Teater, millist jääb üha vähemaks

„Amalia“ autor Kati Kaartinen on kirjutanud oma lihtsuses terviklikud ja veenvad kujud, lavastaja on viinud lihtsusse kaasa näitlejad.

PEETER SAUTER

Viljandi Ugala „Amalia“, autor Kati Kaartinen, tõlkija Ülev Aaloe, lavastaja Tanel Ingi, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikalised kujundajad Taago Tubin ja Tanel Ingi, valguskunstnik Kristjan Suits. Mängivad Klaudia Tiitsmaa, Terje Pennie ja Andres Tabun. Esietendus 31. I väikeses saalis.

Selles lavaloos räägitakse autistlikust tüdrukust, kes elab koos isaga, kes on ise pooleldi autist. Mu naine Laura, kes töötab iga päev autistide keskel ja peab end osalt autistiks, pani „Amalia“ isa Karile kohe Aspergeri sündroomi diagnoosi ja hakkas lavastuse kohta märkusi tegema: „Veider, et kapiuste peal on piktod (miimilised piktogrammid, mille abil autist saab kommunikeerida oma poololematuid tundeid, mida ta ei oska, ei suuda väljendada või mõista teiste tundeid). Kui autist loeb ja kirjutab, siis pole neid vaja. Piktod on alati must-valged, sest värvid ajavad autisti segadusse ja ärritavad. Aga kavalehel on need kollased rohelisel taustal, nii ei saa … aga olgu, see on kavaleht. Me ei kasuta tööl üldse piktosid, jah, ma ei tea, kuidas Soomes neli aastat tagasi oli, kui näidend kirjutati … tänapäeval kasutatakse PECSe ehk suhtlussüsteemi piltide abil …“.

Jah, ma olen Laura koolis piltide abil suhtlemist näinud. Tahad vetsu, näitad vetsuskäimise pilti, kui rääkida ei oska, ei taha, ei suuda. Ometi jooksis mul selle jutu peale juhe kokku. Autor, lavastaja, näitlejad, kunstnik ei ole autistid ega arstid. Aga nad on ennast teemasse hästi sisse kaevanud ja asjatundjatega konsulteerinud. Teater on kujundlik ega pea olema kliiniliselt piinlikult täpne. Lavastuses räägitakse meile meist endist ja meie lähedastest, sest mingi autismi­spekter on meil kõigil.

Diagnoosiga autiste kohanuna olin ma ka kõhklev, kuidas õnnestub autismi mängida. See on ju asi, mida ei saa ja pole mõtet teeselda. Kartsin, et mängitakse üle, karikeeritakse autismi. Ega päris algul lavastus käima ei läinudki, aga kui Klaudia Tiitsmaa soojaks sai ja sulas oma elementi, siis kõhklus hajus. Jah, ega puuet või erivajadust saa mängida. Ometi meenub mulle Grotowski proovi kirjeldusest, kuidas ühel näitlejal õnnestus esitada mudilast nii, et ta ei mänginud, vaid korraga oligi seal väike laps.

Mis on sellise transformatsiooni tunnus? Mõtlemise kiirus muutub, silm muutub, reaktsioonid muutuvad. Võimalik, et toimub midagi mõtlemise pidurdumise taolist nagu hüpnoosi all? Autohüpnoos? Võimalik. Seega pole vajagi teeselda ega mängida, aga heal juhul saab tekitada uue kvaliteedi. Minu meelest Klaudia Tiitsmaa selle tekitaski. Autisti suutmatus mõista teiste emotsioone ja keelemänge, vajadus korra ja rutiini järele, paanika, kui tungitakse tema maailma või territooriumile, emotsioonitus ja soovimatus midagi varjata, seejuures justkui irratsionaalne lõbusus – kõik see oli olemas ja veenev ning loomulikult pani Amaliale kaasa elama. (Empaatia on kerge tekkima, kui autiste jälgida. Mu tütar ütles autistide päevakeskuse külastamise järel, et ta tahaks, et tal oleks ka mingi puue – mis ajas mu paanikasse.)

Mingit sorti autismispekter on selgelt ka Andres Tabuni isa Karil, temagi vajab rutiini ja korda ja et kõik oleks „tavaline“. Ta keeldub oma maailma piire ületamast, aga Tabun teeb seda rahulikult ja vana kala külma kõhuga ega mana esile erilist tragismi ja sisekon­flikti. Mõtlesin korduvalt, et asja saaks valusamaks ajada, kui isa kapseldumine oleks radikaalsem ja ta ise tahaks korduvalt oma koorest välja, et tütreni küündida, aga ei suuda ning lööb ikka ja jälle käega. Aga ehk eksin. Ehk oli hea, et Andres Tabun ei pürginud Klaudia kõrval tegema võrdselt olulist rolli, vaid jättis peaosa Tiitsmaale. Ehk need mõtted tulid sellest, et elasin tütrega võrdselt kaasa mehele ja isale.

Lavastusse on palju sisse kirjutatud, et autistlik tüdruk ja ta poolautistist isa seisavad tihti nii teineteise kui ka koduabilise Karoliina poole mõtteliselt seljaga. Ei kuule, ei pane tähele, lülitavad end välja. Seda on, teadagi, raske mängida. Palju lihtsam on laval reageerida, kui mitte kuulda, mitte näha. Aga need kohad tehakse ehedalt ära. Nii ehedalt, et saalis hakkab nukker ja ängistav ning kui lõpuks läheb ometi kõik hästi, tekib saalis tänutunne ja rahulolu.

Jah, õigus, Terje Pennie ütles, et kui ta tahtis anda oma primitiivsele maja­abilisele Karoliinale rohkem intelligentsi, mahtu ja krutskeid, siis manitses lavastaja Tanel Ingi (mehe teine lavastus – ja milline pärl) hoidma teda asja lihtsana.

Selles ongi lavastuse voorus. Samamoodi, nagu autor Kati Kaartinen on kirjutanud oma lihtsuses terviklikud ja veenvad kujud, on teinud ka lavastaja ja viinud lihtsusse kaasa näitlejad. Trikke ei tehta. Kui tulevärki pole, läheb asi, teadagi, käima aegamisi, aga kui usutavus on üles ehitatud, oled valmis seda pikalt jälgima ega oota tingimata peadpööritavaid pöördeid ja kõike paigast nihutava back story avamist – selleta tänapäeva teater enamasti hakkama ei saa. Hirm on, et igav hakkab. Publik on ju filmi ja tele kiire montaaži, eriefektide ja suurte plaanidega harjunud, eks siis peab hakkama teatris ka kiiremini kappama. Aga ennäe, alati ei pea.

Ega lavastuses lugu suuremat olegi. Autistlikku tüdrukut Amaliat tuleb hoidma lahtilastud raamatukoguhoidja Karoliina (sest üksi olles on tüdruk, kes välisilmas ei orienteeru, uitama läinud ning sattunud ohtlikult raudteele ja vee äärde). Raske on kohaneda uue hoidjaga isa Karil ja kerge pole ka hoidjal, kes lõpuks välja visatakse (kui ta liialt rutiinsesse ellu sekkub ning püüab seletada Amaliale menstruatsiooni ja sünnitamise olemust). Aga kui oma täiskasvanu mina otsiv Amalia asja ees, teist taga kodunt plehku paneb, pole appi võtta kedagi peale tollesama Karoliina ja – pisut aimatava loojätkuna – Amalia eest hoolitsemine viib kokku üksildase isa ja hoidja. Õnneks seda pedaali põhja ei vajutata. Nii et välist lugu on vähevõitu, on sisemine, hingeline teekond ja seegi pole teab mis originaalne. Aga on ehe ja paneb kaasa elama. See on peaasi.

Terje Penniel on Ugalaga seotud pikk ajalugu. Ta oli seal kunagi juba enne teatrikooli näitleja ja side on säilinud. Võin eksida, aga kõigis hilisemal ajal tehtud Ugala rollides on tal väike rõõmusäde nagu tüdrukul, kes on sattunud üle hulga aja koju käima. Ehk oskab ka teater seda näha ja ära kasutada. Orgaaniline näitleja on Pennie nagunii. Kui trios laval on kaks ülejäänut tundetud autistid, siis saab Pennie lõõtsa laiali tõmmata ja näiteks ootamatult naeru lagistada. Seda teeb ta täie mõnuga. Ei ole samuti lihtne trikk. Katsu sa tekitada keset repliiki ehedat naerulaginat. Lavastaja Tanel Ingi pidi seda tegema Timm Thalerit mängides ja käis koos õpetaja Komissaroviga keldris naeru harjutamas. Nüüd on ta sama ülesande delegeerinud edasi Terje Penniele. Pennie suudab usutavalt välja mängida ka hingelise segaduse, mis tekib autistide maailmaga kokku puutudes, ja tasapisi tärkava empaatia. Sellele empaatia kasvamisele võtab ta publiku kaasa: ma ei tea, kas nii oli kalkuleeritud, aga asi toimib.

Kui pealinnas tehakse teatrites midagi sirgjooneliselt realistlikku selgete karakteritega, siis on see enamasti komöödia või muusikatükk. Peenemate lugude puhul aetakse enamasti taga mitmekihilisust ja mitmetähenduslikkust ning teinekord lähevad sellise üleküpsetamise käigus igasugu sõnumid ja tähendused üldse kaotsi nii esitajatel kui ka publikul või siis ei jõua üle rambi.

Lihtsa ja südamliku asja tegemine tahab enesekindlust ja sisu. Me ei julge enam olla otsekoheselt südamlikud, kardame sentimenti. Ehk seepärast kardame, et siirast südamlikkust napib, aga me teame, kuidas pisarakraane tööle keerata, ja siis me ei taha seda teha. Ära petta ja olematule (või üle pea kasvanud) sisule pinnavirvendusi peale puhuda on mõttetu. Ehk on asi selles, et Tallinna näitlejal on teles-raadios mõõtmatult rohkem tööd kui väikelinna näitlejal ja tal pole aega rahulikult ühele realistlikule rollile keskenduda. Selline on ju kukepea, selle teeb jalutamisigi vana rasva pealt ära. Eks teeb jah, aga kas hingeminevalt teeb?

Tähelepaneliku jälgimise ja sooja aplausi järgi „Amalia“ lõpus tundus, et hinge ei läinud see asi ainult mulle. Tiitsmaa väärib töö eest kindlasti esiletõstmist (aga tal on ka magus roll), samuti lavastaja Tanel Ingi ja kogu lavastus.