Sest meid on õpetatud üksindust varjama

Lavastuses „Sest meid on õpetatud madusid kartma“ pole naeru naeru pärast, küll aga naerdakse läbi pisarate ja purjus peaga.

VEIKO MÄRKA

Teatri Kelm „Sest meid on õpetatud madusid kartma“, autor ja lavastaja Karl Koppelmaa, kunstnikud Johannes Valdma, Karoliina Kull ja Martin Koldits. Mängivad Lauli Otsar ja Kristjan Sarv. Esietendus 28. IX Kanuti gildi Pühavaimu saalis.

Pärast väikest vaheaega taas avalikkuse ette astunud teater Kelm tõestab oma tänapäevaainelise intelligentse draamaga, et kuigi Eestis on praegu palju teatreid ja truppe, on originaalsed ideed endiselt erandlikud. „Sest meid on õpetatud madusid kartma“ on just selline lavastus, nagu neid praegu eesti teatrisse vaja ja milletaolisi ei saa iial liiga palju. See toimib siin ja praegu, on piisavalt päevakajaline, kuid ikkagi ajatute karakteritega, küllalt nooruslik ja uudse vaatenurgaga. Viimane on suunatud sellesse hämaralasse, kus inimeste võõrandumine ja kiindumine on enam-vähem tasakaalus ning tulevik võib kalduda ükskõik kummas suunas. Küllap see puudutab eriti nooremat publikut, kellele mõlemad tunded on alles värsked. Eks vähemalt samavõrra aga ka sellises eas vaatajaid, kes enam jäägitult kiinduda ei suuda ja jäägitult võõranduda ei julge.

Me rääkisime temaga abiellumisest. Pulmapeost. Igatahes, me rääkisime temaga abiellumisest. Ta läks vetsu ja selleks ajaks, kui ta tagasi tuli, olin ma magama jäänud. Rohkem me kunagi abiellumisest ei rääkinud. Ei suutnud kunagi lihtsalt selle teema juurde tagasi tulla. Kuigi … see oli väga huvitav teema.“

Meeleolult on lavastus tasakaalukas ja intelligentne. Läbivast vaimukusest hoolimata ei saa seda liigitada komöödiaks sel põhjusel, et tegijad pole seda taotlenudki. Küll aga võib seda nimetada kunstiliste vahenditega edasi antud sotsiaalseks kõverpeegliks. Naeru naeru pärast siin pole, küll aga naerdakse läbi pisarate ja purjus peaga. Näidendis ei lahata globaalseid probleeme ega käsitleta erakordseid emotsioone või sündmusi. Mõlemad tegelased on armsad, kodused ja sarmikad, ent liiga omapärased ja komplitseeritud hingeeluga, et loota neid naabermaja ees kohata.

„Sest meid on õpetatud madusid kartma“ ei ole Koppelmaa esimene autorilavastus. Tema areng on viinud inimelu paradokside aina sügavama kujutamise ja analüüsi suunas, kusjuures ta toob võrdselt esile nii nende koomilised kui ka traagilised küljed. (Sageli paradoks nende põimumise tõttu ju paradoks ongi.) Sõnum on Koppelmaa lavastustes alati tähtis, süžee on kõnealuses lavaloos täielikult selle teenistuses. Võib öelda, et „Savanni“ süžee oli paeluvam, „Sest meid on õpetatud madusid kartma“ on aga inimlikult sügavam.

„Teate, miks nii palju telesarju vahitakse? Sest inimestes ja eriti noortes on tekkinud mingi tohutu soov terviklikkuse järele. Sest sotsiaalmeedia ehk SoMe üleküllus igapäevaelus seda ei paku. SoMe on killud, fragmendid. Sealjuures ka põhjalikult välja valitud killud, mida enese ja osalt ka teiste kohta jagatakse. Oksendamisest üldiselt keegi pilte üles ei lae.“

Nii kiindumine kui ka võõrandumine on seotud üksindusega – kas selle vältimise või kaelatõmbamise kaudu. Näidendis „Sest meid on õpetatud madusid kartma“ käsitletakse ka seda ning see ongi üksindusenäidend. Naine üritab üksindust korvata padujoomisega, mees kingiks saadud teleskoobiga, mille on suunanud taevakehadelt Tallinna akendele. See, et nad lõpuks ühisosa leiavad, on pigem loogiline ega üllata, ehkki selle ühisosa suurus jääb mõistatuseks.

Üksindus käib tsivilisatsiooniga kaasas. Inimese eellased olid väga sotsiaalsed olevused. Tänapäevalgi olevat kindel, et kui vana isane šimpans karja juhi positsioonilt tõugatakse, tõmbub ta üksindusse ja sureb infarkti. Inimkond on viimasel ajal üksinduse eri vormide arendamisel ehk infarkti edasilükkamisel lausa kiirteele jõudnud, ilmekaimaks näiteks kõik need ühissõidukites telefoniekraani külge naelutatud asotsiaalsed pilgud.

Lauli Otsar ja Kristjan Sarv moodustavad suurepäraselt koos mängiva paari.

Meeri-Lii Nairimäe

Näidendis „Sest meid on õpetatud madusid kartma“ käsitletakse üksindust tasakaalukalt, ilma pateetilise traagika ja trotsliku uhkuseta, kuid ikkagi kaasahaaravalt. Nii autoripositsioonis, miljöös kui ka stiilis leidub ühisjooni Mati Undi „Sügisballiga“. Kui laval on vaid kaks tegelast ja dekoratsioon ei muutu, omandavad dialoog ja tegevuslik kontakt eriti suure tähtsuse. Mõlema kvaliteet on selles lavastuses ilmne. „Muide, kui sa ennast ära tapaksid, siis mis laulu sa kuulaksid enne?“ – „No vot, see on raske. Jällegi aeglase enesetapu eelis, sa ei pea seda ühte valikut tegema. Oled kodus ja kuulad ja kuulad ja kuulad, palju tahad. Üks pikk ja lõputu enesetapu saund­träkk.“

Usun, et Koppelmaa kirjutaski naise rolli spetsiaalselt Lauli Otsarile. Neil on ju tihe koostöökogemus. Ehkki roll ise on uudne ja rikastab Otsari senist loometeed. Seetõttu mõjus Kristjan Sarve esinemine üllatuslikumalt. Teda näeb laval harva ja siis ka sageli mitte esmaklassilises dramaturgias. Filmides ja seriaalides mängib Sarv ikka utreeritud karakterrolle, kuid nüüd võlub just loomulikkuse ja loogikaga. Pealegi on taksojuhti raskem mängida kui joodikut, kuna teine põhjustab entroopiat, esimene aga üritab seda vähendada. Praegusel juhul isegi väljaspool taksot, naise korteris. Kokkuvõttes moodustavad Otsar ja Sarv suurepäraselt koos mängiva paari. (On muidugi täiesti mõeldav, et ka mehe roll on spetsiaalselt Sarvele kirjutatud, igatahes istub see talle hästi.)

Kui näidendis on mõni oluline tegelane silmatorkavalt purjus, peab ta tavaliselt tekitama kas kaastunnet või olema naeruväärne. Siinse loo noorepoolne naisjoodik ei kuulu kummassegi rühma. Joomine on tema elustiil, osalt rutiin, osalt pakub siiski üllatusi – nagu paljudele meestele kalapüük. Näiteks saab mõistatada, kus ta on hommikul ärganud ja kes tema voodikeses magab. Õnneks on naine veel selles eas, et selline elu võib veel pakkuda küllalt uut ja huvitavat. Ka mehel pole ei taksojuhina ega üldse elus veel lagi käes. Seetõttu on näidendis jäetud mõlemale tegelasele üsna optimistlik tulevikuperspektiiv.

Lavastus on selge lõputa. (Ega mingit selget algust pole sel samuti.) Mees lahkub naise juurest, nende suhted jäävad poolikuks, fookus ei kao hämaralalt kiindumise ja üksinduse vahel. Loodame, et mees tuleb tagasi ja naine lõpetab joomise, aga vabalt võib edaspidi kontakt piirduda taas üksnes teleskoobist jõllitamisega. Nii nagu tegelased alguses justkui udu seest aegamööda välja joonistuvad, nii kustuvad nad lõpuks ka sinnasamasse uttu.

On tore üllatus, et teater Kelm leidis endale üle hulga aja taas loomingulise väljundi. Pealegi on praegune mängupaik Kanuti gildi Pühavaimu saalis tunduvalt soliidsem, mugavam ja avaram kui klubis, mille järgi sai teater endale nime. Loodetavasti kulgeb selle teatri areng edasise tõusu suunas, ehkki ühemeheprojekti puhul – Karl Koppelmaata mina küll Kelmi ette ei kujuta – on risk muidugi suurem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht