Raivo Trass

MERIT KASK

?Teater on tugev siis, kui teda ühendab tõekspidamiste üksmeel? Suve lõppedes paneb oma ameti Pärnu teatri Endla peanäitejuhina maha Raivo Trass. Endla loomingulist tööd juhtides oli Trassi prioriteet tuua lavale võimalikult palju eesti algupärandit ning selle kaudu rääkida meie rahva loost.Nüüd pühendub Trass vaid lavastamisele, samas unistab Trass ka teatrikooli asutamisest Pärnusse. Trass usub, et üks teatrikool praegustele lisaks pole Eestis liiast.

Miks lahkute Endla peanäitejuhi kohalt?

Ma tundsin, et aeg töötada peanäitejuhi ja lavastajana on seekord täis. Minu jaoks on elus seitsmeaastased perioodid ja nii palju ma olen Pärnus olnud. Mis tähendab ?aeg sai täis?? Need on rohkem objektiivsed tegurid. Ma ei taha ja ei oska ka teatrit niimoodi juhtida, nagu neid nõudeid praegu mulle esitatakse. Teiseks, inimesena ma ei taha kohaneda ja muutuda kalgiks, jõhkraks ja ükskõikseks.

 

Leiate, et selline muutus oleks vajalik, et sel ametikohal tööd jätkata?

Jah, siis ma peaksin lausa oma iseloomu muutma ja põhimõtteid korrigeerima.

 

Millised on need nõuded, mida esitatakse praegu eesti teatri loojatele?

Lamedat, pealiskaudset meelelahutust pole mitte ainult teater, vaid kõik kunstivaldkonnad tulvil. Mulle meenub kaks perioodi, 1980ndate algusaastad ning 1980ndate lõpp ning1990ndate algus, kus teater mitmete poliitiliste ja sotsiaalsete tegurite tõttu võttis suuna jämeda kommertsi teele. Nüüd aga eriti, viimased kaks aastat, on ajuvaba meelelahutus üle mõistuse laiutav. Mina ei näe veel lõppu sellele tulemas. Ma ei taha seda teed kaasa käia. See pole nii mitte ainult teatris, vaid kõikidel loominguga seotud aladel.

 

Oskate arvata, mis selle põhjuseks võib olla?

Elu on hakanud juhtima struktuurid, jõud ja isikud, kellel on huligaanne tarve alavääristada aateid ja moraali, kes tunnevad mõnu vaid iseendi olemisest selles mängus. Kellel puuduvad üllad põhimõtted, selge usutunnistus ja inimlik suhtumine oma kaasaegsetesse.

Eesti ühiskond on raske ühiskond. Me oleme tagasihoidlikud, umbusklikud ja pikaldase reaktsiooniga. Vahel harva oleme plahvatuslikud ning emotsionaalsed. Niisugune olukord annab võimaluse vaimuhuligaanidele juhtida endile vajalikus suunas kõikvõimalikke hinnanguid, parastada kultuurinähtuste väärtusi.

Kuidas on Endla nägu muutunud 1997. aastast, mil alustasite teatrijuhina?

Me oleme hakanud kujutama oma rahva kannatusi ning sellepärast südant valutama.

 

Kui tulite 1997. aastal siia peanäitejuhina tööle, ütlesite toona Pärnu Postimehele antud intervjuus, et Endla on õige koht tegemaks seda, mida teie õigeks peate.

Jah, nii see on ja sellepärast ma ka Endlasse jään. Mitte juhina, vaid selle töö tegijana, mida ma oskan ? lavastajana. Ning ma toon lavale vaid seda dramaturgiat, mida õigeks pean, ja see on seotud Eestimaa ja eestlastega, mälu ja mäletamisega, uusajaloo või muinasaegadega. Valitud dramaturgia peab olema põnevalt ja teravalt sotsiaalne. Nõue, mida ma olen oma tükkidele alati esitanud.

 

Miks Endla sobib nende ideede teostamiseks rohkem kui mõni teine teater?

Ehk sobiks mõni teinegi teater, aga Pärnus olen ma saanud siiani enim oma ideid teostada. Mind on alati toetatud. Ning on antud lubadus, et toetatakse ka edaspidi, nii et ma ei pea teist teatrit otsima hakkama.

 

Mida peate Endla ja enda suuremateks saavutusteks möödunud seitsme aasta jooksul?

Kõiki vabaõhutükke. Nii minu lavastatud mastaapseid Reiu tükke ?2000 aastat elu Eestimaal ehk Piknik Reiu jõel?, ?Parvepoisid?, ?Tasuja? kui Tiit Palu lavastust ?Armastus kaubanduse vastu? Vallikäärus. Me rajasime kaks uut vabaõhuteatrit.

Teiseks, meie blackbox?i Küüni, mis ehitati 2001. aastal, mil teatrimaja oli remondis. See on unikaalne, väga suurte võimalustega mängumaa, mida me pole kindlasti suutnud veel täielikult realiseerida. Kunst on Endlas sündinud eelkõige Küünis. Kõik lavastused, mida on teinud Madis Kalmet, Tiit Palu ja ma ise. Näide sellest, milline võiks olla meie nägemuse ja tunnetamise järgi elav teater.

Peale eelnimetatud Reiu tükkide pean enda olulisemateks lavastuseks sellest perioodist sotsiaalselt teravat ja groteskset ?Õitsengu likvideerimist? uue Eesti Vabariigi algusaegadest ning Küünis tehtud ?Põrgupõhja uut Vanapaganat?.

Kuna teatri organisatsioon on suur, oleme riigiteater, ent asume provintsis, siis see paneb meie peale vastavad nõuded ning suurel saalil lasub kohustus teenida raha. Seetõttu peame seal mängima selliseid tükke, mis laiema publikuhulga kohale toovad. Asjaolu, mis sunnib meid ikka ja jälle nõmedalt pealiskaudseks muutuma. Sest meelelahutus on ju äärmiselt pealiskaudne.

Seda pole mitte ainult Eestis. Olin veebruarist aprilli lõpuni Moskvas, maailma teatri ühes keskpunktis, ning sealgi on 95% kõikide repertuaariteatrite kavast äärmiselt meelelahutuslik, geniaalsete lavastajate vorbitud vodevillid.

 

Kui asusite tööle Endla peanäitejuhina, tekitas palju kära asjaolu, et ei pikendanud mitmete kauaaegsete Endla näitlejatega töölepingut. Kuidas vaatate sellele tagantjärele, mis tingis toonase otsuse?

Riigiteatris maksab sama seadus, mis projekti- ja erateatris. Ta saab töötada ainult nende kunstnikega, kes on väga heas loomingulises vormis. See tähendab igapäevast sädet, sära ja pidevat treenitust. Näitleja vorm kõigub, näitleja kuulsuski on kroonika tuulte vallata ning see on alati meelevaldne.

Ilmselt arvatakse, et kui satud riigiteatrisse, siis on koht käes, kus istuda pensionini välja. See nõukogude ajal seaduseks olnud praktika elab visalt edasi. Kui riigiteatris juhtub, et näitlejale öeldakse leping üles, siis tundub, et see on tohutu ülekohus. Mina pean seda loogiliseks, elu- ja kunstiseadustele vastavaks olukorraks, et näitetrupid muutuvad väga lühikese aja jooksul.

Minu meelest on küsimus selles, kas ühes riigiteatris peab olema üldse nii palju näitlejaid ja kas peavad üldse trupid olema.

On üks muu, esialgu meile kindlasti väga raske moodus, mismoodi tekivad ja lakkavad eksisteerimast elujõulised teatrid. Pean silmas toimesüsteemi, kus tulevad kokku tegijad, kellel on ühised eesmärgid, kes tahavad teha näiteks kolm aastat kindlanäolise repertuaariga teatrit. Eesti jaoks on selline süsteem loomulikult vaid idee, sest me oleme kohutavalt harjunud oma väljakujunenud rutiiniga.

Teater on alati siis tugev, kui teda ühendab vaimsus, tõekspidamiste üksmeel. Riigiteatris seda napib. Teatris pole vaja tehtud staare, kuigi rutiini kinni jäänud teater elab staaride aupaistest. Teatrikunstis on tarvis, et tuleksid kokku teatrijüngrid ning neil oleks läbimõeldud kava ja ettevalmistus aastatepikkuseks tööks.

Selge on see, et selliseid teatreid peab riik toetama. Nii et päevast päeva poleks teatri juhtkonna põhimure, kuidas kütta teatrit, kuidas siin süüa anda või millega lava valgustada.

 

Kas oli teie idee anda peanäitejuhi ametikoht üle Tiit Palule?

See oli minu ja teatri direktori Ain Roosti ühine pakkumine ja otsus. Tiit Palul on oma nägemine, milline võiks olla uus meie aja teater.

Kas usute, et Tiit Palu säilitab Endla ühe prioriteedina rahvusliku joone ajamise?

Kui ei, siis tuleb luua uus teater. Sellised mõtted on täiesti päevakorras.

Tallinnas on hulk inimesi, kes tahavad luua rahvusteatrit, see tähendab folkloori- ja rahvakultuuriteatrit Rocca al Mare vabaõhumuuseumisse, nii et see koht elaks siis tõeliselt ja võiks olla eestlaste hiieks, järelemõtlemise ja kogunemise paigaks.

 

Mida kavatsete edaspidi ette võtta?

Lähituleviku plaanidesse kuulub idee tuua tuleval talvel vaatajateni Sven Kivisildniku kirjutatud vabaõhutükk. Loominguliselt äärmiselt põnev väljakutse. Peale selle ootavad mind ees mitmed head näitemängud eesti autoritelt.

 

Kindlasti on teil nüüd märksa rohkem vabadust tegemaks seda, mida te ise teha tahate.

Mul on suur rõõm, et ma ei pea enam iga päev kuulama näitlejate halisemist ja nende igaühe arvamust, kuidas asjad peaksid korraldatud olema. Omamoodi uus kohustus tuleb olla kolleegidele nõuandjaks.

Ehk mul jätkub nüüd rohkem aega süveneda ja otsida materjale, mida teatris veel võiks teha.

Kuid on üks asi, mis mul juba aastaid meeles mõlgub ning millega mul nüüd oleks aega põhjalikumalt tegeleda. Nimelt arvan ma, et Eestis on küll piisavalt teatreid, aga mitte teatrikoole. Üks teatrikool võiks asuda Pärnus.

 

Väga paljud näitlejad ei leia juba praegu teatrialast tööd ning ikka ja jälle räägitakse näitlejate ületootmisest.

Ma arvan, et põhimure on siin selles, kuidas avastada inimeses selle töö jaoks talent. Siin võib olla täiesti erinevaid teid. Meetodeid, mida anda kaasa näitlejaks õppivale inimesele, on mitmeid. Teatrikooli võetakse vastu eeldustega inimesed, keda väljakujunenud meetoditega treenitakse. Kuid kui nad on selle kooli lõpetanud, siis tihti polegi tulemus nende puhul selline, mille järgi nõudlus on.

Oleks vaja mitte ainult andekaid, vaid omanäolisi, originaalseid näitlejaid. Sellistest näitlejatest on alati puudus olnud. Olen oma elus näinud palju noori, kes pole mingitel põhjustel teatrikooli sisse saanud, ent kes on huvitavad, omanäolised ja erilise mõtlemisega inimesed. Meie siin saame kokku panna sellise õpetajate koosseisu, kellel on täiesti oma niðð. Mõte oleks huvitavate isiksuste kasvatamine.

Mina usun, et näitlejat peab iseloomustama eluline aktiivsus. Ikka väga palju on teatris selliseid näitlejaid, kes millegagi ei tegele. Mulle tundub, et ka mitte mõtlemisega. Nad ootavad lavastajalt rolli ja viskavad siis selle rolli valmis. Kodus nad tunnevad ennast kindlasti geeniustena. Neil puudub energiaküllus ja tegutsemise mitmekülgsus.

Muidugi on meil eesti teatrites tige ja valus konkurents. Sellegipoolest on lavalaudadel näha palju rutiini ja taidlust.