Tundemärgid elust enesest

Närib kahtlus, et saanud esmakordse võimaluse kokkupuuteks Tallinna Linnateatri ja tema oivalise trupiga, on Ivar Põllu seadnud sihiku pisut madalale.

JAAK ALLIK

Tallinna Linnateatri „Tunde-märgid“, autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu, kunstnik ja kostüümikunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi. Mängivad Epp Eespäev, Piret Kalda, Evelin Võigemast, Sandra Uusberg, Kaspar Velberg, Alo Kõrve, Andero Ermel ja Argo Aadli. Esietendus 4. III Salme kultuurikeskuse suures saalis.

Vaatasin Ivar Põllu uuslavastust „Tunde-märgid“ Kalju Komissarovi 77. sünniaastapäeva eelõhtul. Sestap meenus ka üks maestro tsitaat: „Ma näen sageli töid, millel on kõik teatri tunnused, ainult sel ei ole mitte mingit pistmist maailmaga, kus mina elan. Jah, ongi niimoodi, kõik efektid, kõik helid, valgus, projektsioonid, kaadrid, misan­stseenid, montaaž, rütmid – kõik on olemas … Ainuke õnnetus ongi selles, et mitte mingit pistmist selle maailmaga, kus me elame.“¹

Tuleb tunnistada, et sedalaadi teatrit, millele Koma juhtis tähelepanu juba 15 aastat tagasi, on viimasel ajal tihedalt juurde tulnud. Põllu lavastuse kohta võib öelda küll paradoksaalselt vastu­pidist. Ka seal on olemas ja lausa oivaliselt teostatud kõik efektid, helid, valgus … misanstseenid. Aga see on liiga äratuntavalt too maailm, kus ma elan ja olen elanud ning kus elavad paljud mu kaasinimesed. Milles siis asi – peaks nagu olema Komissarovi soovitud „päris“ teater? Aga ikka oleks nagu midagi puudu ja mitte päris see, mida igatsedes vähemasti mina teatrisse tulen.

Vormilt kujutab Põllu lavastus näitlejate unemullis kulgevat elu. Kristiina Põllu on selleks loonud vaimustava kujunduse ning teostanud vapustavad lillakas-sinised pseudoajaloolised kostüümid, kusjuures kõik elemendid nii kujunduses kui ka riietuses olevat Tallinna Linnateatri ladudes leiduva taastöödeldud kasutus.

Sisult on autor-lavastaja asetanud meie ette suure peegli ning näitab selles enam kui kahe tunni jooksul stseene-sketše meie mannetu tundeelu igapäevasest-nädalasest-aastasest-põlvkondlikust kulgemisest. Kadedus ja armu­kadedus, klatš ja kahjurõõm, üleaisalöömised ja partnerivahetused, teiste ellu oma nõuannetega sekkumine seal, kus seda ei vajata, ning empaatiavaegus seal, kus mõistmisest ja kaastundest võiks ehk tugi olla. Oma hirmude ja komplekside väljaelamine laste peal tekitamaks neis samasuguseid käitumismustreid tulevikus.

Teadvalt ja oodatult on Põllu vaimukas ning mõned sketšid äratavad naerule ka publiku (omavahel rivaalitsevate Piret Kalda ja Epp Eespäeva kaastundlik hoolitsus Andero Ermeli kehastatud mehepoja kui kahepere-kodulooma eest). Igati lõbus on, kuid veidi pikale kipub venima Argo Aadli üritatav kättemaks-kaklus temalt naisinimese üle löönud Kaspar Velbergiga. Kuna lavastuses puudub läbiv lugu, siis tekkis mõte, et mõned stseenid võinuksid ka ära jääda või vahetusse minna, ilma et tervik oleks sellest kannatanud.

Kui öelda, et kõik näitlejad esinesid tuntud headuses, siis poleks see halvustav või irooniline, sest tegemist on tõepoolest väärt näitlejatega ning tunda on sedagi, kuidas neil mõnusa lavastajaga on olnud tore koos töötada ning tema mõtteid ja ideid oma elu- ja suhtlus­kogemuse baasilt arendada.

Kuna aga terviklikke karaktereid lavastuses pole, on ehk vaid aimatavad arhetüübid, siis saavad osalised ka ise kindlasti aru, et nende näitlejabiograafiasse need rollid vaevalt et suurte tähtedega lähevad. Küll oleks võinud pöörata rohkem tähelepanu naisnäitlejate mikrofonikäsitsemisele, sest praegu kipub osa teksti kaotsi minema.

Kokkuvõttes on tegemist kindlasti meeldiva ja vormilt kohati üllatusliku teatriõhtuga, ent tuleb tunnistada, et selle väljanäituse metasõnum minu piiratud aruni ei jõudnud. Puudu jäi mõistmisest, millise kõrgema eesmärgi nimel meile sellist elu näidates minu ainulisest elust kaks ja pool tundi röövitakse ning seetõttu ei eristugi minu meelest selline „elust enesest“ teater Komissarovi pahaks pandud teatrist, millel „pole eluga mingit pistmist“.

Nagu kavalehelt lugeda, on Ivar Põllu teinud kõik oma senised 17 lavastust kas enda loodud või siis enda instseneeritud tekstide põhjal. Teise vaatuse algul esitab Kaspar Velberg iroonilise kirjelduse sellest, milliste raskuste, arvukate koosolekute ja kümnete inimeste rutiinse töö tulemusena valmib teatris üks lihtsa well-made play alusel loodav lavastus.

Aga näiteks äsja elutööpreemiaga auhinnatud Lembit Peterson on seevastu peaaegu kõik oma 70 lavastust teinud maailma ja eesti kirjanduses juba olemas olnud näidendite alusel. Ette heita või kiita pole siin midagi, sest loomulikult on igal loojal õigus isikupärasele valikule ja käekirjale. Võib vaid nentida, et Petersoni „toidulaual“ on valik märksa rikkalikum kui Põllu omal, kes peab iga kord selle enesele ise katma. Mõnikord on tema tulemused olnud vaimustavad alates juba varajastest „Ird, K-st“ ja „Vanemuise biitlitest“ kuni viimastel aastatel pärjatud lavastusteni „BB ilmub öösel“ ja „Serafima+Bogdan“. Mõnikord jäävad aga ristsõnamõistatuse tasemele, nagu Maalehes on „Tunde-märkide“ kohta juba maininud Margus Mikomägi.²

Närib kahtlus, et saanud esmakordse võimaluse kokkupuuteks Tallinna Linnateatri ja tema oivalise trupiga, on Põllu seadnud sihiku pisut madalale. (Muide, Vanemuises pole tartlane, kes võinuks juba ammu olla selle maja draamajuht, veel kordagi lavastanud!) Autori sõnade kohaselt valmis lavastuse tekst Arvo Pärdi keskuses loomingulises residentuuris viibides ning kavaleht annaks nagu vihje, et näidendi vormis püütakse jäljendada Pärdi tintinnabuli tehnikat. Usun, et niisugusele muusikagurmaanile nagu Põllu võis see püüe olla huvitav, kuid kui paljude minusuguste lihtsurelikeni see jõuab?

1 Kalju Orro, Lavakooliraamat 1. Eesti Teatriliit, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikool 2010, lk 137.

2 Margus Mikomägi, Venitan lugemisega. Et sõnade ja piltide ja lugude mõnu imbuks aeglaselt verre. – Maaleht 11. III 2023.