Ülo Vilimaa 13. III 1941 – 27. IX 2021

27. septembril lahkus meie hulgast eesti tantsuteatri suurkuju, tantsija, koreograaf, lavastaja ja pedagoog Ülo Vilimaa.

Estonia teatris töötanud ema tõttu jõudis tulevane koreograaf sama teatri lavastustes kaasa teha juba varases lapsepõlves, 1940. aastate lõpul. Sellele loomuliku valikuna järgnenud Tallinna koreograafiakooli (Kalju Saarekese klassis) lõpetas ta 1962. aastal, aastatel 1964–1965 täiendas ta end Leningradi Vaganova-nimelises balletikoolis.

Vilimaa elutöö on tehtud Vanemuise teatris, kus ta töötas täpselt nelikümmend aastat: 1962–1974 balletisolisti ja ballettmeistrina, 1974–1997 peaballettmeistri ning 1997–2002 lavastajana. Tantsijana lõi ta värvikaid karaktereid Ida Urbeli (Karjus ja Narr, Peiko „Orléans’i neitsi“, 1962; Kiir, Vinteri „Kevade“, 1967), hiljem ka iseenda lavastuses (Pavel, Austeri „Romeo, Julia ja pimedus“, 1970). Urbeli „Paganini“ (1963) nimiosa on suurepärane näide koreograafi ja tantsija koostööst, milles Vilimaa rollilahendus tundus ainuvõimalik.

1967. aastal lavastajana debüteerinud Vilimaa koreograafilised eksperimendid olid osa eesti balleti uuendusest 1960. – 1970. aastatel. Tema koreo­graafilooming oli rikas värvidelt ja kontrastidelt (kolm tema lavastatud balletiõhtut kandsid ühendpealkirja „Kontrastid“), tema lähenemine tantsuloomele lähtus teemast, muusikast ja nende mõjul tekkivatest kehalistest impulssidest. Vilimaa avardas balletileksikat plastilises suunas ja kuigi tema loomingusse kuulub ka klassikalisi ballette, nagu Delibes’i „Coppelia“ (1981) ja Pugni „Esmeralda“ (1992), on olulisemad tema värvikad miniatuurid, mille aluseks oli mitmekülgne muusika barokist džässini, samuti koostöös eesti heliloojatega sündinud balletid, nt Austeri „Romeo, Julia ja pimedus“ (1970), Kuulbergi „Kompositsioon viiele“ (1971), Põldmäe „Merineitsi“ (1974) ja sama helilooja „Sõnnitund“ (1981), Eespere, „Kõrvalised“ (1979). Eraldi väärivad mainimist rahvuslikud balletid, Austeri „Tiina“ (1984) ja Kapi „Kalevipoeg“ (1986), kus ta tugines nii pärimuslikule eesti tantsule kui ka emotsioonidest lähtuvatele liikumisimpulssidele.

Ent juba aastast 1972 lavale jõudnud Rannapi ja Raua „Naksitrallidest“ alates saab Ülo Vilimaast rääkida kui mitmežanrilavastajast. Eriti veenvalt tõestas ta end ooperižanris: Puccini „Madame Butterfly“ (1975), Kangro ja Valkoneni „Põhjaneitsi“ (1980) ning Menotti „Konsul“ (1985) jäävad säravaimate saavutustena Vanemuise muusikateatri ajalukku. Ooperile lisandusid peagi operetid ja muusikalid, meeldejäävamaina neist hooaegu mängukavas püsinud Loewe’ „Minu veetlev leedi“. Aastast 1977 saab rääkida ka Vilimaast kui draamalavastajast, kellega koostöös sündisid kaks Velda Otsuse viimase loomeperioodi suurrolli: Berteaut’ ja Vilimaa „Edith Piaf“ (1977) ning Murelli „Mälu“ (1988).

Viimastel aastatel leidis Vilimaa loominguline natuur uue väljundi maalikunstis, esinedes isikunäitustega nii Eestis kui ka välismaal. 1970. aastal tunnustati teda Eesti NSV teenelise kunstniku, 1985. aastal Eesti NSV rahvakunstniku aunimetusega. Aastal 2001 pälvis ta Valgetähe III klassi teenetemärgi, 2016. aastal riikliku kultuuri elutööpreemia.

Vanemuise balletitrupp ja kõik vanemuislased koos eesti teatriüldsusega langetavad pea suure looja ja kauaaegse kaasteelise ees.

Vanemuise balletitrupp pühendab 2. oktoobri „Luikede järve“ esietenduse Ülo Vilimaa mälestusele.

Vanemuine

EV Kultuuriministeerium

Eesti Teatriliit

Eesti Balletiliit

Rahvusooper Estonia

Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Lavastuskunstnike Liit

Tallinna Balletikool

Ülo Vilimaa ärasaatmine on 6. oktoobril kell 13 Vanemuise suurest majast. Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht