Tulevikust, armastusega

„Jaik“ pole kunagi pidanudki olema film. Pigem on tegemist teleteatriga, kus esituskanalile vaatamata põhimeediumi väljendusvahendeid ei väldita ega peidetagi.

OTT KARULIN

Von Krahli teatri „Jaik“, autor ja lavastaja Peeter Jalakas, stsenaristid Eero Epner, Peeter Jalakas, Juhan Raud, Taavi Eelmaa, Peeter Laurits, Laura Raud ja Tarmo Jüristo, operaator Erik Põllumaa, kunstnik Kristel Saan, kostüümikunstnik Kärt Ojavee, ruumide arhitektuursete lahenduste autorid Mari Hunt, Aet Ader ja Anni Kotov, grimmikunstnik Gristina Pahmann, videokunstnikud Emer Värk ja Aljona Movko-Mägi, valgusmeister Ott Tiigirand, eriefektide autor Sander Tuvikene, helirežissöör Jevgeni Berezovski, helikujundaja Hendrik Kaljujärv. Mängivad Mari Abel, Jim Ashilevi, Taavi Eelmaa, Peeter Jalakas, Ingmar Jõela, Kait Kall, Ott Kartau, Mart Koldits, Erki Laur, Liis Lindmaa, Riina Maidre, Tõnis Niinemets, Steffi Pähn, Ivo Reinok, Raivo E. Tamm, Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Juhan Ulfsak jt. Esietendus 5. IX Von Krahli teatris.

Tulevik on nagu seenelkäik – kunagi ei tea, mida saad. „Jaigis“ kujutatud Eesti aastal 2043 mõjub argise liitreaalsuse ja e-residentide tõttu USAst suurema rahvaarvuga ootamatult, olenevalt muidugi sellest, kui palju vaataja on tulevikku seiranud. Üksjagu lohutav on aga tõdeda, et kuigi mõned dialoogid peetakse inglise keeles ja kohati kõlab ka vene keel, pole eesti keelega vähemalt ajaloolisel omaterritooriumil midagi lõpukuulutuslikku juhtunud. Otse vastupidi: endiselt on au sees meie kirjanduse tüvitekstid ja rahvalikud kõnekäänud, mille tsiteerimine sobib muu hulgas flirtimisekski. Võimalik, et keelevalik on olnud pragmaatiline, praeguse vaatajaskonnaga arvestav, aga just „Jaigi“ iseenesestmõistetavused – need valikud, millele dramaatilist kaalu justnagu ei antagi, kuid mis sellegipoolest mõjutavad tõlgendust – teevad sellest lavastusest huviväärse tulevikuskäigu.

Kõik algab vormist. „Jaik“ pole kunagi pidanudki olema film, kuigi algselt kavatsetud formaadiks oli teleseriaal. Pigem on tegemist teleteatriga, kus esituskanalile vaatamata põhimeediumi väljendusvahendeid ei väldita ega peidetagi. Selline lähenemine sobitub ka vaevata Peeter Jalaka varasemate töödega, kus fiktsioonimaailma laiendajana on kasutatud videoprojektsiooni. (Olgu näiteks toodud 2014. aasta lavastus „Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella“, kus tegelased ilmusid nii füüsiliselt pildi ees, ekraanist läbi kumades kui ka virtuaalselt.) „Jaigis“, tõsi küll, näeb näitlejaid vaid filmituna, kuid ometigi torkab silma, et lavastuses on järjepidevalt filmilikkust välditud. See avaldub nii kaameratöös kui ka näitlejate välimuses. Võimalik, et seegi on olnud pragmaatiline valik, sõltudes eelarvest, aga, nagu öeldud, avaneb seetõttu nii mõnigi tõlgenduse lisakiht.

Von Krahli teatri juht ja lavastaja Mart Koldits kehastub lavastuses „Jaik“ peajurist Indrekuks.

Kristiina Praks

Suur osa välistseene on lahendatud stuudiovõttega, kus tegevuspaik antakse edasi eelsalvestatud taustaga. See, kuidas näitlejad ilmselgelt mängivad, et ollakse kuskil mujal kui teatris (staažikas vaataja peaks kerge vaevaga ära tundma, et stuudiona on kasutatud just Von Krahli teatri kodumaja), sammudes piiratud ruumis, samal ajal kui taustakaadrites läbitakse näiteks terve pikk tänav, tekitab vastuvõttu üksjagu veidra ebakõla. Ühelt poolt on tegevuspaikade varieeruvus ja ka geograafiline ulatus suur, kuid teiselt poolt muudab esitusviis ruumi kahemõõtmeliseks nii tegelastele kui ka publikule. Meenutage ükskõik millist autoga sõitmise stseeni mõnest USA keskmise eelarvega seriaalist, kus on selgelt aru saada, et mööduvad puud ja vastutulevad autod on stuudios salvestatule hiljem juurde pandud, ja te saate aru, mida ma mõtlen. Seda on naljakas vaadata ja ometigi on see filmimaailmas piisavalt tavaline asi, et tunduda tähelepanuväärne.

„Jaigi“ puhul ei saa võtet aga märkamata jätta, sest ka näitlejate, eriti mõne tegelase välimus on äärmiselt teatraalne – pole püütudki loomulik olla. Ka esma­pilgul tavavälimusega – siin­kohal tähistab „tavaline“ ettekujutust tuleviku­välimusest – tegelaste puhul on kunstnikutöö kõnekas ja astub ühte jalga dramaturgiliste valikutega. Näiteks otsustavalt sirgelt ette lõigatud tukk annab tegelastele mingi karmuse, mis peegeldab äralõigatust ühis­konnast, nagu dialoogi kitsidus või „Jaigi“ maailma peamine suhtlus­vahend, mis sunnib inimese liikumatult seisatama, pilk eikuhugi suunatud. (Vahemärkusena tõden, et kui see liikumatus asendab tulevikus mobiiltelefoni, siis jään parem vanamoodsaks.)

Ei saa öelda, et selles maailmas pole empaatiale üldse enam kohta (nii mõnegi tegelase sündmuskaar kulmineerub suhtedraamas), aga teatav eemalolek, ülimalt funktsionaalne ja ka kujundivaene eneseväljendus iseloomustab seda küll. Ja just seetõttu mõjuvad tegelaste ajutised viskumised muu hulgas tüvifraaside kujundiilma instinktiivsena, peaaegu ürgse kutsena. Seegi annab ju lootust, et kultuuri polegi nii lihtne inimesest välja juurida, sest ta leiab ikka tagasitee: kui enam mitte vahetult sõnastatuna, siis tasahilju nullist alustades, võttes seenesaadikute abil inimloodud singulaarsuse üle.

Jaigi-Eesti inimesed jagunevadki kaheks selle järgi, mil määral ollakse sümbioosis mineviku kultuurikihiga ja kuidas on õnnestunud see liita uue reaalsusega. Edusamme sel teel näitab nimelt tegelase välimuse teatraalsus. See on intrigeeriv seos, sest kuigi minevikuga sina peal tegelastega seostuvad ka „Jaigi“ meelelahutuslikemad hetked, pole need kaks teadlast ja raamatu­koguhoidja (äbarik­terroriste ma nende kõrvale ei pane) sugugi naeruväärsed – pigem vastupidi: neid mõjutavad „Jaigi“ dramaatilised sündmused vaata et kõige vähem.

Võimalik muidugi, et tõlgendan siinkohal üle, aga see on ikka põnevam kui kaaluda lavastusmeeskonnal kasutada olnud ressursside ja publikuni jõudnud tulemuse vahetuskurssi või jääda teatrimängu nostalgialõksu. Seda enam et Jaigi-Eesti Aadam ja Eeva (tegelas­nimed on küll veidi teised) eelkirjeldatud binaarse jaotuse loogikale ei allu, olles välimuselt pigem tavalised, nagu see varem sai defineeritud (ikkagi oma looja nägu), aga väljenduslaadilt romantilisemad ja pealtnäha päranditeadlikumad kui keegi teine (sh nende loojad). On nad siis kollektiivse alateadvuse vili või viga süsteemis?

„Jaigis“ vastust ei anta, tõdetakse vaid, et neid tehti palju, aga olevaks said mingil põhjusel just nemad kaks. Ja jällegi on põhjust lootusrikas olla: hirm selle ees, et tehisintellekt saab olla vaid inimeksistentsi digitaalselt jäädvustatu taastoodang, võib olla alusetu. Ja kuigi reaalsust suudavad mõjutada nemadki, tundub „Jaigi“ põhjal, et inimkonna küünilisust nad üle trumpama ei hakka – neil on vaja armastada.