Tallinna balletikool 75: gala ja „Klaasist loomaaed“

Kuidas arendada Tallinna balletikooli ja teatrite koostööd nii lõpetajate tööhõive kui ka eesti tantsupärandi säilitamise ja arendamise seisukohalt?

HEILI EINASTO, AARE RANDER

Tallinna Balletikooli gala. Esinesid Tallinna Balletikooli noorema ja vanema astme õpilased, Eesti Rahvusballeti tantsijad ning kooli LIV lennu lõpetajad: klassikalise balleti erialal Daria Chuvragina, Melani Mõtlik, Chrissy Ly Peedu, Maarja Praks ja Lola Liise Toome (Kaie Kõrbi erialaklass) ning kaasaegse tantsu erialal Polina Albert, Triinu-Liis Drenkhan, Darina Mamedguseinova, Anastasia Savenkova, Uljana Žuravljova ja Katrin Tani (Helen Veidebaumi erialaklass).

Klaasist loomaaed”, lühiballett Tennessee Williamsi näidendi ainetel. Koreograaf-lavastaja Marina Kesler, heliloojad Alfred Schnittke, Philip Glass ja Yann Tiersen, kunstnik Raili Evart, valguskujundaja Rasmus Rembel. Tantsisid Lola Liise Toome, Maarja Praks, Patrick Foster, Marcus Nilson, Daria Chuvragina, Ali Urata, Eesti Rahvusballeti tantsijad ja Tallinna Balletikooli õpilased.

Etendused 6. ja 7. VI Estonia teatrimajas.

Tänavu 75. aastapäeva tähistav Tallinna balletikool tegi seda viimastel aastatel tuttavaks saanud viisil: kaheosalise õhtu esimene pool oli pühendatud galale ning teine pool eelkõige lõpetajatele loodud nüüdisaegse tantsukeelega originaal­lavastusele, milleks sel korral oli Marina Kesleri Tennessee Williamsi ainetel „Klaasist loomaaed“. Kesleri balletikoolile loodud lavastused – meenuvad „Tütarlaps ja surm“ (2017) ning „Kolm õde“ (2018) – ei tee noortele (kelle kõrval on sageli kaasatud ka kooli vilistlased ja rahvusballeti tantsijad) mingit hinnaalandust teemavalikus ega vormilistes lahendustes. Tegemist on lühilavastustega, mis võiksid edukalt kaunistada mis tahes balletiteatri repertuaari.

Selline originaalteoste lavastamine (2019. aastal Jevgeni Gribi Pablo Picasso loomingust lähtuv „Noorusel pole vanust“ on „Picasso“ pealkirja all nüüdseks Eesti Rahvusballeti repertuaaris) ei ole kuigi levinud tava: sageli on balletikoolide lõpulavastused muinasjutud, „Coppelia“ või abstraktsed klassikalised teosed (Mihhail Fokini „Chopiniana“, süžeetud fragmendid Marius Petipa „Bajadeerist“ või „Paquitast“, Lev Ivanovi luikede vaatus jms). Loomulikult on balletiliteratuuri tundmine hädavajalik (selleks on ju galaosa), kuid tantsija isikupära ja võimet luua tervikroll toovad kõige paremini esile just neile loodud teosed. Seda enam et teater ootab üha küpsemaid artiste, kes oskavad iseseisvalt töötada.1

„Klaasist loomaaed“ oli üles ehitatud eelkõige kahele naisele (lõpetajatele): jõulisele ema Amandale (Lola Liise Toome) ja õrnahingelisele Laurale (Maarja Praks). Näidendis on Laura invaliid, lavastuses on tema „puudeks“ liiga õrn ja romantiline natuur, mis ajendab teda põgenema oma klaasist loomade maailma. Sama hapra hingega on tema vend Tom (Patrick Foster Estoniast), kelle soov kirjanikuks saada sureb argiilma asisusse.

Kesler on ehitanud balleti talle juba nii omaseks saanud stseenide kontrastile, milles lüürilisemad ja romantilisemad pildid vahelduvad hoogsate, mõnikord rämedategi olukordadega. Selles balletis jäid eriliselt kõlama pallimängustseeni ehedus ja köitvus – näis, nagu oleksidki keset hasartset mängu, ümbritsetuna eri vanuses, innustunud palluritest. Selle kõrval mõjus Laura kujutluses toimunud tema ja Jimi (kooli vilistlane Estoniast Marcus Nilson) duett eriti kaunilt unistuslikuna. Meeldejääv oli ka Laura ja ema vaheline pingestatud kõnelus, mida punkteerisid Keslerile nii omased nurgelised liigutused, mis toonitasid vestluse teravat iseloomu. Veenvate ja pingestatud rollidega avaldasid muljet kõik osalised ja see demonstreerib Kesleri head vaistu osaliste valikul ning tantsijatega töötamisel.

Marina Kesler on ehitanud „Klaasist loomaaia“ talle nii omaseks saanud stseenide kontrastile, milles lüürilisemad ja romantilisemad pildid vahelduvad hoogsate, mõnikord rämedategi olukordadega. Jim – Marcus Nilson, Laura – Maarja Praks.

Rünno Lahesoo

Mõned küsitavused siiski jäid. Kavalehel olid märkimata jäänud laulude autorid, näiteks Louis Armstrongi esitatud „It’s a Wonderful World“ (George David Weiss), millega ballett sisse juhatati. Tuleb mainida, et enam ei piisa üksnes heliloojate nimetamisest, vaid akadeemiline hea tava eeldab kavalehel ka teoste nimetamise, ning kui esitus on salvestatud, siis ka salvestise andmed. Eri ajastutest ja erisuguse stiiliga muusikateoste lõimimine nõuab tundlikku kõrva ja kätt, millest sel korral aeg-ajalt puudu jäi. Ühtlaselt sinistes toonides kujundus ja kostüümid olid iseenesest sümpaatsed, ent piir reaalse ja unistuste maailma vahel jäi seekord soovimatult segaseks, kuigi mõistetav, et lavastuse väljatoomine pandeemiast tingitud piirangute olukorras oli keeruline.

Muidugi oleks meeldiv näha „Klaasist loomaaeda“ uuesti, teos väärib suuremat publikut, seda enam et rollid (ja teema tervikuna) pakuksid võimalusi professionaalidele: rahvusballeti Marcus Nilson ja Patrick Foster avanesid uuest küljest ning lõid nüansirikkad karakterid.

Galaosa oli kahe aasta tagusega võrreldes mitmekülgsem ja vaheldusrikkam: kõrvuti tuttava Marius Petipa loominguga esitati ka romantilist stiili, vahelduseks karaktertants ja nüüdisaegsed numbrid Eve Mutsolt, Jevgeni Gribilt, Helen Veidebaumilt ja Kristin Murulalt.

Tervikpilti vaadates ehmatas asjaolu, et balletikooli poisse võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Õnneks koostöö Estonia teatri ja kooli vahel toimib, seda koroonapiirangute kiustegi: kaasatud oli rahvusballeti meestantsijaid, mis lõpetajatele muidugi hea, sest kogenud partneriga (Patrick Foster, Cristiano Principato, Marcus Nilson) on kindlam esineda. See on olukord, millest võitsid kõik: lõpetajaid toetasid kogenud käed, trupi tantsijatel oli aga võimalus esitada repertuaari, mis neile teatris kättesaamatu. Selles köitvas kavas tõusid esile nn klassikalisele moderntantsule tugineva kehakeelega Eve Mutso „Unknown“ lõpetajate Polina Alberti, Uljana Žuravljova, Katrin Tani ja Triinu-Liis Drenkhani hea tunnetusega esituses ning Jevgeni Gribi kehade põimumisel ja väänlemisel tuginev „Bitter Earth“ Chrissy Ly Peedu ja autori esituses; klassikalise balleti poolelt romantilise stiili „La Vivandière“.

Karaktertants, mis erisugustel põhjustel on paljude maailma balletikoolide õppekavadest kadunud, on Tallinna balletikoolis väärikalt esindatud. Karaktertantsu on rõhutanud ühelt poolt eesti balletile aluse pannud Rahel Olbrei ja Ida Urbel, kellele see pakkus ohtralt võimalusi olustiku ja tegelikkuse kujutamiseks (varvastants sobis nende meelest irreaalse maailma loomiseks), teiselt poolt Eesti Rahvusballeti juht Linnar Looris, kelle arvates annab see õppuritele hea tantsukogemuse, teistmoodi koordinatsiooni ja avab tantsijaid rohkem kui puhas klassika, eriti algul.2 Sellel taustal tekitas küsimusi tšaardaši esitamine varvastel, liialt avarad poosid ja suure amplituudiga liigutused, mis võtab karaktertantsult selle peenuse ja nüansirikka aktsenteerituse ning lähendab seda soovimatult konkursiklassikale, s.t klassikalise balleti tantsukonkurssidel leviva välist efekti ja tantsija hüpermobiilsust rõhutava vormiga.

Mõttekoht – ja mitte ainult seekordsel galal – on visuaalide (video, slaidide ja muude visuaalsete installatsioonide) kasutamine tantsuteoses nii, et see ei hakkaks tähelepanu kõrvale juhtima liikumiselt, vaid oleks sellega kooskõlas, et kolmemõõtmeliste inimkehade ja kahemõõtmeliste piltide sõnumid toetaksid, mitte ei segaks teineteist. Mainisime seda kaks aastat tagasi Gribi Picasso-teemalise lavastuse juures, nüüd tekkisid samad küsimused Helen Veidebaumi „Tormi“ puhul (video autor Einar Lints), kus mõlemad meediumid eraldiseisvalt olid mõjusad, kuid kooslus hakkas häirima.

Endiselt jäi igatsus näha eesti balleti klassikat – kes veel peaks eesti balleti kehalist lugu jutustama kui mitte eesti tantsijad ja balletikool? Praegu on veel inimesi, kes kehaliselt ja visuaalselt mäletavad repertuaarist läinud tantsulavastusi, aga kui nemad kaovad, kaob ka väga väärtuslik osa meie kultuurimälust.

Seekordne galaetendus, mis tähistas Tallinna balletikooli juubelit, pani mõtlema ka kooli tähenduse üle minevikus ja tänapäeval. Idee balletikooli loomiseks oli juba Rahel Olbreil, seda hoolimata asjaolust, et Tallinnas ja mujal Eestis tegutses hulganisti balleti- ja tantsustuudioid. Paraku Olbrei ajal jäi idee toetuseta ning alles 1946. aastal sai see Estonia õpperühmana teoks, sedakorda Anna Ekstoni eestvedamisel ning paljuski tänu sellele, et Nõukogude Liidus oli igas vabariigis ka riiklik balletikool, mille eesmärk oli tagada teatrile professionaalse väljaõppega tantsijad. Erastuudiote tegevus lõpetati ning balletikoolist (toonase nimega Eesti riiklikust koreograafilisest koolist) tuli Estonia ja Vanemuise balletituumik.

Avanenud piirid on aga viimastel aastakümnetel tekitanud olukorra, kus balletikooli lõpetajad peavad võrdsetel alustel konkureerima suurema lavakogemusega välismaa tantsijatega ning vaid üksikutest saavad Estonia ja Vanemuise trupi liikmed. Eriti raskes olukorras on kaasaegse suuna lõpetajad, kellel Eestis püsirakendust oodata ei ole, projektides kaasategemiseks aga napib kogemust. Siit kasvab välja tähtis ülesannete ring, kuidas arendada kooli ja teatrite koostööd nii lõpetajate tööhõive kui ka eesti tantsupärandi säilitamise ja arendamise osas.

1 Vt intervjuud Linnar Loorisega ajakirja Teater. Muusika. Kino juuninumbris.

2 Vt intervjuud Linnar Loorisega Tantsu Kuukirjas. http://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/vastab-linnar-looris/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht