Toomas Kiho: teatrikõver on ikka otsapidi ülespoole.

Margot Visnap

LAURI KULPSOO Draamafestivali raamatu avasõnas ütled: “Algav festival annabki selgust, kas eesti teatril on käes pohmeluslik tuksumise aeg või on tegu tõusuajaga.” Kuis siis tundub, pärast nädala jagu teatrivaatamist, pealegi veel festivali žürii eimehe rollis – kas nii või naa?

Pohmelust ei paista küll kusagilt. Muidugi on meie teatris teiste seas ka väsinumaid tegijaid, aga hoopis rohkem on kokkuvõttes tajuda siiski värsket tegemissoovi – teatritungi ja -tormi. Ja see toob kaasa õnnestumisi – nii veel tungiajas kui ka vilunumatelt tegijatelt. Kokkuvõttes, need tipud, kes teevad oma asja ihu, hinge ja kõigi närvide ja karvadega – need tipud mõjutavad ka üldpilti palju rohkem kui muud. Sestap usun päris kindlalt, et teatrikõver on ikka otsapidi  ülespoole, teatri hetketuletis on kindlalt positiivne. Oska ainult vaatajana õiged lavastused üles leida ja halbu vältida…

 

Žürii esimeheks on viimastel festivalidel kutsutud nn kõrvaltvaataja, looja, kes päevast päeva teatrimelus ei keerle. Kui võrdled oma tavalisi vaatajakogemusi festivalil nähtuga, siis kuivõrd võistlusprogramm sinu senist ettekujutust meie teatrist kummutas?

Oma tööd žüriis püüdsime sättida nõnda, et otsuste kujunemisel saaksid põhimõjureiks ikkagi rahvusvaheliste teatritundjate arvamused, ning eestlaste – Liina Jääts ja mina –hinnangud žüriis jääksid rohkem taustategureiks. Sest kogu rahvusvahelise žürii kutsumise, kõigi auhindade ja hinnangute mõte on ikkagi anda värske, väljastpoolt heidetud pilk eesti teatrile, et võiks selguda midagi uudset eesti teatri jaoks. Ning seetõttu oli mõistlik hoida see, mida mina või mu eestlannast kolleeg hindame, tagaplaanil. Olime muidugi žüriis ka arvulises vähemuses, nii polnud žürii lõppotsustes kartagi eestlaslikku kodukootust. Peab siiski kohe rõhutama, et tegelikult polnudki meie tagasihoidmist tarvis: žüriiliikmed olid põhilises kõik ühel meelel, nii välisliikmed kui meie.

Mis puutub sellesse, kas võistluskava mu ettekujutust meie teatrist kummutas, siis ei, ei kummutanud. Olen enda meelest siiski üsna kursis enamiku meie teatrite tegemistega. Ainus asi, mis võib-olla veidi üllatas, oli mõnegi teatri valik – miks just see konkreetne lavastus võistlusprogrammi osalema saadeti. Oleksin ise mõnegi teatri repertuaarist näinud võistlusprogrammis hoopis mõnd muud lavastust.

 

Koostöö rahvusvahelise žüriiga andis sulle kindlasti võimaluse näha eesti teatrit ka nn välismaise pilguga. Milline teatrilaad või teema neid rohkem paelus? Missugused väliskülaliste märkused sulle näiteks intrigeerivate-olulistena tundusid?

Ma ise pidin siiski eestlase pilguga kõike nägema, aga tõsi ta on, et kolleegid žüriis olid justkui lisasilmad, millega eesti teatrit näha. Ning hommikuti, meie žüriisiseste arutelude ajal, käis siis vastastikune silmade avamine.

Mis žüriiliikmete teatrieelistusi puutub, siis siin tuleb anda au: kuigi tegu oli väljakujunenud isiksustega, kellel kindlasti on olemas mingid oma maitse- ja vormieelistused, siis mind võlus kõige enam nende inimeste avatud olek kõiksuguste stiilide ja seadete koha pealt. Kartsin näiteks, et mõni eesti kirjandusklassika dramatiseering jääb teema poolest kaugeks, kartsin, et mõni lavastus võib olla liigšokeeriv oma lavakeelelt, kartsin, et mõni minu meelest kihvt asi pole välismaalase jaoks põrmugi huvitav – aga ei: žüriiliikmete arvamused, hinnangud olid üllatavalt sõltumatud kultuuriliselt erinevast taustast. Lõppotsuseid ei mõjutanud kuigivõrd see, kas alusmaterjaliga oldi eelnevalt tuttav või mitte. Hea teater oli see, mis igal konkreetsel juhul hinnangutes pinnale tõusis. Millises vormis hea teater ette tulla võis, selles polnud žüriiliikmetel eelarvamuslikke kitsendusi. Ses mõttes oli žüriiliikmete valik suurepärane.

 

Kuidas arvad, kas festivali võistlusprogramm peaks sündima kunstilise juhi/meeskonna peas või tasub samamoodi jätkata: iga teater pakub ise välja oma festivalilavastuse?

Olen kindlalt seda meelt, et võistlusprogramm saab kõige esinduslikum ja parem just praeguse süsteemi korral, kui iga teater ise oma tipplavastuse välja pakub. Kuigi mõned žüriiliikmed rõhutasid just vastupidist seisukohta,  näiteks prantslane Jean-Pierre Thibaudat rääkis sellest ka viimasel pressikonverentsil: olgu kaks-kolm inimest – korraldajat, kes valivad ja kutsuvad kokku kogu võistlusprogrammi. Olen temaga nõus, et kindlasti saaks võistlusprogramm siis tugevam. Aga ta saaks kindlasti ka palju üksluisem. Ja hoopis vähem esinduslik ning ammugi ei saaks siis rääkida mingistki eesti teatri koondpildist.

Õigupoolest ongi ju kogu draamafestival kokkuvõttes just nimelt seda kuraatorifestivali tüüpi, võistlusprogramm on kogu kavast vaid pisike osa, ning ülejäänud lavastused ongi korraldajate poolt festivalile palutud. Ning see häda, et peab ilmtingimata vaatama ka halbade teatrite halbu tükke, ei kimbuta üldse iga festivalikülastajat, see on üksnes seitsme žüriiliikme töökohustus. Teised saavad ju omale meelepärased tükid koondkavast ise välja valida.

 

Kuidas sündisid otsused – suurtes vaidlustes või koosmeeles?

Žürii otsused tegime konsensuslikult. See puudutab niihästi lõppotsust kui ka arutelude kokkuvõtteid isekeskis. Ja selle üle olen õieti väga rõõmus. Niihästi selle üle, et selles kohe algul kokku leppisime, et püüame konsensuse poole, kui eriti selle üle, et see ka nii lihtsalt laabus. Märkimist väärib seejuures see, et hinnangud ei erinenudki nii väga. Eriti huvitav on, et ka eestlaste ja välismaalaste hinnangud langesid põhiasjus kokku. Kuigi oleks võinud minna sootuks eri teed, sest eks meile on meie eesti asjad lapsest peale lähedal olnud, nendele oli aga kõik üks hämar võõramaa värk. Järelikult: küllap on siiski olemas mingi üldisem teatri “keel”, kus hea ja halva tundmise puu viljad ühtviisi maitsevad või ei maitse. Ühesõnaga – see, mis on eesti teatris head ja mis halba, see paistab ühtviisi kätte nii nendele, kes Eestit tunnevad, kui ka nendele, kes on siin (ja meie teatris) esimest korda.

Muidugi, üksikasjus oldi päris ägedasti oma seisukohtade kaitsel ning mõnes üksikasjaolus jäädigi eriarvamusele, aga üldiselt leiti koosmeel üllatavalt hästi. Ning lõppotsusena välja antud kümne auhinna taga oli tõepoolest terve žürii.

 

Mis sind isiklikult üllatas – hääs mõttes?

Teatrikunstivälistest asjaoludest üllatas kõigepealt kogu festivali ülesehitus ja korraldus. Kuigi žüriis osalemine võttis kogu aja – nii päevad kui otsapidi öödki –, olid korraldajad suutnud lahendada kõik olme- ja muud asjaolud.

Kahetsetav üllatus on vahest see, et draamafestival siiski Eesti teatrimaastikul kõikehõlmav ei ole. Paljud teatrid pidid asjaolude sunnil sellal, kui festival Tartus kestis, oma tavapäraseid proove tegema ja oma kodusaalides etendusi andma. Kui midagi soovida võiksin, siis just seda, et draamafestival kujuneks kogu Eesti teatri n-ö olümpiafestivaliks, mille ajaks muud argisemad tööd ootele pannakse ning endale see aeg võetakse, et festivalil olla, tutvuda kolleegide tööga ning näidata enda tööd kolleegidele.

Kolmas asi, mida nimetaksin, oleks tagasihoidlik üleskutse ka nendele teatritele, kes kunstis võistluselementi õigusega kohaseks ei pea ning oma etendused võistlusprogrammile esitamata jätsid. Kutsun neid teatreid tulevatel kordadel siiski seda tegema – et rahvusvahelise žürii hinnangud eesti teatrile täielikumad saaksid. Pealegi, nagu seekord festivali ajal üles kerkis, olekski võistlusprogrammi kohasem võrdlusprogrammiks nimetada.

Kui mõtled aga neid häid üllatusi teljel lava – saal, siis oli neidki. Näiteks see, et festivalil oli tõesti häid tükke, mis haaravad tõepoolest otsast lõpuni ka siis, kui olla seda varem näinud – sa mitte ainult ei näe seda uuesti, vaid oled sunnitud ka uuesti läbi elama. Täpselt sama kehtib ka mõne dramatiseeringu või klassikalavastuse puhul, mis süžee igituntusest hoolimata kaasa haarata suudavad.

 

Missugust teatrit sa ei viitsiks vaadata? Ausalt, palun!

Igavat. Halvasti tehtut. See tähendab: mõttetut. Sellist “teatrit”, kus tähtis pole see, mis tuleb lavalt, vaid see, mis voolab kellegi kaukasse. Selle tunneb kohe ära. Aga harilikult festivalidele selliseid tükke ei satu.