Ühise keele otsinguil

Lavale on toodud kolme inimese isikliku muutumise kogemus: laia teemapüstituse tõttu leidub põimingus nii säravat sünteesi kui ka tervikuga nõrgemini haakuvaid kilde.

KERLI EVER

„Fairy Tale Arch“, lavastaja Elina Masing, dramaturgid Henri Hütt ja Ruslan Stepanov, lava- ja kostüümikunstnik Liisbeth Kirss, helikujundaja Florian Wahl, valguskujundajad ja tehniliste lahenduste autorid Henry Kasch ja Kalle Tikas. Etendavad Kärt Koppel, Jaan Hellermann ja Elina Masing. Esietendus 18. X Kanuti gildi saalis.

„Noorus on kohustus muutuda, selle tähistamine – töö.“ Nii tõlgendab etenduskunstnik Elina Masing oma lavastuse „Fairy Tale Arch“ („Muinasjutuline kaar“) tutvustuses muutumist kui ühiskonnast tulenevat sundust. Koos Kärt Koppeli ja Jaan Hellermanniga tuuakse lavale kolme inimese isikliku muutumise kogemus: laia teemapüstituse tõttu leidub põimingus nii säravat sünteesi kui ka tervikuga nõrgemini haakuvaid kilde.

Lavastuse esimene mõtteline telg käsitleb lavastaja sellekevadist sub­nasaalset huule tõstmist ehk lip lift’i. Ilukirurgia ja selle protsessi filmimise tõi 1990. aastate algul kunstiarsenali prantsuse kunstnik Orlan, ning ka Masing näitab laval operatsiooni eel ja järel filmitud kaadreid. Skalpelli ihhu lõikumisel aga hüppab montaaž ärkamishetke. See on ka mõistetav – avaliku ja privaatse suhe on 30 aastaga tundmatuseni muutunud, otseülekandes sündimise, suremise või koguni tapmisega harjunud maailmas ei ole kellegi kudede lõhkumise jälgimine enam sama tugevalt laetud sündmus.

Orlanliku ihukunsti mõistesse Masingu operatsioonikogemuse jagamine aga ei paigutu – Orlanil tegutseb ihukunst ilustandarditele vastu,¹ lip lift on aga samm kehtiva iluideaali suunas. Operatsioon tähistab lavastuses „Fairy Tale Arch“ vaid üht võimalikku transformatsioonivahendit teiste seas ning küsimused „miks just see“ või „miks just nii“ jäävad kõrvaliseks.

Õnnelikuks võib ennast pidada inimene, kes saab ise valida, kuidas ja millal ta muutub. Lavastuse teine kandev telg tõukub 21-aastaselt lõplikult kurdiks jäänud Hellermanni kogemusest. Sellelt suunalt võrsub mitmeid huvitavaid ja üldistusjõulisi teemapüstitusi ligipääsetavuse, ebavõrdsuse ja kommunikatsiooni kohta, ning mitte tingimata vaid kuulmisvõimega seotult. Näiteks suunatakse publikusse kõrvalejäetuse kõverpeegel hetkel, kui Masing hakkab inglis- ja viipekeelsena reklaamitud lavastuses oma ilulõikuskogemust kajastavat videot kommenteerima hoopis vene keeles.

Video jookseb tummalt edasi koos ingliskeelsete subtiitritega, millel on vaegkuuljatele mõeldud lisandused, nagu näiteks „[electric bed sounds]“, mida vaataja võib endale ette kujutada. Isegi oma napi keeleoskusega mõistan, et Masing ei tõlgi subtiitreid vene keelde, vaid räägib operatsiooniga seotud mõtetest ja tunnetest. Kikitan kõrvu ja klammerdun tuttavate sõnade külge, mõistmist raskendavad aga nii kutsuvalt arusaadavad subtiitrid kui ka taustal paisuvad ja vaibuvad Florian Wahli loodud helid. Publik on seega jaotatud eri inforuumidesse ning minu tunne, et olen millestki ilma jäetud, illustreerib seda kõrvalelükatust, millega mõned inimesed peavad iga päev rinda pistma, tekkigu see siis keeleoskuse või mõne kehalise erisuse põhjal. Ebavõrdsust publiku seas toonitatakse veelgi samas stseenis ühe publikuliikme väljavalimisega, ta viiakse mõneks ajaks lavatagusesse ruumi. Kuuleme operatsiooni­video taustal tagaruumist mõnda pauku ja näeme ukse vahelt veidi liikumist, aga mis seal toimus, seda teada ei saagi. Väljavalitu eksklusiivse kogemuse hind on aga ühest stseenist ilmajäämine.

Kui erivajadustega inimene ei pääse etendusasutusse ja talle ei võimaldata laval toimuva nautimist vastavalt tema vajadustele, räägib see midagi võrdsuse ja sidususe tasemest ühiskonnas. Selle poolest oli lavastuse „Fairy Tale Arch“ reklaamimine vaegkuuljasõbralikuna tänuväärne algatus, kõigile sobiva maailma saavutamise raskustest räägib aga tõik, et ratastooliga ilmselt etendust vaatama ei pääse. Ebavõrdsus seega ei kao, kuid selle vähendamiseks tuleb leida ühine pind. Ühist vaheala otsivad etendajad üksteise pilkudest, kehakeelest ja helidega katsetamisest, tooliridu raputav vibratsioon ühendab ka erisuguse kuulmisvõimekusega publiku. Tõlkeprotsess sisaldab aga nii viljakat uut kui ka kadu. Nii saab jälgida Google Translate’i räägitud teksti muundumist suuresti arusaamatuks pudruks, suhtlemisel tekkiva paratamatu vea võimenduseks.

Endast erinevale suhtlusviisile vastu­tuleku vajalikkust illustreeris aga hästi stseen, kus Masing ja Koppel kergelt kaastundliku lõbususega ning lausa tüütult pika aja jooksul püüavad Hellermannile selgeks teha lühendit OÜ, seletades seda aga nii nagu kuuljale – näiteks pole poisi selja taga istuja selgitustest ju mingit abi. Kui selgitusest saab aga helivibratsioon, ingellik ühiselt lauldud oooooüüüüü, siis on jõutud kõigile tajutava versioonini ja sõnum jõuab kohale.

Kolmanda telje tuvastamine on keerulisem. Kärt Koppel uuris prooviprotsessi käigus kapitalistlikku tähistamiskultuuri, kus oma tähtpäev võib olla kas või juustupulkadel,² aga laval seda märgata pole. Pigem jääb silma nooruse­ihaluse ja eneseotsingute temaatika. Liisbeth Kirsi loodud lavakujundus võib võluda unenäoliste värviliste käsnadega, kuid selle keskmes on sünge ähvardus: kui laval ripub poomisköis, siis on oht, et keegi sellega ka oksa tõmmatakse. Lavastuse eneseiroonia laseb aga liiga ühestest lahendustest peagi õhu välja. Võib küll nõuda revolutsiooni ja suunata valguse publikusse, viidates justkui sellele, et tõeliseks muutuseks on vaja ühist pingutust, ent revolutsionäär peatub, püksid rebadel, ning enesetapja jääb dramaatilise lõpplahenduse asemel lastelaulukese saatel kõlkuma. Ennast liiga tõsiselt võtva maailmavaate üle saab ainult naerda, näikse öeldavat.

Lavastust oleks ehk saanud veidi tihendada teema kitsendamise abil – praegu jäi mulje, et on tahetud võimalikult palju korraga ära öelda. Teisalt on kommunikatsioonitõrgetes urgitsemise ja ebavõrdsuse pimealade valgustamise juures leitud väga kirkaid momente. Eelkõige aga loodan, et ligipääsetavuse tagamine võimalikult paljudele inimestele saab normiks teistelegi loojatele ja kultuuriasutustele ka siis, kui see juhtumisi ei lange lavastuse teemaga kokku. Kindlasti on võimalik leida kõigile mõistetav suhtlusviis, nagu „Fairy Tale Arch” seda veenvalt tõestas.

1 Vt https://www.orlan.eu/bibliography/carnal-art/

2 Kanuti gildi saalis etendub Elina Masingu lavastus „Fairy Tale Arch“. – ERRi kultuuriportaal 18. X 2021.