ÜKT – Ürgse kogemuse teisend

OTT KARULIN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Uue hooaja alul on paslik seni tehtule tagasi vaadata. Olen pusinud mõiste „etenduskunst“ kallal terve selle aasta, seega peaks praeguseks olema midagi ka ette näidata.

Mõnes asjas olengi iseendaga kokku­leppele jõudnud, näiteks selles, et „etenduskunstid“ on katusmõiste ja „etenduskunst“ liiginimetus (samal eristusastmel nagu „sõnateater“). Järelikult on igati õigustatud anda edaspidi etenduskunstide ühisauhinna asemel välja etenduskunsti aastaauhinda, sest liigi omaväärtus on meediumide põimimisest olulisem.

Samuti on võimalikud lavastused, mis kuuluvad korraga mitme liigi alla: tantsulavastus võib olla ka etenduskunst, nagu pole välistatud etenduskunstile omase esinemine sõnalavastuses. Alusmaterjal (olgu selleks näidend või liikumine) ei välista automaatselt etenduskunst olemist. Seetõttu on ka väga oluline, et kui hakatakse etenduskunsti aastaauhinna statuuti koostama, heidetaks kohe kõrvale institutsionaalne mõõde: see, mis liigi esindajana keegi end identifitseerib, ei määratle kunsti, mida selle egiidi all tehakse. Kordan, etenduskunsti loomine ei ole kellegi institutsionaalne (või ka antiinstitutsionaalne) privileeg.

Etenduskunsti omaväärtuse osas pean aga oma seisukohtades ikka veel tagasihoidlikum olema. Jah, mingite teemadeni olen ikka ja jälle tagasi jõudnud, aga tõde teab ikka veel tuul. Põhiküsimuseks on kujunenud, kas etenduskunstina määratlemise eeldus on representatiivsuse puudumine. Vastamise teevad keeruliseks kolm aspekti.

Esiteks: kas on võimalik teos, mis ei loo fiktsioonimaailma? Teisisõnu: kui lavastuses ka pole selgelt eristatavaid fiktsionaalseid tegevuspaiku, tegelasi, sündmuste jada jms, mida peetakse üldjuhul iseloomulikuks dramaatilisele teatrile, kas siis nullruum, enesena etendamine ja erisugune tegevus siiski ei loo fiktsioonimaailma? Ka „koht, kus etendus toimub“ on tegevuspaik, nagu on lavalolija paratamatult „etendaja“ (või ka „esitleja“) rollis ning tema tegevus kompositsiooniliselt põhjendatud.

Teiseks, ja see toetab eelöeldut: kas on üldse võimalik vältida taasesitamist, kui etendusi on rohkem kui üks? On see üldse vajalik, kui arvestada, et esietendusele eelnenud prooviprotsessis on suuresti ideede vormistuse taasesitamise käigus jõutud lavastustervikuni? Siinkohal on hea näide nn argielu eksperdid ehk inimesed, kes pole näitlejad, vaid esitavad laval oma loo. Enamikus nähtud lavastustes (Rimini Protokolli, aga ka Milo Rau tööd) on märgata mittenäitlejate professionaliseerumist etendamise käigus.

Kolmandaks: kehastumine ja mittekehastumine võivad toimuda vaheldumisi (trupi kavatsustes) ja samaaegselt (publiku vastuvõtus), nagu sai avatud Kertu Moppeli „Rahvavaenlase“ ava­stseeni näitel eelmises rubriigijaos. See tähendab muu hulgas, et kui ka lavastaja eesmärk on aktiveerida vaatajas tõlgendava vastuvõtu asemel kogev vastuvõtt ehk lahutada tähistaja vähemalt mingil määral tähistatavast, siis pole kunagi võimalik garanteerida, et just selline on publiku vastuvõtustrateegia. Pealegi on „tähistaja lahtisidumine tähistatavast“ samuti tähistatav.

Võib olla, et seda mitterepresentatiivsuse teoreetilist umbsõlme polegi nii keeruline lahti harutada, kui eeldame, et kõige olulisem on just nimelt lavastustrupi kavatsus mitte luua fiktsioonimaailma ja etendada korduvalt taasesitamata ning võimalus, et publik võtab pakutud vastuvõtustrateegia vastu ega tõlgenda, ei otsi tähendust. See tähendaks aga etenduskunsti omaväärtuse taandamist vaid ühele printsiibile – mitterepresentatiivsusele. Midagi võiks ometigi veel olla …

Seda miskit otsides olen siiani ammutanud argumente lähiajast (tegemist ju ikkagi nüüdiskultuurinähtusega), aga ehk peaks hoopiski minema tagasi päris algusesse. Ka dramaatiline teater on siiski noor kontseptsioon, pealegi paljuski kunstlikult loodud, aga ka enne Aristotelese traktaati „Luulekunstist“ saadi kokku, et koos kogeda. Nagu tõdeb Luule Epner, on teatri olemasolu põhjendamisel ikka tagasi pöördutud „ürgselt olemuslike suhete“ juurde, tõmmatud vaataja kaasa „ühisesse mängu või rituaali“, kus püütakse „hajutada piiri elu ja teatri, vaatamise ja näitlemise vahel, et etendusest kujuneks osavõtjate ühine ja ühendav kogemus“ ehk kus peamiseks saab näitleja ja vaataja omavaheline suhe ning tähtis on just „kogemuse individuaalsus“ (nt Jerzy Grotowski ja Eugenio Barba või ka Eesti teatriuuendajad). Epner näeb selles kavatsuses ka vastuseisu massikultuuri nivelleerivale mõjule.*

Ka etenduskunst on paigutunud peavooluteatri vastaspoolele, seega: ehk ongi tegemist järjekordse ürgse kogemuse teisendiga, tagasipöördumisega rituaali juurde, millest dramaatiline teater on end lahti öelnud? On see aga mäng?

*Luule Epner, Draamateooria probleeme I. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 1992, lk 64.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht