Saksa arst, uus ooperimaja ja Eri Klas

Dmitri Bertman: „Minu meelest on igal teatril kohustus tellida uusi teoseid. Olgu aeg kui keeruline tahes, peame andma uuele ooperile eluvõimaluse.“

MARIS JOHANNES

Teatrifestival „Kuldne mask Eestis“ 5. – 17. X Tallinnas, Narvas ja Sillamäel. Moskva ooperiteatri Helikon lavastuse „Doktor Haass“ külalisetendused 15. X Vene teatris.

On 3. aprill 2017. Moskva. Istume ooperiteatri Helikon kuninglikult renoveeritud majas teatrijuhi kabinetis. Dmitri Bertman näitab uhkusega oma rariteetsete autogrammide kogu. On, mida vaadata: Puccini kiri, „Nahkhiire“ foto Johann Straussi autogrammiga, kaart, mille on saatnud Tšaikovski, Nemirovitš-Dantšenko, Mihhail Tšehhovi autogrammid, foto, kus Šaljapin ja Caruso ninapidi koos, Richard Straussi autogramm. On ka kuulsaid afišše ja kavalehti – silma jääb Puccini „Turandot“, mida dirigeerinud Toscanini. Oleme tulnud vaatama Helikoni uut ooperimaja ja rääkima uuslavastusest „Doktor Haass“ – Tallinna „Kuldse maski“ festivalil on selle Euroopa esietendus.

„Võib lõputult lavastada „Oneginit“, „Padaemandat“, „La traviatat“, „Rigolettot“, „Pajatseid“, „Aidat“, „Carmenit“, aga nii ei arene midagi edasi,“ väidab Bertman kirega. „Minu meelest on igal teatril kohustus tellida uusi teoseid. Selge, et see on riskantne, ei taga müügiedu kohe. Olgu aeg kui keeruline tahes, peame andma uuele ooperile eluvõimaluse. „Doktor Haass“ on kirjutatud meie teatrile ja meie solistidele.“

Friedrich Joseph Haass (1780–1853) oli saksa arst, kes tuli Venemaale aastaks, ent jäi sinna elu lõpuni. Temast sai vanglaarst. Katoliku kirik tahab teda nüüd pühakuks kuulutada, on käivitanud kanoniseerimise. „Wallenbergis ja doktor Haassis on midagi ühist,“ leiab Bertman. „Praegu on selline aeg, et tuleb niisugustest inimestest rääkida. Oleme kõik politiseerinud ning unustanud inimese tuuma ja olemuse – inimene ise saab muuta maailma.“

Bertman heidab valgust doktor Haassi elule: „Ta vabastas vangid ahelatest – see oli XIX sajandil. Korjas raha rikastelt, et ravida kerjuseid. Ravis tuhanded uskumatutest haigustest terveks. Ta on maetud saksa surnuaiale ja see haud on siiamaani lilledega kaetud. Tema hauda peetakse imettegevaks: tänapäevalgi tulevad inimesed sinna lootusega saada terveks, kuigi Haass ei olnud maag ega imetegija. Ta oli arst.“

Bertman meenutab, kuidas kirjanik Ljudmila Ulitskaja tuli tema juurde ideega kirjutada ooper doktor Haassist, mehest, kelle lugu on saatnud teda kogu elu. Ulitskaja perekonna hauaplats on doktor Haassi oma läheduses ning lapsepõlvest peale oli ta imestanud, miks on sellel haual kogu aeg lilled. Talle jutustati, kellega tegu. Ulitskaja leidis helilooja Sergei Sergunini, kes kirjutas tema libreto järgi ooperi. Kui juba on noor helilooja, olgu ka lavastaja samast põlvkonnast. Bertman kutsus lavastama noore andeka draamalavastaja Deniss Azarovi, kes on väga musikaalne: tema isa oli kunagi kooriakadeemia rektor.

Bertmani sõnul köidab Azarovi lavastus nii truppi kui ka publikut: „Noorel põlvkonnal on läinud õnneks jutustada XIX sajandil elanud inimese lugu. Seda lavastust mängitakse meie laval väga suure eduga, Moskvas on moes seda vaadata. Loodame, et see nüüdisooper jõuab Euroopasse – esimene Euroopa riik, kus seda näitame, on Eesti. Eesti on olnud mulle alati Euroopa. Ainult Eestis rääkisid kõik juba nõukogude ajal eesti keeles, nii et vahel oli vaja tõlgi abi. Ainult Estonia teatris olid Anu Kaal, Hendrik Krumm, Georg Ots.“

Aga nüüd tahan kuulda Helikoni värskelt remonditud maja lugu. Bertman räägib suurima mõnuga: „See on maailma ilusaim teater, mitte mingi betoonkarp. Siin on alles teatrivaim, on tunda nende inimeste hingus, kes siin on tegutsenud. Selles saalis, kus mängime „Doktor Haassi“, on oma luuletusi lugenud Puškin. Tšaikovski ja Debussy on siin mänginud, Tairov näitas siin „Salomed“ Alissa Kooneniga peaosas. Lunatšarski vaatas seda lavastust, kasukas seljas. Moskvas oli väga külm, aga Salome peaaegu alasti, ning Lunatšarski võttis solidaarsuse märgiks oma kasuka seljast. Selles majas on tegutsenud Stanislavski ja Meierholdi stuudio. Nõukogude ajal näidati siin keelatud filme, selles majas oli Nõukogude Liidu esimene diskoteek, aga ka džässiklubi. Siia on kogunenud meeletult asjaosaliste energiat. See hoone on olnud alati kultuuri päralt.“

„Siin tehti unikaalne remont, ei osanud oodatagi, et maja rekonstrueeritakse nii suure armastusega. Ilma igasuguse pokazuhha’ta. Moskva linnavalitsus ei eputanud seda maja korda tehes mitte kordagi. Praegu kirjutatakse Helikoni ooperimajast Inglise ja Saksa teatriajakirjades, sest siin on nüüdisaegseim lava. Sellist tehnilist taset kohtab maailmas vaid kahes kohas: meie laval võib lennata, lava tõuseb, langeb, keerleb, akustika on fenomenaalne. Vana teatriosa on sisuliselt muuseum, kus tehakse ekskursioone. Oleme kogunud sinna palju ainulaadseid esemeid. See on Moskvas üks kultuskohti, kuhu kõik tahavad sattuda – saadikutest välismaa ooperigurmaanideni.“

Üks väike ruum selles teatris kannab Eri Klasi nime. Nad nimetavad seda grimjorka’ks. See on midagi garderoobi, grimmitoa ja väikese prooviruumi vahepealset. Toas on klaver ja üks solist harjutab parajasti oma partiid. Klasi meenutades jääb Bertman silmanähtavalt kurvaks: „Tunnen temast puudust. Õhtul teatris ringi jalutades lähen sinna garderoobi, mul on temaga omad jutud rääkida. Muidugi oli ta suur muusik, suur dirigent, hea inimene – aga sellest üksi on vähe. Tal oli suurepärane huumorimeel, seda tuleb muusikute seas väga harva ette. Kõik üritavad näida ülitõsiste ja teaduslikena. Aga kui inimene teeb kõike justkui kergelt – seda tuleb väga harva ette. Olen seda oma elus näinud kahel korral: Rostropovitši ja Klasi puhul.“

„Ei saa ma enam Eri juurde sõita, süüa koos temaga suitsukala ning rääkida maast ja ilmast: muusikast, igapäeva­elust, naistest, söögist. Kui palju oli meil ühiseid naljakaid hetki. Kord olime Itaalias Torre del Lagos ooperit lavastamas ning kohtasime seal festivali direktorit, kes juhtus olema pime. „Kui Puccini festivali direktor on pime, siis ta ju ei näe ja sa ei peagi midagi lavastajana tegema,“ andis Eri mulle nõu. Naljatasime palju. Eri dirigeeris Helikoni ooperis, tegime koos temaga ooperigala, mida nägi ka Birgitta festivalil. Meile oli Eri Klas oma inimene,“ kinnitab Bertman.

Oleme jõudnud jutuga Eestisse: „See paik on mulle väga lähedane, mul on seal palju sõpru. Eestisse tulin poisikesena nõukogude ajal koos emaga. Oli suvi. Sõime kooke, Viru kulinaaria pasteeti. Mu lemmik on rabarberikook!“. Sõna „rabarber“ on Bertmani kõnepruugis eestikeelne. Suvilas olla tal kaks rabarberipõõsast, mis pärit Eestist: ühe kinkis Arne Mikk, teise Ene-Liis Semper. „Eestis pole ühtegi ooperilauljat, kellega ma poleks töötanud. Tundub, et mul on Facebookis sõbraks pool Eestit. On hea meel, et saan meie teatri „Doktor Haassi“ oma sõpradele näidata. Kõigile tere!“ Sedagi ütleb ta selges eesti keeles.