Poliitikud vastutagu ka lasteteatri eest

Lotte Faarup

Taanis on ligi sada lastele mängivat professionaalset teatritruppi poole miljoni väikese vaatajaga hooaja jooksul. Taani on umbes sama suur kui Eesti, meie rahvaarv on 5,4 miljonit ja praegu on meie arvates võimul väga halb parempoolne valitsus, sest oleme harjunud sotsiaaldemokraatide juhitud kultuuripoliitikaga. Lasteteater sai Taanis alguse 1950. aastatel, me nimetame seda perioodi ?koolilavade teatriks?: väga suured ruumid, väga palju lapsi vaatamas ühes suunas, palju kostüüme, valgust. 1960. aastatel muutus teater eelkõige poliitiliseks ja sotsiaalseks. Suured teatrid lagunesid väikesteks truppideks, mis hakkasid üle maa koolides ringi sõitma, läksid laste juurde koolidesse ja lasteaedadesse. Lasteteatri poliitiline ja sotsiaalne funktsioon oli tollal väga tugev, kuid raske on öelda, milline oli nende truppide kunstiline tase. Näitlejad said väga vähe koolitust, õpetajad hakkasid ise lastele teatrit tegema, omamata selleks vastavat haridust. 1980. ja 1990. aastatest kuni tänapäevani on Taani lasteteatris toimunud palju muutusi: trupid on jagunenud veel väiksemateks, koosnedes sageli vaid ühest kunstilisest juhist; tihti ei ole trupiga seotud üks näitleja, nad võetakse projektide raames tööle. See on tõstnud üldist kunstilist taset, sest näitlejad peavad end pidevalt koolitama.

Eelmisel hooajal anti Taanis kokku 11 500 etendust, neist 4500 ehk peaaegu pool mängiti lastele. Huvitav on see, et kokku vaatas möödunud hooajal teatrit 2,2 miljonit taanlast, aga lapsi oli neist vaid 510 000. Põhjuseks on see, et täiskasvanute teatritega võrreldes ei ole lasteteatril suuri lavadega saale. Lastele mängitakse küll palju, aga mitte nii palju lapsi ei käi teatris. Meil on seljataga pikk sotsiaaldemokraatliku valitsuse traditsioon, mis stabiliseeris kultuuripoliitika. Kaks ja pool aastat tagasi asusid valitsema parempoolsed ja minu hinnangul on nad asunud lasteteatri süsteemi hävitama. Nad on hakanud tsentraliseerima, truppe üheks suureks trupiks kokku liitma. Nad püüavad justkui taastada seda, mis vanasti oli: suured trupid, suured saalid, palju lapsi; et tehtaks koostööd erafirmadega.Neilei ole visioone, eesmärgiks on pigem palju raha saada. See puudutab ka meediat, ajakirjandust. Olen aru saanud, et Eestis ei pöörata lasteteatritele ajakirjanduses tähelepanu, ka meil on samad probleemid. Avalik arvamus on puudulik, ka meie peame oma olemasolu eest võitlema. Me peame panema poliitikud vastutama selle eest, et teater jõuaks lasteni. Kunstnikena peame pidevalt jätkama otsinguid, mitte rahulduma sellega, mis me oleme. On oluline, et ka Eesti poliitikud vastutaksid lasteteatri käekäigu eest.

Taanis on umbes sada professionaalset lasteteatri truppi (nii suuremaid kui ka üheliikmelisi truppe), neist ligikaudu 25 on väga kõrge kunstilise tasemega. Vähestel on omad ruumid, enamik reisib ringi. Eestis mängitakse lastele palju muinasjutte. Seda teeme ka meie, kuid Taanis lähenetakse muinasjuttudele eksperimentaalselt. Me mängime lastele ka Shakespeare?i ja teiste maade dramaturgiat.

Kord aastas saavad kõik trupid kokku festivalil, mis on hea võimalus kohtuda üksteisega, aga ka õpetajatega, meie lavastuste ostjatega. Siis nad näevad, mida nad ostavad, ega osta põrsast kotis. See on ka hea võimalus lasteteatri kunstilise taseme ja arengu osas nii kolleegide kui ka õpetajatega dialoogi astuda. Ka paljud õpetajad saavad omavahel lasteteatri probleemidest rääkida. Festival kestab nädal aega, etendused on tasuta, trupid saavad sümboolse tasu. Esimesed viis päeva mängitakse piirkonna lastele (algselt tehti festivale neis kohtades, kus lasteteatrit ei olnud, aga nüüd selliseid kohti enam pole). Nädalavahetusel mängitakse õpetajatele. Festival on kujunenud omamoodi lasteteatri poliitiliseks manifestiks.

Kus me mängime, kui oleme ringreisidel? Mängime koolides ja nii-öelda teatriühingutes, kultuurimajades. Kohtume lastega nende enda keskkonnas. Kui kool ostab etenduse, siis saab ta riigilt osa rahast tagasi. Kui lavastus on fikseeritud kõrgekvaliteediliste truppide nimekirjas, siis maksab riik 50 protsenti kulutustest koolile tagasi. Kultuuriministeeriumi juures on viie eksperdiga koosnev komisjon, kes otsustab, millised trupid pääsevad nimekirja. Muidugi on seda väga raske läbi viia nii, et kõik oleksid rahul. Aga arvan, et on väga oluline teha vahet, milline on kvaliteetne teater ja milline mitte.

Kuidas on meie lasteteatritrupid organiseeritud? Lasteteatrite organisatsioonis on 54 teatrit, see on lasteteatrite poliitiline katusorganisatsioon Taanis. Samal ajal tegutseb see tõhusalt ka kunstiliste eesmärkide nimel. Umbes kuus aastat tagasi rajati Kopenhaagenist põhja poole kool, kus lasteteatrinäitlejad saavad end arendada. Me areneme ja harime ennast jätkuvalt, olemas on ka programm lastenäitekirjanike koolitamiseks.

Juba aastaid töötab organisatsioonis kvaliteedikomisjon. See ei jaga raha ja seetõttu pole ?ohtlik?. Viis inimest (kelle on valinud need 54 teatrit) vaatavad etendusi ja arutavad truppidega nende arengu ja kvaliteedi küsimusi. Teiste lavastuste kritiseerimine on väga raske, aga minu arvates väga vajalik. Ja lõpuks on ka Taani ASSITEJ. Me oleme tegelikult välismaal rohkem tuntud kui kodumaal.

Mis minu meelest on lasteteatris kõige olulisem? Lähedus lastega. Minu kogemus näitab, et tuleb üritada suhelda lastega samal tasandil. Etendustel ei tohiks olla väga palju lapsi. Oluline on ka see, kuidas lapsed on paigutatud. Võid valida võimaluse paigutada palju lapsi endast kaugele või siis kolmele poole enda ümber, siis saad näha nende nägusid. On mitmeid võimalusi, kuid minu kogemus ütleb, et lähedane kontakt on väga oluline. Teater on vaatajate ja trupi kontakt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht