Sihid on ometi

„Sihtisid pole sel sillal“ esimene vaatus kätkeb endas kõiki stampe, mida Liivi luule esitamisel kasutatakse.

KAUR RIISMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti Noorsooteatri ja EMTA lavakunstikooli „Sihtisid pole sel sillal“, lavastaja Mirko Rajas, dramaturgid Mirko Rajas ja Indrek Koff, kunstnik Illimar Vihmar, helilooja Markus Robam, valguskunstnik Emil Kallas, koreograaf Hanna Junti. Mängivad lavakunstikooli XXX lennu näitlejad Hardo Adamson, Maria Ehrenberg, Maria Teresa Kalmet, Alden Kirss, Merlin Kivi, Jaan Tristan Kolberg, Karel Käos, Maria Liive, Maarja Mõts, Jass Kalev Mäe, Hardi Möller, Tuuli Maarja Põldma ja Mark Erik Savi. Esietendus 15. I Eesti Noorsooteatri väikeses saalis.

1920. aastal ilmunud „Aja kajas“ kirjutab Tuglas Liivi kui poliitilise luuletaja kohta: „Selle [Liivi] närvihaige luule … Tema hämardunud silmad …“ (lk 96), tema „vaimutegevus oli juba võrdlemisi nõrk“ (lk 104). Riiklikust iseseisvusest unistada võis „ainult prohvet või vaimuhaige“ (lk 105). Tuglasest lähtub üks viis, õigupoolest traditsioon, kuidas Liivi lugeda ning tema luulet esitada: minu positsioon selles traditsioonis on olla normaalne inimene, kodanlik, selge mõistusega, ja mina elan riigis, mille tulekut „hämardunud silmadega“ poeet ette nägi. Poeet seevastu on vaimuhaige, tema kannatas selleks, et mina (meie) ei peaks kannatama. Liiv justnagu võtab meie valu oma sõnade kaudu enda kanda.

Sellelt positsioonilt lähtub Liivi sentimentaalne, isegi pietistlik käsitlus: lugeda tuleb paatosega, vaadata saali tagumist seina, mõelda metsale ja lumele. Sellist käsitlust narrib Kivastiku-Toompere „Põrgu wärgis“ (R.A.A.A.M, 2005) Margus Prangli mängitud Tuglas, kes igal pisutki üleval hetkel teatab: „Mina mõtlen Juhani peale …“

„Sihtide“ esimene vaatus kätkeb endas kõiki stampe, mida Liivi luule esitamisel kasutatakse: hõllandus, paatos, veekalkvel silm, mis demonstreerib näitleja sisseelamisvõimet ammu surnud poeedi kannatusse. See kooliteatrist ja provintsi etluskonkurssidelt tuntud võte tulistaks korraga kõigile „Sihtide“ trupi näitlejatele jalga, kui tegemist poleks andekate inimestega. On isegi hämmastav, kui püüdlikult trupp endale võetud rolli välja kannab.

Enamasti näib aga 80-minutise vaatuse ajal, et iga hetk tahab näitleja talle peale surutud rollist välja hüpata, mängima hakata, otsida ja leida oma. Ainult Tuuli Maarja Põldma mõjub selles pikas ja lohisevas tekstiesituses mõtleva inimese ja näitlejana, teised taltuvad alandlikult üldises lavastusjoones ja näitavad näitlemist. Veidi mahendab üldist nutusoovi elusuuruses Liivi nukk, millega trupp mängib.

Veidi mahendab esimese vaatuse üldist nutusoovi elusuuruses Liivi nukk, millega trupp mängib.

Sabine Burger

Teine Liivi käsitlemise viis on lähtuda tema haigusest mitte nõnda, nagu seda mõisteti Eestis sada aastat tagasi, vaid nõnda, nagu me saame skisofreeniast tänapäeval aru. Skisofreeniku maailm on tähendusi täis ja väga elus – tema vaimutegevus pole „võrdlemisi nõrk“, vaid vastupidi, liiga võimas. Tema silmad pole „hämardunud“, vaid liiga avali. Iga poeet tajub, et maailm kõneleb, puudel on hääl, seinte taga mühisevad eelkäijate hinged, aga skisofreenik ei taju situatsiooni metafoorsust.

See käsitlus saab arusaadavamaks, kui võrrelda Liivi tema kaasaegse kunstniku Vincent van Goghiga. Kahe mehe elud on hämmastavalt sarnased: van Gogh sünnib 1853, Liiv 1864. Mõlemad on lühikest aega õpetajad, kuid tervis ei pea vastu; mõlemaid juhib sisemine soov luua kunsti või kirjandust; mõlemat aitab vend või vennad; mõlemad kulutavad määratu energia enda arendamisele; mõlemad nälgivad, püsivad kindlalt oma sihil, hävitavad loomingus oma tervise; mõlemad veedavad aega vaimuhaiglas; van Gogh müüb eluajal ühe töö (oma vennale), Liiv avaldab ühe luulekogu; mõlema kuulsus saabub postuumselt.

Ja mis kõige olulisem: mõlema närvid ei pea koormusele vastu. Van Goghi ja Juhan Liivi haigus on väga sarnane: viimase piiri peal pingul närvid muudavad taju saatuslikult erksaks. Kunstnikul avaldub see talle omases värvigammas, tema maalid ei püsi paigal. Kui van Goghi maalid ei liigu maali tasapinnal („Tähistaevas“, „Viljapõld küpressiga“ jmt), siis need kargavad vaatajale vastand­värvide ja loperguse perspektiiviga kallale („Öine kohvik“, „Magamistuba“ jmt). Irving Stone’i veidi ilukirjanduslik, aga üldiselt tõetruu „Elujanu“ (1934) ei aita mitte ainult van Goghi elu ja loomingut mõista, vaid annab võtme ka Juhan Liivi luulest arusaamiseks.

Kui kõik lootused mingilgi kombel elusale Liivi-uurimisele on nurka visatud ja paistab, et teine vaatus tuleb lihtsalt koos Liivi ja trupiga ära kannatada, juhtub ime. Liivi nukk tõmmatakse lae alla ning nagu koos Liiviga lahkub ka masendus: trupp hakkab liikuma, mängima, otsima. On isegi kahju, et näitlejaid eelnenud vaatuse ajal sordiini all hoiti. Esimeses vaatuses tuhm Maarja Mõts ärkab ellu, paneb oma tegelasse enese hääle ja äratab ellu ka Liivi. Seni šabloonselt mingit üldist naisekuju esitanud Maria Teresa Kalmet ja Maria Ehrenberg on nüüd naised, kellel on lavastuses roll, oma seisukoht ja arusaam.

Esimeses vaatuses loeti – nagu ikka – Juhani Liisi-kirju, ja pelgalt lugemiseks see jäigi. Tolle stseeni päästsid naisnäitlejad ära, kuid mehed kandsid vaevalt rolli välja, pigem esitasid maske kui mehi, vingerdasid ennast stseenist läbi. Teises vaatuses julgevad mehed iseenda mängu panna ja olla naistele lavapartneriks. Uskumatu, millise eredusega, nüüd kui näitlejad mängivad, ilmuvad nende näojoontesse, kehasse ja žestidesse mingid maailmateatrist tuntud tegelaste virvendused.

Merlin Kivil on oma Maša-hetk, Maria Liivel oma Irina; Hardi Möller muutub lihtsalt ühest vuntsidega poisist korraks Kostõljoviks, Karel Käos oleks huvitav Satin; Alden Kirsis on viiv Svidrigailovit, Jass Kalev Mäest ja Hardo Adamsonist saaks täiesti pädeva Razumihhini-Raskolnikovi paari; Jaan Tristan Kolbergi olekus on midagi, mis laseb Turbinide absurdi tajuda. Mark Erik Savis on väge kas või Boriss Godunovi mängida, ja mitte ainult habeme pärast. Nüüd ärkab ka lava ellu: mängitakse toolidega, iseendiga, julgetakse ettekirjutatud Liivi-käsitlusest välja tulla ning pakkuda midagi uut, midagi isiklikku.

Aga miks on nii, et Liivi luule muutub tatiseks kohe, kui seda esitada, mitte mängida? Miks „Ta lendab mesipuu poole“ mõjub võimsana laulukaare all, aga kui seda esitab tüdruk kitarriga küünlavalguses, luuletuse mõte sureb? Sellepärast, et suur hulk Liivi luulet ei ole metafoorne, ja kui tema luulele teine metafoor peale suruda, siis on tulemuseks paatos. Liivi luule on lähemal logosele, see annab ennast isegi eetose kaudu avada, kuid paatos lõhub alg­impulsi, milleks on maailma, autori kogemuse tõepärasus.

Van Goghi maalid ei ole metafoorsed, need on realistlikud: täpselt nõnda pingul närvidega, vahedaks lihvitud tundlikkusega kunstnik oma maastikke ja portreteeritavaid nägigi. Liivi luuletused on väga sarnased van Goghi maalidega: mõlemad on pingul helidest, värvidest, need on täis tegelasi, hääli, sõnu ja ootamatuid impulsse. Paatos tapab Liivi luule, samamoodi surevad van Goghi maalid, kui hakata lõuendeilt küsima: „Mida kunstnik selle värvikontrastiga siin öelda tahtis?“

Liiv (ega van Gogh) ei taha öelda, vaid ütlebki: luuletustes „Ma lille sideme võtaks“ või „Sügise“ on värvid sama erksad kui van Goghil; „Rändaja“ on laetud lõhnade, värvide ja helidega. „Tallinnas“ keeb udu ja hämarus samamoodi Toompealt välja nagu van Goghi „Tähistaevas“ väänduvad pilved ja tähevalgus: „Ja, vana kants, sa seisad / nii piiratud ududest, / kui keeksid hämar ja udu / kõik välja sinu seest.“ See kõik kaob, kui luulet „ette kanda“, mitte mängida. Juhan Liivi luule ei tule tema haiguse tõttu mitte hingest (mida iganes see tähendab) nagu normaalsel, kergelt panetunud poeedil, vaid kõigi tajude keskusest, ajust. See muudab tema värsid karmiks, selgeks, konkreetseks.

Võib-olla just selle pärast paistavad „Sihtides“ nii selgelt silma need näitlejad, kes mõtlevad, ja üldisesse plaani kaovad need, kes püüavad tunda sama, mida tundis luuletaja. Aga luulel põhinev lavastus ei saa olla koht, kus näitleja psühholoogiliselt mängib luuletajat. Sellest ülesandest on Eesti teatris vist ainult Üllar Saaremäe „Johannese passioon“ kilbiga välja tulnud.

„Sihtisid pole sel sillal“ on ilmselgelt liiga pikk (peaaegu kolm tundi): esimene vaatus võiks olla olemata (midagi ei juhtuks) või poole lühem, see ei lase noortel näitlejatel särada ning sumbub teksti ärategemisse, lisamata midagi uut tuntud ja leierdatud Liivi-stampidele. Teine vaatus on kontrasti mõttes suurepärane, aga sellel vaatusel on neli erisugust lõppu, mis jällegi summutavad võimsa alguse. Ilmselt oleks tulnud tekstis rohkem valikuid teha ning usaldada näitlejaid ja koreograafi: stseenid, milles näitlejad liikuma lähevad ja teksti kaudu hingavad, on väga tugevad. Esimesel vaatusel on must lagi, nõgi pudeneb ja valus on – „issand halasta“ –, teises saavad ämblikud, ritsikad ja prussakad vabaduse oma nurkadest välja tulla ning tekst hakkab liikuma, omandab näo ja olemiserõõmu. Elame ometi, hoolimata mustast laest ja et valus on.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht