Romantika ja saatuse tumedad prillid

Aidi Valliku dramatiseeringus on „Kasuema“ kompaktne, Andres Dvinjaninovi lavastus terviklikumgi kui varasem „Kadri“.

PILLE-RIIN PURJE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Emajõe Suveteatri „Kasuema“, autor Silvia Rannamaa, dramaturg Aidi Vallik, lavastaja Andres Dvinjaninov, kunstnik Arthur Arula, muusikaline kujundaja Ele Sonn, koreograaf Heili Lindepuu. Mängivad Ella Cecilia Claesson, Karl Kristjan Puusepp, Mikk Kaasik, Ülle Kaljuste, Riho Kütsar, Ingrid Isotamm, Kirke Kallaste, Tuule Õige, Hella Niitra, Stella Seim, Emily Mäesepp, Kärt Tõnissaar, Jaana Sommermann, Katrina Laur, Mairo Libba, Robin Haga, Gerda Lehis, Janeli Remmelkoor, Emily Susanna Knotts, Maarja-Liis Nurja jt. Esietendus 9. VII Tartus Staadioni tänav 48 pargis.

Olen sündinud samal aastal kui Silvia Rannamaa raamat „Kasuema“ ja Emajõe Suveteatri juht Andres Dvinjaninov, kes nüüd lavastanud Rannamaa diloogia. „Kadri“ (ilmumisaasta 1959, esietendus 60 aastat hiljem) ja „Kasuema“ publikuna saavad kokku nii algteose kui ka noorte tegelaste eakaaslased, mõlemad lavastused pakuvad põlvkondlikke dialoogivõimalusi.

Mu raamaturiiulis on 1970. aasta väljaanne, „Kadri“ ja „Kasuema“ koos, Asta Venderi illustratsioonidega. On ka „Kadri“ esmatrükk Edgar Valteri piltidega. Millal neid raamatuid esimest korda lugesin, ei teagi, aga teismelisena kindlasti palju kordi. Tänu Emajõe Suveteatrile üle hulga aja taas lugedes tabasin tekstikohti, kus mainitakse kommunismi ja endisi aegu, aga noore lugejana Kadrile kaasa elades ma seda tasandit üldse ei märganud. Näiteks ei olnud ma kunagi mõelnud, kes oli ja kus vahepeal viibis Kadri saladuslik isa. Kindlasti olen olnud ise infantiilne, ent Rannamaa teos on sedavõrd kaasakiskuv ja psühholoogiliselt veenev, et ajalik „keisrile mis keisri kohus“ ei hägusta elamust ega kahanda osavõtlikkust tegelaste suhtes.

Aidi Valliku dramatiseeringus on „Kasuema“ kompaktne, lavastus terviklikumgi kui „Kadri“. Oivaliselt sobib mängupaigaks Staadioni tänav 48 park, lavapoodium vana psühhiaatriahaigla maalilise hoone ees. Arthur Arula kujundus loob ilmekalt erilaadseid ruume, leidub ajastulisi detaile. Silma torkab Alfred Saldre plakat „Olgu jääv meile päike“ (1965), kerge nükkena asuvad loosungid „Õppida! Õppida! Õppida!“ ning „Rahu ja rõõmu eest“ vastavalt tüdrukute ja poiste WC ukse kohal. Muusikaklassi seintel on heliloojate portreed, nimed venekeelsete tähtedega – kõrvuti Beethoveni, Bachi, Tšaikovskiga näeme Arkadi Ostrovskit ja Isaak Dunajevskit.

Muusikalises koguperelavastuses musitseerib andekas ansambel Efektiiv. Heili Lindepuu koreograafia muudab mängurütmi vilkaks ja nõtkeks. Laulud on seekord lahendatud teisiti kui „Kadris“, kus helilooja oli Toomas Lunge, laulu­sõnade autor Aidi Vallik. „Kasuema“ avalaul „Võluprillid“ loob silla „Kadriga“, edasi aga koosneb Ele Sonni muusikaline kujundus ajastuhõngulistest šlaagritest. Vaimukalt ja sisuliselt kõlavad kaasa Heldur Karmo laulutekstid. Üks­ainus laul hakkas häirivalt kõrva kriipima, kuna Joel Sanga värvika tekstiga „Lapse laul“ kuulub niivõrd teise ajastusse. Tõsi, välja­murd olevikku võis olla taotluslik.

„Kasuema“ proloog on internaatkooli etteaste, entusiastlik teadustaja Ülle Kaljuste tarmukas kasvataja Siimson. Tema kuulutab välja ka vaheaja, mil kuuleme soovikontserti, laulavad Kalmer Tennosaar, Georg Ots jt. Ülle Kaljuste sobib kasvataja rolli, paotab järk-järgult tegelase siseilma ja elutarkust, nõnda avaneb Siimson nii õpilastele kui ka publikule. Sümpaatne on ootamatu viiv, mil kasvataja muusikaklassis üksi klaverit mängib ja laulab.

Vaimukalt vastuoluliseks mängib Mikk Kaasik andeka pianisti, südametemurdja Sveni rolli. Ella Cecilia Claessoni Kadri on täiskasvanulikum, saab internaatkoolis hästi hakkama, kujuneb vargsi liidriks.

Tiina Viirelaid

Avalaul „Võluprillid“ laguneb Kadri kurvaks mälestuseks, algab tema päevik, nii nagu raamatuski. Kadri pihib oma vanaema surmast. Tüdrukud on sinises koolivormis, mille teeb tinglikumaks pioneerikaelaräti ja oktoobrilapsemärgi puudumine, Kadri eristub lihtsa leinakleidiga. Musta kleiti kannab Kadri ka finaalis, mil Enrico surm on lavastuse valus põhisündmus. Alguse ja lõpu vahele mahub olulisi ja toredaid momente raamatu kirevast süžeest.

Esmalt stseen Kadri võõrasemaga: sipelgapiha, musta-kollase kleidi ja kõrge soenguga Silueti mannekeenina mõjuv Gina on esimene Ingrid Isotamme kolmest ülimalt täpsest, peenest rollist. Neid kolme naist ühendab saatuse­maik, mis muutub üha kibedamaks. Riho Kütsar Kadri isa Ülo Jalaka rollis püüab korraks oma tütart otsustavalt kaitsta, aga …

Ella Cecilia Claessoni Kadri on saanud täiskasvanumaks, ta saab internaatkoolis hästi hakkama, kujuneb vargsi liidriks. Tüdrukute koolipäevad on tulvil pulbitsevaid tundeid, kompromissituid hoiakuid, naljakaid ja tõsiseid konflikte, leppimisi, naeru ja pisaraid. Lavastaja Dvinjaninov oskab noori osatäitjaid suunata, täpseid ja erksaid ülesandeid anda. Kõik elavad oma lavaelu ausalt, mängivad ja laulavad vaimustuse ja lustiga. Ansamblitunnetus on kadestamisväärselt terviklik, keegi ei kipu partneri arvel soleerima.

Nii saab endastmõistetavaks tõeks, et ei ole suuri ja väikesi osi. Igal tegelasel, eranditult, on oma isikupära. Näiteks grupivanem Vesta oma jäigas printsipiaalsuses – Hella Niitra roll on üks keerulisemaid, Vesta varjatum hingeelu joonistub välja aegamisi, veenvalt. Temperamentse näitlejanärviga Annet mängib rõõmuga Katrina Laur, iseteadev Tinka oli nähtud etendusel Emily Mäesepp. Oma varavanas siserütmis liigub unenägija Marelle – Jaana Sommermann. Kui Marelle kutsub Kadrit kirikusse palvetama, on üks neid hetki, mis nüüdisajas vajaks sisulist tõlget.

Internaadielu sündmustest jõuab lavale oma valik. Elevust toob piimasupi vastane streik loosungiga, kus tähtede järjekord veidi sassis: „Ei piimasipule!!!“. Kadri näidendi lavastamine kulgeb oma konarustega. Kui prints Sven justkui muuseas solvab Annet, läbistab saalitäit publikut ahhetuskahin. Oluliseks kujuneb väikese Sassi (kelle nimi tegelikult Tiina) tegutsemine, passivargused ja unistus põgeneda välismaale, mis tolles ajas mõjus täiesti teistmoodi kui praegu. Sassi rollis on Kirke Kallaste vallatu ja energiline, kelmikas ja siiras. Tema kõrval ujedama loomuga Aina – Tuule Õige.

Läbivaks on lavastatud, kuidas Enrico hoolib Sassist nagu väikesest õest, ainuüksi see näitab Entu tõelist loomust, mida Kadri ei oska või ei taha märgata. Lavastuses on Entu tundlikkus hoopis läbipaistvam kui raamatus, natuke isegi kahju, et tema (teeseldud) ülbitsemist peaaegu ei näegi. Üksnes sonimüts, mida ta vihuti kannab, on nagu kraadepoisi mask, mistõttu saab kõnekaks sellest maskist loobumine. Hakipoeg, ütleb kasvataja Siimson Enrico kohta. Küllap just tänu Entu kaitsetusele saame tema saatusele sügavuti kaasa elada.

Kadri ja Enrico liin on lavastatud täpselt ja puhtalt. Alates momendist, kui Kadri oma endist koolivenda märkab ja kohkumusega, suu ammuli, ainiti vahtima jääb. Entu näeb tüdrukut jupp aega hiljem ja tema spontaanne „Kadri!“ ütleb korraga kõik. Karl Kristjan Puusepp jäi Entuna meelde lavastusest „Kadri“, olen üles kirjutanud lavahetke: „Kui Entu saadetakse internaatkooli ja ta tuleb Kadrile head aega ütlema, on lapsed pöördunud tema vastu või temast ära – nagu alguses Kadrist. Suurde plaani on mängitud, kuidas Kadri sirutab Entule käe ja ootab, pärast pikka kahtlust söandab poiss ta käe vastu võtta. See käe andmine ja vastuvõtmine on lavastuses läbivam süsteem.“

„Kasuemas“ juhtub vastupidi, Enrico palub Kadrilt vabandust ja sirutab käe, möödub tükk aega, enne kui Kadri lepituskäe vastu võtab. Pausi hoidmise oskus on väärtuslik ja tõsine. Ka siis, kui Enrico julgust kokku võttes küsib vaikselt, pisarad kurgus: „Kadri, miks sa mind vihkad?“ Ja Kadri on tummaks löödud, kuni viimaks kostab: „Aga sina vihkad ju mind.“ Siin on korraks kurblik lootusehetk, et kõik võiks minna teisiti. Noored mängivad kõige paremas mõttes isetult, mängivad suurde plaani partneri. Seda näitleja üht põhioskust, keskenduda partnerile, ei ole kaugeltki alati varuks professonaalidelgi. Siingi on põhjust tunnustada lavastajat.

Vaimukalt vastuoluliseks mängib Mikk Kaasik andeka pianisti, südametemurdja Sven Purre rolli. Kui Sven kutsub Kadri muusikaklassi kohtama, puhkeb laul „See on romantika …“. Sven on edev ja andekas, dändilik, justkui oma ajast ja riigikorrast ees või väljaspool, super­staari­tõugu noormees. Mitmetasandilisena mõjub Sveni käitumine koosolekul, kui ta sõrmed liiguvad kujuteldavatel klahvidel, midagi uut komponeerides, ta tõstab kätt ja hääletab täiesti formaalselt, hajameelselt. Siin peitub mitu tõlgendamisvõimalust, tulevikustsenaariumi: kas on Sven Purre osavalt oludega kohanev karjerist või üdini loov natuur, kes elab üksnes muusikas. Või kombinatsioon mõlemast? Mõjus lõpulaul „Tõotus“ näikse kuuluvat ennekõike laulu autorile Mikk Kaasikule, mitte niivõrd enam Svenile.

Kõige puudutavamaks sündmuseks on Enrico surm. Kui nad Kadriga kontserdile lähevad, juhtub mõndagi koomilist. Emily Susanna Knottsi etteaste ohvitseride maja vene aktsendiga administraatorina on tabav, ajamärgiline. Publik naerab mõnuga. Siit hakkab tekkima veelahe raamatut lugenud ja veel mitte lugenud vaatajate vahele. Tundsin, kuidas ma ei suuda vabalt naerda, sest teadmine peagi juhtuvast juba nöörib kõri.

Palun vabandust, kui järgnev mõjub ümberjutustusena, aga tahan tingimata jäädvustada Dvinjaninovi targa, tundliku lavastusjoonise.

Lavastuses on varem olnud hetk, kui tüdrukud kuulutavad poistele boikoti. Kõik tüdrukud kannavad tumedaid päikeseprille. Efektne, suisa romantiline, eks ole! Aga nagu hiljem selgub, ka kurja­endeline. Sest eelarvamustel, üksteisele silma vaatamisest loobumisel on tagajärjed. Kontserdil, kus Kadri ja Entu pannakse istuma esiritta, kannavad lauljad laval päikeseprille. Tumedate prillidega solist – Ingrid Isotamme teine roll – laulab muretult sõnu, mis tulvil karmi eelaimust: „Kui öö on nii pime ja üksi neiu väike, ei juhtu siis ime, ei paistma hakka päike.“ Ja see silmitu, saatuslik laulev daam tirib Entu tantsima. Poisil on väga kehv ja kohmetu laval olla, Kadri aga kasutab juhust ja hiilib minema.

Kurjategijate kallaletung Kadrile toimub laval taga, selles kaoses kuuleb publik vaid ähvardushääli ja appihüüdeid, kuni Entu tormab Kadrit kaitsma. Kakluse oleks muidugi saanud lavastada ka teisiti, publiku silma all, aga praegune lahendus on sisuliselt põhjendatud ja valusam: alatu tegu toimubki kusagil hämaras, äkki ja pöördumatult. Haiglas purustab Enrico hapra elulootuse tema ema ilmumine – see on Ingrid Isotamme kolmas roll, kõige saatuslikum ja löövam, groteskikirmega tuigerdavas välisjoonises, ent uskumatult julmade sõnadega lajatav. Kujuteldamatu, aga niisuguse lahkumisega oma pojast peab see ema elama kogu ülejäänud elu.

Ma ei mäletagi lavastust, mida vaadates ka täismehed silmanurgast pisara pühivad. Hinge läheb „Kasuema“ lõpp, kui Entu vaikselt tuleb Kadri kõrvale. Nüüd juba mälestusena. Enrico on küll teistega koos, aga ta lõpmata kurb pilk, kogu olek viitab üksildusele. Surma teadvustamises ei ole muusikali sentimentaalsust.

Väike Sass on tegelane, kes hüvasti­jätule Entuga annab noore inimlapse elujaatuse, kui lõõritab: „Kadri ei sure ära …!“ See pole hoolimatus, vaid elu kestmine, ainuvõimalik toimetulek paratamatusega. Tekst Kadri päevikus, millega „Kasuema“ lõpeb, ongi varahommik koos Sassiga, kes äsja nõudnud Kadrilt lubadust: „Anna mulle ausõna, et sina ilmaski ära ei sure.“

„Midagi naeratusetaolist virvendas sel hommikul minust läbi, kuigi ma oleksin valust ulguda tahtnud. Armastus äratas selle minus, ja ma tajusin selgesti, kuidas elu hakkas mulle juba oma esimesi teadlikke ülesandeid andma …“

Mõtliku kolme punktiga ja ausa armastusega lõpeb ka Emajõe Suveteatri lavastus „Kasuema“.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht