Ühe hääle meistriklass

Kristjan Suitsu dirigeeritud ja kujundatud lavastus laseb Evelin Võigemastil särada, järelikult on nii lavastaja kui ka esitaja valik läinud täppi.

MARIO PULVER

Tallinna Linnateatri „Inimese hääl“, autor Jean Cocteau, tõlkija Tatjana Hallap, kunstnik-lavastaja Kristjan Suits, helikujundajad Arbo Maran ja Nikita Šiškov, koreograaf Jüri Nael. Mängib Evelin Võigemast. Esietendus 13. VI Tallinna Linnateatri Lavaaugus ja veebis elisastage.ee.

Jean Cocteau näidend „Inimese hääl“ ilmus esimest korda lavale üheksakümmend aastat tagasi ning selle seiklused lauatelefoni ja keskjaamaga mõjuksid tänapäeval pentsikuna. Näidendit lugedes väsib kiirelt, katkendliku ja rapsiva monoloogina kirjutatud ühe naise telefonikõne anonüümsele partnerile nõuab jälgimiseks kõvasti tähelepanu. Korduvad palved liinile mitte vahele segada või telefonipreililt ajapikenduse palumine on nüüdseks aegunud nähtused. Milleks siis seda uuesti lavastada?

Siin aga ilmnebki näidendi geniaalsus. „Inimese hääl“ on nagu noodistik – see, kuidas seda mängitakse, sõltub suuresti dirigendist ehk lavastajast, ja see, kuidas seda esitatakse, ainuüksi näitlejast. Kui need kaks on valitud hästi, on tulemus nauditav. Kristjan Suitsu dirigeeritud ja kujundatud lavastus laseb Evelin Võigemastil särada, järelikult on mõlemad valikud läinud täppi. Rollislepis on ju ees väga suurejoonelised mustrid, muuhulgas Ines Aru (1990) ja Anu Lambi (1993) kehastatud naised. Tõsi, Aru mängis telelavastuses, Lamp kuuldemängus. Ometi võib väita, et Võigemasti ülesanne on raskem, tema esitust jälgis ühekorraga ehtne publik Lavaaugus ja kusagil anonüümsena piiluvad digivaatajad. Seda suurem tunnustus soorituse eest, kus Võigemasti mäng käis läbi kogu skaala, kus oli nii filigraanselt pehmet pianissimo’t kui ka kahuripaukudena fortissimo’t.

Mina valisin vaatamiseks digitaalse viisi ja ka see lühifilmina mõjuv kogemus toimis oivaliselt. Digitaalsena tahtsin näha seepärast, et kogeda etendust läbi filtri. Loomulikult ei ole pandeemiateater see õige teater, aga Tallinna Linnateatri otsus kasutada head kaameratööd pakkus tõesti omamoodi eeliseid, lubades jälgida Võigemasti iga pisimatki näolihaseliigutust.

Huvitaval kombel tõdesin taas, et kui jätta kõrvale tänapäevane tehniline meisterlikkus, ei ole teatavas mõttes vahet, kas vaadata ERRi arhiivi- või otseetendust. Nagunii puudub ühine ruum. Ehkki oluline nüanss on selles, et tänapäeva näitlejad mängivad teadlikult ühtaegu nii publikusse kui ka kaamerale, neil on see oskus olemas. Kokkusattumusena vaatasin eelmisel päeval arhiivist Irdi „Tagahoovis“, et järgmisel päeval jätkata Tallinna Linnateatri tagahoovis, kuid silma torkaski see, kuidas Võigemast arvestab mängustiilis suure plaaniga. „Inimese hääles“ on vägevat häält ja röökimist, aga seda pinget vajavates kohtades, mitte argidialoogis. See nõuab laitmatult häälestatud instrumenti, et mõjuda korraga usutavalt nii intiimsele kaamerale kui ka kaugemale publikule.

Kui Evelin Võigemasti mängitav naine mõistab, et mees jääbki teda katkestama, noomima, mõnitama ja nööri otsas kõlgutama, läbistab naist nii kehaline kui ka vaimne muutus.

2 × Siim Vahur

Tallinna Linnateater on peale digiteerimise uuendanud ka näidendi teksti ja see on väga tervitatav. Terved teemad ja struktuursed jooned on kadunud – kas või seesama telefonipreiliga jändamine – ning asendunud sujuvalt tänapäevaste tunnustega. On täiesti mõeldav, et telefonivestlust peab jõukamat sorti eestlanna, kelle perel on juhtumisi ka korter Pariisis Auteuil’ linnajaos. Viited kõnede katkemisele on asendunud hakkiva leviga, mis peaks olema kõigile väga tuttav. Autojuhikindad, mida ei kanna tänapäeval enam ükski sohver, on aga leidnud poeetiliselt kauni asenduse.

Ent tänapäevale omaselt pole muutunud ainult tekst, muutunud on ka esituse võti. Üheksakümmend aastat tagasi oli täiesti tavaline, et naine anub, vabandab, on allaheitlik. Ta palub mehel kuulata, kordab kannatlikult oma ütlusi. Tunnistab, et „muidugi on sul õigus, kallis“. Ines Aru järgib enam-vähem seda joont, ta on põhjamaiselt vaoshoitud ja viisakas. Lamp on balletilikult hõljuv ja nõtke, püsides isegi madalhetkedel pinna peal. Ent Võigemasti kehastuses on tugev naine, kes lihtsalt praegu on väga katki, teda on tabatud halval hetkel. Röögatustes ja teravates torgetes või nukrates meenutustes on jõudu. Võigemast ei ole allaheitlik ega lömitav. Kui ta ütleb, et muidugi on sul õigus, võib ta mõelda ka seda, et mul ei ole ju sinu arust kunagi õigus. Kirbe viide „sulle omasele toorele jõule“ annab mõista, et lõpuks lahendati nende suhteküsimused tõenäoliselt Makedoonia Aleksandri tehnikaga: mees lõikas sasipuntra lihtsalt katki.

Võigemast koristab eilse, kõige mustema päeva laga, tal on seljas novembrimere sinakashall toon. Aga isegi koristades valab ta endale sujuvalt eilseid jääke sisse, ta ei ole šokis, ta ei ole afektis. Ta mõjub nagu pohmeluses naine, kes uniselt suuremat sodi minema pühib, et uut päeva alustada. Ta on küll rahutu, kuid mitte endast väljas. Ühe korra vaatab Võigemast otse kaamerasse, justkui andes märku, et ma tean küll, et te vahite mind – kõik on hästi, mul on nüüd parem.

See paistab olevat rikaste uuselamu, maast laeni akende ja anonüümse fassaadiga. Näitleja ja meie vahel on peegeldav sein, kust publik näeb ka iseennast. Üksik naine on kapseldunud oma koju: pärast pandeemia kogemust polegi see enam düstoopia, see on uus tegelikkus. Varasem ettekujutus sellest, kuidas in(ti)imkontakti igatsev inimene peab püsima koduseinte vahel, ei tohi kohtuda sõpradega, ei tohi minna teatrisse, kinno, restorani jne, piirdus tavaliselt mingist ulmediktatuurist fantaseerimisega. Selle aasta kevade üleelanute pilgus on nüüd sedasama tuhandemeetrist pilku, mis Võigemastil. Me teame, mis tunne on tammuda ringi nagu puuris, ahvatlev vabadus pelgalt klaasi taga õrritamas. Peab märkima, et kahetsusväärsel kombel lõhub see Eestis alles tekkida jõudnud lähikontakti otsimist ja kartmatust puudutuste ees. See, kui Võigemast peab asendama sooja ihu kallistused külma plastiga, on peaaegu et liiga valus meenutus karantiinis kaotatud võimalustest emmata lähedasi ja sõpru.

Põhjamaiselt minoorse ja lüürilise tausta lõikab räigelt läbi saabuv telefonihelin. Väga mõnusalt toimib see, et Võigemasti häält on kuulda läbi telefonimikrofoni – iga hingetõmme, iga ohe, iga hääliku võbin on tajutav. Ta räägib mehega, aga ühtlasi ka meiega. Naine on alguses argine ja oivaliselt teeseldud kehakeelega. Isegi teda nähes jääks vestluspartner vahest uskuma, et ta on küll pisut unine, ent heas tujus. Sama ehe kui seksiliin. „Mis mul seljas on?“ küsib Võigemast koketselt naeratades. „Roosa kleit,“ ütleb ta, kohendades halli kampsunit sinisel öösärgil. Esmalt ongi nende suhtlus vaat et hell ja flirtiv, prantslaslikult võluv ja kerge nagu Anu Lambil. Versailles’ külastust meenutades on õhus soojust ja helgust. Ometi närib naine vaikusehetkedel oma sõrmeotsi. Langetab resigneerunult pea. „Muidugi, sul on õigus, kallis.“ Ehkki lauatelefoniga vesteldes partner teda ei näe, tammub ta kampsunit „otsides“ mööda tuba ringi, alles siis jõuab kohale, et ta pole valve all, ta võib kägarduda looteasendisse.

Ent see naine on tugev, ta põlgab oma pisaraid. Neid märgates ja käeseljaga pühkides võtab hetkega asjaliku tooni ja muutub pragmaatiliseks. Tundub, et mehele see meeldib. Emotsioneerimine on ju sama mis hüsteeritsemine, see emakavärk. Niipea, kui naine plahvatab ja röögib, saab ta teiselt poolt sõimu ja alistub. Alati alistub. Ainult vestluse edenedes muutub vahel julgemaks ja lubab endale leebeid torkeid, osutades näiteks, et tavaliselt nad nii kaua ei räägiks, üks viskaks toru ära. Vahel ta peaaegu unustab, et nad on lahus, ta on hell ja naerab õrnalt. Siis meenub reaalsus ja ta vajub väikeseks ja hapraks. Ta ei oska üksi magada, ta vajab lohutust. Selle asemel saab ta noomida. Muidugi, kallis, sul on õigus.

Ta on täiesti löödud, aga ta pole purustatud. Kui mees süüdistab teda suitsetamises, söandab naine käratada, et ta ei suitseta, puhudes samal ajal suitsu telefonitorusse. Kui räägib oma enesetapukatsest, siis asjalikult ja kibedalt, kohati lausa naljatades. Cocteau algne repliik mürgitamise raskusest on saanud juurde väga mõnusa lisanduse, mis muudab selle mustaks huumoriks. Täpselt selline timmimine, mis on muutnud algselt kokutava ja abitu naisterahva meeldivalt mitmetahuliseks. Võigemasti naises on metsikut jõudu ja toorust, mis pahvatab raevunud röögatustes teisel pool toru tänitava mehe peale. Alles see, kui ta mõistab raevu jõuetust inimkontaktita suhtluses, muutub naine väsinult passiivseks. Ent, nagu öeldud, ta ei kaota lahingut.

Kui ta mõistab, et mees jääbki teda katkestama, noomima, mõnitama ja nööri otsas kõlgutama, läbistab naist nii kehaline kui ka vaimne muutus. Ta on otsustanud. Telefoni viimase helina peale ei visku ta enam ahnelt selle kallale. Nii-öelda sildu põletades ütleb iga gramm kehakeelest, et mulle aitab, nüüd on kõik. Ja mitte selles mõttes, et ta põgeneks elust. Vastupidi, ta astub oma senisest elust välja, vaatab seda justkui teiselt poolt. Kena lavaline leid on see, et minevikuvaatlusesse liigselt tardunud naise toob katalepsiast välja publiku aplaus, vaatajate sümpaatia.

Vahest ainsaks lavastajakäe lipsatuseks on lõpus kõlav Lykke Li muusikapala, mis mõjub ootamatult lihtsakoeliselt. Arvestades lavastuslõime peenust ja diskreetset kohalolu ning eriti alguse helipilti, oleks eeldanud midagi vahedamat. Kahtlemata oli hea mõte markeerida naise põhjapanevat pöörangut millegi krehvtisemaga, aga praegu võttis lõõritav kurbusepalake Võigemasti käikudelt energiat vähemaks. Ent ärgem unustagem, kuidas nobelistid on tõestanud, et inimkogemuses kehtib peak-end-reegel, kus me mäletame ennekõike tipphetki ja lõppu. Õnneks heastab helilise lõpu see peak ehk Võigemasti tegutsemine kõigis lavastuse tipphetkedes, ja neid on palju. Näitlejameisterlikkuse ja usutavuse tekitamise osas küsimusi pole. Nagu ütleb naine: „Ma vannun sulle, mul ei ole midagi viga.“ Sul on muidugi õigus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht