Paragrahvide muusika

Ingo Normet

Kummaline lugu. Rahandusminister Ivari Padar, kelle tööülesannete hulka kuulub riigi rahakotiraudade valvamine ja nende nii napp paotamine kui võimalik, ütleb, et teatrite pealt küll ei tohiks kokku hoida. Kultuuriminister Laine Jänes, kelle tööülesannete hulka kuulub kultuuri ja kultuuri leviku rahastamine, hoolitsemine selle eest, et teatrietendusi saaksid vaadata ka vähem kindlustatud inimesed, palub muuta seadust, et riik saaks iga müüdud pileti pealt veel 13% rohkem käibemaksu nõuda. Lubab 55 miljoni võrra siis teatrite rahakotti turgutada. Selle 55miljonilise ussi sees peitub terav konks. Kui praegu lubatakse lisamiljoneid, ehk isegi antakse, unustatakse lubadused järgmistel aastatel kiiresti. Ministrid tulevad ja lähevad, aga seadus jääb seaduseks. Kui seadus näeb etendusasutustele ette 5% käibemaksumäära, siis nii see ka jääb. Aga ministrite suvast olenevad toetuse ja kompensatsioonisummad on kord sellised, kord jälle teistsugused. Mõne aasta pärast ei mäleta enam keegi, miks peab teatreid lisamiljonitega doteerima, ja see number hakkab jällegi kõikuma. Ja piletid lähevad taas kallimaks. Niipalju kui mina mäletan, on teatrite doteerimissummade üle alati vaieldud. Ka nõukogude ajal käis sama jutt: mida ja keda kui palju toetada, mis on rohkem kunst, mis vähem, milline teater saab riigilt rohkem, milline vähem.

Protsentide üle vaidlejad väidavad kartvat, et teatritega koos saavad äkki soodustuse ka suured õllelaulupeod. Noh ja siis? Las saavad. Kultuur on väga lai mõiste ja inimeste eelistused ning vajadused kõige erinevamad. Kui kellelegi meeldib õues õlut juues populaarseid või igihaljaid laulukesi kuulata, kas tohib seda inimest siis alamaks pidada kui neid, kellele meeldib kontserdisaalis Mozartit nautida?

Kui keegi soovib stripibaari minna ja nähtu talle meeldib, siis võiks hurjutajatele meenutada, et erootiline tants on tuhandeid aastaid vana. Richard Schechneri määratluse järgi on kõikvõimalikel etendustel ja üritustel üllatavalt palju ühiseid jooni. Minus on kultuuri mõistet liiga kitsalt või kramplikult käsitlevad inimesed alati kahtlust tekitanud. Nad on enesele asja liiga selgeks teinud ega arene enam üheski suunas. Kardan kohtunikke, kes iseenesestmõistetavalt teavad, et tõsine lugu on parem kui naljakas lugu, et rock-kontsert on labasem kui laulupidu, et jne, jne.

Kui seadusega püütakse piirata nende tegevusvaldkondade doteerimist, kus etendamiskohal müüakse alkoholi (ka selline naljakas ettepanek vilksatas läbi), siis võiksime kohe küsida teatrite puhvetite kohta, kus alkoholimüük annab päris ilusa kasumi. Ja mõnikord on teatris etenduste ajal või vaheajal publikule hõõgveini pakutud. Rääkimata sellest, et mitmed teatrid on etendusi mänginud ka restoranides, baarides (kogu maailmas, muide).

Ärgem uskugem neid, kes soovivad kergekäeliselt muuta päris hästi toimivaid seadusi.

Nemad on poliitikud, nemad tulevad ja lähevad. Ent 25. jaanuari Postimehest sai lugeda, et ka mitmed teatrijuhid olevat juba pealtnäha rammusat rahakonksu neelamas.

Siinkohal jäin mõttesse ja sisestasin Google’i otsingumootorisse „etendusasutuste 18% käibemaks”. Sain lehekülgi pika nimekirja sadadest artiklitest, stenogrammidest, riiklikest paberitest, kus juba aastaid etendusasutuste käibemaksumäära üle poolt ja vastu väideldakse. Kõik on juba öeldud, aga otsust ikka veel pole. Kardan väga, et see otsus tehakse nüüd ära: tõstetakse käibemaks kõigil etendusasutustel 18% peale. Ja siis pannakse piletihinnale veel viiendik otsa. Üllatusega avastasin, et ka peaminister kaalub sellist plaani.

Mulle meeldis õiguskantsleri (ilmselt Allar Jõksi) kantseleist lähetatud kiri Meelis Atonenile riigikogu rahanduskomisjonist www.oiguskantsler/.files/25.doc. Kahjuks ei osanud ma sealt välja lugeda saatmise kuupäeva, ent probleemi olemus oli välja toodud väga elegantselt. Paragrahvid mõjuvad kauni stiili puhul nagu muusika.