Palju sõnu, tühjad ruumid, tabamatu aeg

Tartus korraldatava „Draama“ kui ülevaatefestivali tänavuse eesmärgina võib sõnastada epideemia tõttu veelgi kaootilisemaks kiskunud teatripildi mõningase tasakaalustaja rolli.

SVEN KARJA

Teatrifestival „Draama“ 7. – 13. IX Tartus.

Nii tõesti kui ka ei tahaks tuua sisse iseloomustavat sõnapaari „koroonatingimustes sündinud“, tuleb ikkagi tunnistada, et tänavuse teatrifestivali „Draama“ kulgu mõjutas viirus nii praktilises (üks lavastus tuli ära jätta koroona tõttu) kui ka mentaalses plaanis – tõveperioodile kohaselt (veel üks lavastus jäi ära näitleja haigestumise tõttu, ühel puhul pidi haigestunud peaosalise rolli üle võtma lavastaja) oli vaatajaskond vaoshoitum, saalid hõredamad, vestlusringid talitsetumad ja üldine melu hillitsetum. Olen tegelikult alati püsinud arvamusel, et mitte iga teatrifestival ei pea olema üle linna pidu pannkoogihommikute, kostümeeritud teatejooksude ning linnaruumi püstitatud (punaseks võõbatud ja tabamatuks jäävas funktsioonis) puit­objektidega. Teater kui juba olemuslikult rahvahulki ühte ruumi koondav kunstiliik ei peaks ehk igal sammul tegelema teiste territooriumide hõlvamisega. Vähemasti juhul, kui see muutub peamiseks eesmärgiks.

Teatripildi tasakaalustaja. Ka „Draama“ mõttekus, eesmärgid ja sihtgrupp – teemad, milleni iga festivali ajal varem või hiljem jõutakse – olid tänavu eelnenud aastatega võrreldes teisenenud. Tartus korraldatava nn ülevaatefestivali tänavuse eesmärgina võib ehk sõnastada epideemia tõttu veelgi kaootilisemaks kiskunud teatripildi (tohutu hulk esietendusi lühikeses ajavahemikus, edasilükkamised jms) mõningase tasakaalustaja rolli: asjatundjate välja sõelutud nimekiri viieteistkümnest lavastusest on tänuväärt osutus sellele, mis praegusest hoomamatust etenduskunstide teosemassist väärib pikemat süvenemist. Liiatigi hõlmas suur osa valimist ka viimatiste teatri aastaauhindadega pärjatuid, seega said need lavastused koguni kahekordselt väärtustatud.

Juba programmi silmitsedes torkas silma territoriaalselt poliitkorrektne taotlus tuua Tartusse kõik olulisemad teatriinstitutsioonid (suurematest, traditsioonidega teatritest jäid seekord eemale vaid VAT-teater, Eesti Noorsooteater ning Kuressaare teater ja Vene teater), samuti soov leida kuldne kesktee suure(ma) lava panoraamse lavaeepika, meditatiivse väikeformaadi, teatri­kehandi avangardsema tiiva ning lihtsalt „armsate veidruste“ („Gangstarap“, autorid ja esitajad Artjom Astrov ja Ruslan Stepanov, Kanuti gildi saal) vahel.

Festivali adressaadist rääkides ei pääse taas üle eriolukorra tingimustest. Vaataja kodusesse isolatsiooni surunud pandeemia on sundinud ka teatreid järjest rohkem oma kodusaalidesse klammerduma (tänuväärseks erandiks on endiselt Rakvere teater). Eesti Draama­teatrit, Tallinna Linnateatrit ja Endla teatrit nägi Tartus viimati eelmise festivali aegu, Saueaugu teatritalu lavastust kakskümmend aastat tagasi, Von Krahli teatri praegune koosseis pole seni oma kodusaalidest üldse välja saanud. Nii mõnegi pealinna näitleja nägu ja olek kipub lõunaeestlase mälus juba vaikselt tuhmuma.

Festivali kõrghetked publikule langesid kokku nimetustega, mida on saatnud ka professionaalsete hindajate tunnustus. Nende seas oli Eesti Draamateatri „Lehman Brothers” (lavastaja Hendrik Toompere jr, fotol Mait Malmsten ja Priit Võigemast).

Heikki Leis

Kuivõrd on selge, et oma lavastuste „liigutamist“ planeerivad teatrid ka lähitulevikus ettevaatlikult, siis võib „Draama“ mõttekuse seni kahtluse alla pannud küsimuse – mistarvis organiseerida Tartusse rutiinseid külalisetendusi, mis toimuvad niikuinii? – vähemasti seekord kerge käega kõrvale lükata. Lisagem, et festival pakkus väärtusliku võimaluse eksponeerida eesti teatri praegust seisu mitmekümnele väliskülalisele, sest tänavune „Draama“ ristus kahe alafestivaliga, „draamamaa.weekendi“ ning Balti teatri foorumiga (viimase raames korraldati Baltimaade teatrisidemeid eritlev konverents „Balti teatripeegeldused“).

„Draama“ märkamatu elitariseerumine (pigem teatriprofessionaalide foorum ja kokkusaamine kui dionüüsiline linnakarneval) iseenesest ei peaks panema kedagi muretsema. Küllap naasmine tavareaalsusse (kes ütleks, millal küll?) annab selge vastuse, kas „Draama“ peaks muutuma (taas) enam rahvafestivaliks või on seda funktsiooni asunud täitma mõni konkureeriv festivali mõõtmetesse ulatuv teatrifoorum. Seekord tundus, et festivali kõrghetked publikule (kõige täidetumad saalid, kõige tugevamad aplausid) langesid kokku nimetustega, mida on saatnud ka professionaalsete hindajate tunnustus: eks ikka „Lehman Brothers” (lavastaja Hendrik Toompere jr, Eesti Draamateater) ja „Pigem ei“ (lavastaja Juhan Ulfsak, Von Krahli teater / Ekspeditsioon).

Aja- ja ruumimängud. Nüüd siis ka mõni üldisem-ühendav tähelepanek nähtud lavastuste (13) põhjal. Näib nii, et järjest tinglikumalt saab eesti teatris rääkida elujõulisest peavoolust ja sellest selgelt irduvatest kõrvalharudest. Veel kümmekond aastat tagasi peavooluna määratletud psühholoogilise põhjaga elukujutus („ma tegelikult ikkagi hoolin sinust“ sõnumiga kokku võetavad teatriõhtud) ühelt ja argireaalsust pigem boikottivad irriteerijad teised poolt on segunenud sedavõrd, et eri laadide ja lähenemiste liite­kohad on peaaegu märkamatud.

Mitmed pikka aega kehtinud binaarsed opositsioonid, näiteks ruumilised (suurde saali kommerts, väiksesse kunstiponnistused), sesoonsed (suvel lõbu ja vaatemäng, talvel tõsine vaimupuurimine) või ealised (noorte päralt on tulevik, vanad on stagneerunud), aga ka mitmed teatrikonventsioonid (näiteks see, et interaktiivus, publiku kaasamine on kitsalt alternatiivteatri rida) ei vasta enam muutunud reaalsusele. (Mõistagi pole kogu see jutt ühe festivali, ühe artikli ega ühe õhtu raames ammenduv teema.)

Kui tõmmata silmapiir võimalikult laiaks ja püüda asetada kõik nähtud lavastused ühele tinglikule ekraanile, näeme valdavalt üht ja sedasama pilti. Avarates, olmelisest pudi-padist tühjaks pühitud ruumides (mis paneb tõsiselt muretsema teatrirekvisiitori elukutse kestlikkuse pärast) näeme staatiliselt paigutatud inimesi … tegemas mida? Eks ikka rääkimas, rääkimas, rääkimas. Literatuursuse liigliha vohamist on eesti teatrile ette heidetud peaaegu tema professionaliseerumise algusest peale.

Siinkohal kutsun siiski üles tajuma lavalt kõlanud „tuhande tonni sõnamaagi“ erisuguseid kaalukategooriaid. Leidus juhtumeid, kus varjamatult kirjanduslik, ühtse joana voolav, kohati ka kõrvust möödakohisev tekstivoog hõivas ühel hetkel iseseisva, tegelastest sõltumatu autoripositsiooni („Anne lahkub Annelinnast“, autor ja lavastaja Ivar Põllu, Tartu Uus teater), või kus vaieldamatult sümpaatne, hetkiti nii harva kätte ulatuvat ülevuse kategooriat puudutanud lavatöö lõi kohati vankuma intertekstuaalsuse liigraske koorma all („Kadunud kodu“, lavastajad Margus Kasterpalu ja Priit Põldma, Saueagu teatritalu). Leidus ka selge dramaturgiline vaste blogikirjandusele („Katk.Est.Used“, autor ja lavastaja Karl Koppelmaa, Rakvere teater) – tõsieluseriaali esteetikat järgiv (pildikesed „tavaliste“ inimeste elust pluss nende „kaadritagused” kommentaarid), elu banaalset poolt ilma nähtava üldistuseta fikseeriv käsitluslaad.

Ent veelgi enam kui fiktsionaalse ruumi kõikehõlmavus (ühte ja samasse lavaruumi peavad ära mahtuma kõik reaalsed, aga ka metafüüsilised, unenägude ja kujutlustega seotud territooriumid), torkab silma aja kategooria avardumine, mitme ajadimensiooni loomulik üksteisesse suubumine. Pikemalt ühes aegruumis viibimine (võrdle filmimaailma „pikkade kaadritega“) on pigem harv üksikjuhtum, kusjuures see, kas eelmist stseeni praegusest lahutas hetk, päev, aasta või sajand ehk viibitakse mitmes ajas üheaegselt, ei ole sageli kuigi selgelt markeeritud. Aja deformeerimise, aja kokkupainutamise ja juppideks lõikamise suundumust iseloomustab selgelt ka eepiliste, oma algkujul pikkamisi lahtirulluvate jutustuste lõikamine lühemateks, kontsertlavastuslikeks intermeediumilaadseteks juppideks. „Kuritöö ja karistuse“ (lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, Eesti Draamateater) puhul, kus näitlejal on lubatud toore jõuga teistest „üle lasta“, oleks neid vist kohasem isegi raundideks nimetada.

Muidugi võib neid järjest peadpööritavamaid aja- ja ruumimänge inter­preteerida mitmel viisil. See võib olla märk oma vaataja lubamisest teatrimaailma igitinglikkusse ja kõikelubatavusse, aga samavõrd ka hulpimisest määramatuse mudasoos. Iga tõlgendaja (ka kui tahes erudeeritud või kui tahes kaasatud) võimekusel on ju kusagil piir, kui ta jäetakse pikemaks ajaks ilma suunava kompassita.

Mineviku pärand ja taak. Eesti nüüdis­teatri varjamatu elurikkuse, etendamise eri laadide ja lähenemiste kirevuse juures on ilmselt naiivne küsida mingite ühtsete, loetavaks mustriks koonduvate sisemiste väärtuste järele. Tartu festivalinädala põhjal saab siiski osutada vähemasti ühele selge(malt) esile tulevale üksusele, milleks on kogukondlik kogemus ja eelmiste põlvkondade side. Kõige puhtam näide siia oleks „Valged põdrad“ (lavastaja Andres Noormets, Ugala teater) – lavastus, kus „kõik asetub oma kohale“ hetkel, mil lavale tuleb Peeter Jürgensi kehastatud nimitegelane (ainsuses küll), kes toob kaasa kaua oodatud selguse nii fiktiivsel lootasandil (Ilo-Ann Saarepera mängitud naise hingeliste umbsõlmede lahtijooksmisel) kui ka lavastuse teise plaani, katkenud põlvkondlike sidemete kokkusõlmimise, avanemisel. Mineviku pärand ja taak, eelmiste generatsioonide tuikavad valupunktid on läbivaks teemaks ka „Kadunud kodus“. Tinglikumalt, eesti poeesiapärandi kaudu, suhtleb eelmiste põlvkondade vaimumaailmaga ju ka „Sa oled täna ilusam kui homme“ (lavastaja Lauri Lagle, Von Krahli teater / Ekspeditsioon). Aga tuleb välja, et igatsetud hingepidet võib leida ka mitte tagasi, vaid ettepoole vaadates, oma poegade põlvkonnaga (taas)kohtumise kaudu („Pimevalge“, lavastaja ja dramatiseerija Johan Elm, Endla teater).

Kuidas tuletatakse festivali „Draama 2021“ meelde aastakümnete pärast? Hoolimata epidemioloogilisest olu­korrast see siiski toimus. Suur hulk omamaist teatrit õnnestus vaatajaga kokku viia. Tekkis mitmesuguseid mõtteid. No mida veel tahta?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht