis on praegugi … Aga muidu on see kaugel juba … nagu udus.“