Teatrisaalide lugemata lood

Auri J?

Kui saalis on kakssada inimest, sünnib sel õhtul kakssada etendust.  

“Kuidas ma õppisin sõitma”. Onu Tonks – Allan Noormets. SIIM VAHUR

 

Paula Vogel, “Kuidas ma õppisin sõitma”. Tõlkin Anu Lamp, lavastaja Ain Prosa, kunstnik Kersti Varrak. Mängivad Piret Kalda, Allan Noormets, Epp Eespäev, Ursula Ratasepp, Andero Ermel. Esietendus 24. III Tallinna Linnateatri Taevalaval.

 

Pärast 1998. aasta Pulitzeri draamaauhinna võitu küsis ajakirjanik ja kirjanik Elizabeth Farnsworth Paula Vogelit, mida tunnustatud näitekirjanik silmas pidas, kui nimetas teatrit demokraatia kandjaks. “Tänu oma ajalooõpetajale katolikus ülikoolis mõtlen tihti Kreeka demokraatiale 4. sajandil eKr,” ütles Vogel, “kui kodanikukohuste hulka kuulusid teatrikülastused. Kõik linnaelanikud tulid kokku, et ühiselt kogeda teatrisündmust ja läbi elada mõtteline teekond. Hea näidend ei kanna ainult üht sõnumit või vaatenurka, vaid see on dialoog. Ja kui saalis on kakssada inimest, sünnib nende seas ja silmis sel õhtul kakssada etendust.” (The Public Broadcasting Service, 16. IV 1998)

Teatriõhtutel kogetud lood ja nähtud etendused jäävad tavaliselt vaatajate sisse, väljendudes vaid veiniklaasi taga sõpradega muljetades või Interneti anonüümsete avaruste halvustavates valangutes. Tallinna Linnateatri uuslavastuse “Kuidas ma õppisin sõitma” 3. aprilli etenduse järel toimus aga kaua oodatud arutelu tegijate, tunnistajate ja teadjate vahel. Elav mõttevahetus, mis arenes lavastuse valusast teemast kannustatult paarikümne vaataja ja kolme psühholoogia-sotsioloogia spetsialisti vahel, demonstreeris selget soovi lahata probleemseid ühiskonnateemasid ka teatris. Eesti lavade kasvav sotsiaalkriitika pürgibki ju valupunktide leidmisele, puudutamisele ja ärritamisele ning kogu analüüs ei peaks käima vaid ajalehes kriitikaveergudel, kuhu keskmine teatrikülastaja naljalt kirjutama ei kipu. Retseptsioon ei ole vaid teatriteadusse puutuv hämar termin, mille eesmärgiks üksikute uurijate pelk ajatäide. Publiku-uuringud on juba tõestanud teadliku ja juhusliku teatrikülastaja suure vahe ning teater orienteerub ladusalt kummagi eelistustes. Kõikvõimalik statistika aitab nii teatri kunstilist kui administratiivset üksust mängukavade koostamisel, reklaamimisel ja hindamisel. Sotsiaalkriitiliselt meelestatud etendusel kohtab valdavalt haritud inimest, kes jälgib ja hindab ümbritsevat elu avalisilmi, püüdes seda mõista ja parandada. Kuid harva on tal olnud võimalust rääkida oma mõtetest teatritegijatele või sotsioloogidele. Vaikne publik ei ole aga passiivne publik, kel väljendusvajadus hoopiski puudub. Seega – on aeg kuulata publikut.

Etendusejärgsel arutelul viibis ja võttis sõna ka Allan Noormets, kelle tegelase pedofiilsete kalduvuste üle tuliselt vaieldi. Tema osalus muutis potentsiaalse ööülikooliliku sessiooni aktiivseks mõttevahetuseks, sest lisaks teaduslikele, praktilistele ja subjektiivsetele arvamustele kerkis esile näitleja vaatenurk. Noormets, kelle roll võinuks vähese empaatiavõimega jääda must-valgelt negatiivseks ja eemaletõukavaks, suutis aga võita nii mõnegi poolehoiu ja kaastunde. Vestluseski rõhus ta oma tegelase tunnetele ning sundis tekstiraamatuliku hälbe asemel vaatlema inimest kui keerukat tervikut. Üksmeelselt ja häälekalt nõustuti Noormetsa suurepärase mängu ja veenmisjõu osas, mis onu Tonksu tegelase suhtes lisaks kaastundele ka siirast hukkamõistu pälvis. Noormetsa soojus ja vahetu ausus kajas onu Tonksu olemusse ning muutis stereotüüpselt libeda pedofiili hirmuäratavalt ligitõmbavaks meheks. Vaatamata Piret Kalda läbivale jutustaja rollile Tirtsuna, on selle loo telg Tonks – mitte kui üksmeelset ristilöömist väärt pervert, vaid kui üksik muserdatud mees, kes oma armastust vales suunas kingib. Et vältida arusaamatusi – ei, see ei ole pedofiiliat õigustav lugu, vaid pelgalt meenutab, et tangot tantsitakse siiani kahekesi.

Paula Vogel, sündinud 1951. aastal Washingtonis, on näitekirjanduse õppejõud Browni ülikoolis ja nüüdseks ameerika feministliku ja seksuaalprobleeme käsitleva draama esileedi. Tema tekstid on ohtlikult otsekohesed ja ausad ning räägivad tihti tabuteemadest, mis teatrilavale ei ole varem pääsenud. Paradoksaalne on fakt, et just kõige vastuolulisem näidend “Kuidas ma õppisin sõitma” tõi Pulitzeri võidu. Raskete probleemide lahkamisele vaatamata jutustab Vogel oma lugusid teatud kerguse ja lihtsusega, kasutades huumorit ja vältides üledramatiseerimist. Tänu oma teatrialasele haridusele ja huvile nii lava peal kui taga toimuva vastu, on Vogeli tekstid väga teatrisõbralikud. Nende struktuuri loogika ja teksti räägitavus väldib kärpimisi ning ka Ain Prosa lavastus on võrdlemisi autoritruu. Suurim muutus on ajanihe: originaaltekstis käib tegevus 1960ndail, Linnateatri lavastuses aga 1980ndail. Siin-seal hakkab silma üleliigne konservatiivsus, mis iseloomustas Ameerikat 1960ndail. See tekitab küsimusi ajanihke vajalikkuse kohta. Kuid taustteadmisteta ei pruugi seda märgata. Kohati on tunda ameerikaliku slängi tõlkimatust ja tähendusnihkeid repliikides, mida erineva kultuuritausta ja kommete transportimine sageli kaasa toob.

Näitlejatest tuleks veel esile tuua noort Ursula Rataseppa, kel täita vaid paar väikest karakterrolli, kuid kes koomilise vanaema ja traagilise 11aastase Tirtsuna silma jääb.

Vogel on sellesse näidendisse kirjutanud peategelaste kõrvale kolmeliikmelise kreeka koori, kes esitavad kõiki episoodilisi tegelasi, loevad vahetekste ja selgitavad aja kulgu. Nende roll ja olulisus võib publikule veidi häguseks jääda, kuna siit-sealt on repliike kärbitud. Samuti väheneb koori kui kunagise kreeka tragöödia ja komöödia lahutamatu osa puudumisega rusuva teema ja distantseeriva vormi kontrast.

Sisuliselt on “Kuidas ma õppisin sõitma” algusest lõpuni tihe ja pingeline näidend, mille meisterlik struktuur, mitmetasandiline tekst ja emotsionaalne laetus köidab publiku tähelepanu algusest lõpuni. Vormiliselt on see aga võrdlemisi staatiline, liikudes väikeses raadiuses ümber lava ja loo keskpunkti – auto. Kersti Varraku kujundus on küll vähene ja funktsionaalne, kuid veidi isikupäratu ning Linnateatri Taevalava kõrges saalis abitu. Muusikalises kujunduses on vastavalt ajastule järgitud Vogeli soovitatud meeleolu, kuid mõnevõrra jäid häirima stseenivahetuse heliribad. Neidsamu on Linnateatris varemgi kasutatud, kuid siia nad oma järsu neutraalsusega ei sobi ning lõhuvad üleminekuid.

3. aprilli arutelul tõusis esile veel üks intrigeeriv teema: teatrikülastajate informeeritus. Käesoleva näidendi probleemistik on vaieldamatult valus. Reaalselt ei ole pedofiiliale käegakatsutavat lahendust, kuid põhjalikud teadmised selle põhjustest ja arengust võivad osutuda kasulikuks. Enamik kõrvalekaldeid, alates väikestest ekstsentrilisustest kuni kriminaalkuritegudeni, tunduvad oma keskkonnast väljaspool irratsionaalsed, mistõttu “Kuidas ma õppisin sõitma” kannab tänuväärset rolli näitamaks üht neist koos selle tekke- ja arengulooga, motiivide, takistuste ja kannustajatega. Vaidlusi tekitavate probleemide uutmoodi nägemiseks on vajalik avatud ja vastuvõtlik meelelaad, siiraima esmamulje saavutamiseks aga isegi eelteadmiste puudumine. Äraleierdatud teema nägemine puhta lehena vabastab jäikadest eelarvamustest ja paikaloksunud veendumustest ning võib juhatada vabastavate avastusteni. Niisamuti ka selle näidendiga: lugenud kriitikat ja kava, näeb vaataja laval sotsiaalsete suhete pundart ning keskendub ühiskondlikult hukka mõistetu leidmisele. Teadmata aga, et juttu tuleb pedofiiliast (kuigi autor on teinud vea ja mainib seda terminit paari esimese minuti jooksul), võib sildistatud kurjategija ja ohvri asemel näha lihtsalt üht meest ja üht naist, kelle keeruline suhe mitmetel põhjustel katkeb. Ümbritseva maailma reeglistiku dikteeritud musternäite asemel sünnib lihtsalt üks lugu, ainulaadne ja inimlik.