Too tants. Seks

KAJA KANN

Juhtusin järjestikku õhtutel vaatama Juhan Ulfsaki ja Pier Paolo Pasolini „Teoreemi“ Eesti Draamateatris ning Vene teatris tantsuteatri Fine 5 lavastust „Tool, mis ootab istumist“. Ulfsaki naisnäitlejad on väga kehatundlikud: imepisikeste žestide ja hoiakute, kehaliste pauside ja kiirenduste abil luuakse karakter, kes millestki muust mõelda ei suuda kui seksist. Häirima jäi küsimus, miks just seksuaalsus on see valdkond, mille kaudu inimene suudab mõista jumalikku ilmutust ehk imet? Miks ei võiks imet ära tunda päikeseloojangus või intuitsiooni teel käsi laiali asetades esitada täpne meetripikkune mõõt. Või siis kahemeetrine, see on tavaliselt tõele lähemal. Ühesõnaga, tegelane loodi laval keha kaudu, hõõrutades puusi või vastupidi, muutes keha täiesti tundetuks pulgaks.

Fine 5 tantsijad on eeldatavasti palju osavamad keha kontrollijad kui sõnateatri näitlejad. Seejuures ei väljendanud laval olevad kehad rahutust, mõnuolu, igatsust ega rahuldustunnet. Nende liikumises ei olnud ühtegi seksuaalset vihjet. Tantsijate kehad, mis igapäevaelus hakkavad silma oma nõtkuse, painduvuse, jõu ja kiiruse poolest, olid laval lihtsalt kehad. Ei mingeid tegelasi ega karaktereid.

Muidugi võib öelda, et asi on teemas. Ühel oligi teemaks seksuaalsus ja teisel vananemine. Milleks üldse võrrelda? Kui lugeda „Teoreemi“ lavastusele ette öeldut ja järelkajasid, siis eriti ei mainita seksuaalsust ega ka seksi otseselt, pigem räägitakse väikekodanlusest ja religioossusest. Ju siis räägiti nendest asjadest seksi kaudu. Seks kui kujund jumalikule ilmutusele. Fine 5 lavastuses käsitletakse keha ja vaimu koostöö hääbumist, aga ka kellegi lahkumist, äkki isegi enesetappu – täpsemalt nad ette ei ütle. Siiski mängitakse mõlemas lavastuses topeltmängu. „Teoreem“ näitab seksikat keha, aga räägib muust, ning Fine 5 näitab koreograafiat, kompositsioone, kasutab ruumi, selleks et rääkida kehast.

Nii tuleb nähtavale huvitav olukord, kus tants, mis võiks olla seksikas, ei taha seda olla, ja teater, mis ei ole oma olemuselt väga seksikas, tahab seda hirmsasti. Selle taga võib ära tunda tantsijate ajaloolise ühiskondliku positsiooni. See ei olnudki väga ammu, kui öeldes, et oled tantsija, küsiti vastu: „Strippar, jah?“. Meenub ka tantsijate kurtmine, kuidas nad ei talu, et neid võetakse laval eksootiliselt. „No aga mis te siis riietute nii eksootiliselt?“ kõlas vastuküsimus. Meenub ka üks meessoost tantsija, kes oli tantsupõrandalt vaikselt liikumas arvuti imelisse maailma ning kes ütles, et tema vaatabki ainult tantsijate pepusid, et mida siis veel.

Fine 5 on kehtestanud laval kehad, mis räägivad koreograafia ja tantsutehnika kaudu. Tantsija seal ei ole isiksus, tema ja tema keha ei väljenda otseselt midagi, sisu ja mõtet tuleb lugeda kõigest, mida see keha teeb ja kus ta on. Nii nagu seksuaalsus ei ole teema, pole seda ka seksuaalsuse puudumine. Tantsijate soolisus ei puutu üldse asjasse. Kui laval on duett, kus tantsivad mees ja naine, ei tähenda see sisuliselt meest ja naist. Ja muidugi ei räägi ma praegu balletist.

Seda kõike ei saa väita sõnateatri kohta: kui sõnateatris on mees ja naine, siis kindlasti on nende tähendus mees ja naine. „Teoreemis“ mängis meest naine (Liisa Saaremäel), aga ka see oli sõnum ja tähendustest tulvil justkui kontseptsioon ülimast ilust. Ühtegi abstraktset inimkeha seal polnud, oli abstraktne mõte. Seejuures panevad noorema põlvkonna tantsijad, kes pole talunud mineviku nõmedusi, taas uhkelt kõrged kontsad alla, luti suhu või mähkmed jalga ning paljastavad laval keha. Justkui öeldes, et las iga vaataja tegeleb ise oma varem kehtestunud eelarvamustega.

Taas on meie tants muutuste tuultes. See on ikka hämmastav, kui kiirelt reageerib tantsumaailm sildistamisele. Igale sildile tekib tugev vastureaktsioon. Tants ja tantsija peab alati arvestama publiku eeldustega ja väljakujunenud suhtumistega. Kui sõnateater kasutab seksuaalsust päris tunde tekitamiseks, siis tantsuteater väldib seksuaalsust täiesti vastupidisel põhjusel – inimkeha ei ole ainult üheks otstarbeks loodud, selle pisikese osaga ei ole neil huvitav tegeleda. Las see jääb sõnateatri pärusmaaks.

Aga ikkagi on põnev, miks sõnateater enese valesti mõistmist ei karda. Pidevaid mänge, mis toimuvad allapoole vööd, on talutud, need on isegi põnevalt salapärased. Nende kaudu saab rääkida millestki muust. Miks? Sest sõnateatri publik ei muutu nii kiiresti, seal pole erisuguseid vaatajakoolkondi. Kohe, kui tants on end välja vingerdanud seksuaalsuse nõudest, hakkavad tantsijad taas protestima, miks mina ei või seksuaalne olla. Noorema põlvkonna tantsulavastustes seksuaalsuse lavale toomine annab märku sõnateatri ja tantsuteatri lähenemisest teineteisele. Seks ikkagi ühendab.