Pealelend – Jaanika Juhanson, Terateatri kunstiline juht

TAMBET KAUGEMA

Vaba Lava kuraatoriprogrammi raames jõuab täna vaatajate ette pimedaid ja vaegnägijaid ühendava Terateatri lavastus „Kes kardab pimedat?“. Pimedate-teemalise suhtedraama autor on Martin Algus, lavastab selle teatri kunstiline juht Jaanika Juhanson ning laval või häältena teeb lavastuses kaasa Terateatri 13 harrastusnäitlejat. Pimedatest ja vaegnägijatest näitlejate vajadusi arvestava lava on kujundanud Sander Põldsaar, valguskujundaja on Priidu Adlas ja muusikaline konsultant Tarmo Kesküll. Lavastuses kõlab kahe pimeda muusiku, eestlase Jakob Rosina ja inglase Andre Louis’ helilooming.

Kes ja miks kardab pimedat?

Kas just kardab, pigem on hirmu ja ebaluse põhjuseks asjaolu, et nägijad ei puutu pimedate ja vaegnägijatega eriti kokku. Sealt ka kartus teha oma suhtumise ja käitumisega neile kuidagi liiga. Samuti on inimestes sageli peidus teise või teistsuguse kartus, ehkki tegelikult ei olegi pime nii teistsugune.

Milline teater on Terateater ja kui pikk on selle ajalugu?

Terateater on harrastusteater, kes tegutseb Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juures 2013. aasta sügisest. Teatriringist on selle ajaga kasvanud teater, sest osalejad said aru, et nad tahavad oma harrastusega edasi ja sügavuti minna. Pimedate ja vaegnägijate kõrval löövad kaasa ka sõpradest-tuttavatest nägijad. Terateatri peamine eesmärk on anda neile kõigile võimalus ennast teatrialaselt arendada. Olen veendunud, et kõik, vaatamata ükskõik missugusele erivajadusele, peavad saama tegeleda sellega, mis on nende soov ja tahtmine. Eeldustelt ollakse harrastajad, aga Vaba Lava selle hooaja kuraatoriprogrammis pealkirjaga „Tavalised inimesed. Alastusest enam“ asetutakse lavastuse „Kes kardab pimedat?“ puhul korraks professionaalsesse konteksti.

Terateater sai nime kunagi naljana visatud lausekatkest, et „pime kana leiab ka tera“. Sõna „tera“ on laiatähenduslik: silmatera, viljatera, assotsiatsioon omadussõnaga „terav“ jms. „Tera“ ja „teater“ sisaldavad samasuguseid tähti. Asjata pole proovis minu stampväljend, kui midagi õnnestub: „Aga see on ju täitsa teine tera“.

Millest lavastuses „Kes kardab pimedat?“ räägitakse? On sellel midagi õpetada nägijast vaatajale?

See lavastus ongi mõeldud peamiselt nägijaile, ent sellise nõksuga, et üsna sageli asetatakse nad samasse olukorda, nagu satub pime teatrietendusel. Kasutame ka kirjeldustõlget, aga tavapärasest ehk mängulisemalt. Siiski oleme jäänud kindlaks põhimõttele, et etendus peab olema ühtviisi arusaadav ja nauditav kõigile, nii nägijatele kui ka pimedatele.

Terateater on oma teatriharrastuses jõudnud nende paari aastaga sinnamaale, et tundus õige ja vajalik võtta käsile pimedate teema ja teha selle lavastusega esimene laiem dialoogikatse. Minu eriomadus on pelg näitekirjanike ees. Siiani olen lavastanud vaid dramatiseeringuid, ent nüüd võtsin julguse kokku ja pöördusin koostööettepanekuga näitekirjanik Martin Alguse poole. See näidend on valminud tõepoolest meie tihedas koostöös. Esimesel etapil mõtlesime trupiga välja suundumuse või idee, mida tahame hakata tegema, üldjoontes ka tegelased. Järgmise sammuna sai kogutud dokumentaalset materjali: pimedate inimeste blogipostitusi, intervjuusid, vestlusringe. Kõige selle põhjal asus Martin Algus kirjutama näidendit, mis pole otseselt küll dokumentaalne, kuid inspireeritud neist materjalidest. Tähtsusetu pole ka see, et näitekirjanik käis proovides ja kirjutas siis kõik rollid valmis, pidades silmas kindlaid näitlejaid. Kolmanda etapina lisandusid näidendile minu kui lavastaja täiendused: stseenid, mis on loomult dokumentaalsed.

„Kes kardab pimedat?“ on lugu vabanemisest, lendutõusust, oma unistuste poole liikumisest, pöördepunktist mitme pimeda noore elus. Peategelane noor naine püüab murda välja kookonist, mille ülihoolitsevad vanemad on tema ümber kudunud. Väga eluline olukord, kui tahetakse kõige paremat, kuid pannakse sellega noore inimese võimalus valida juba algusest peale lukku ning hiljem kulub väljamurdmiseks topeltjõud.

Kas pimedate ja vaegnägijate puhul eeldab teater iselaadset lavakujundust? Milliseid abivahendeid tuleb kasutada?

Misanstseenide loomine ei erine suuresti tavateatrist, arvestada tuleb vaid sellega, et laval oleks piisavalt n-ö maamärke, mille järgi näitlejad saavad orienteeruda. Osa vaegnägijaist näeb hea valguse korral värve, mistõttu saab sellega hõlbustada nende liikumist laval. Kõnealuse lavastuse lavakujunduses on kasutatud näiteks nn euro­aluseid: neist keskmine on puiduvärvi hele ja äärmised värvitud punaseks. Tavavaataja näeb seda kui lavakujundust, näitlejale on see ühtlasi abiks orienteerumisel.