Oli see Mati, mis ta oli, aga Vahing on hull. II osa

Eesti kirjanikud eesti näidendites. Kirjanikunäidend on paratamatult ideenäidend, kus põnev süžee ja haaravad näitlejatööd on lisaväärtus.

VEIKO MÄRKA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Algus eelmises Sirbis.

Kirjandusloost kirjandusmänguks. Kuni 1990. aastate keskpaigani oldi literaadinäidendites kultuurilooline: püüti olla usutav ja tõsiseltvõetav. Ehkki skeptilisemale vaatajale oli ammu selge, et päris nii need asjad käia ei saanud, sest ajalugu kordub farsina, eriti teatris.

Siis hakkas varjatud mäng muutuma varjamatuks (tegevusaja ja -ruumi segipaiskamine, näitlejate järsk ümberkehastumine eri tegelasteks jne). Tõsi, kultuurilooline suund pole siiani päriselt kuhugi kadunud ning selle elemente ilmneb ka kõige peadpööritavamalt traditsioone hülgavates näidendites (nagu juba käsitletud „Koidula veri“). Võib-olla mõjub näidendisse ja selle lavastusse kätketud informatsioon nii isegi efektiivsemalt, sest mängu kaudu õppimine on lihtsalt õppimisest kaasahaaravam. Üks on kuulutada lavalt, et Tuglas oli põlu all, teine asi visata selle näitamiseks talle tekk peale.

Eesti näitekirjanduse meelisteemadeks kirjandusloost on olnud Koidula ja Underi aeg. Andrus Kiviräha „Keiserlikus kokas“ (R.A.A.A.M., 2008, lavastaja Ingomar Vihmar) on tegevus viidud aga aastaisse 1950–1956, kui kirjanduselus valitses hoopis teine õhkkond. Selle annab kujukalt edasi õhtujuhi tekst: „Mingi arusaamatu möla! Aga mis siin imestada, me ju teame, kes on autor. Noor-Eesti eurooplane – see on kosmopoliitne dändi, kes massi põlgab ja vihkab! Noor-Eesti eurooplane – see on rahvast irdunud poolharitlane, kes väriseb koos oma isandatega tõusva proletariaadi ees! Arg jätis, kes püüab revolutsiooni lämmatada sümbolismi, uusromantismi ja impressionismi mürgiste aurudega!“

Süüdistatav on Tuglas (Raimo Pass), kes ongi suuremalt jaolt põlu ehk teki all. Näidend on kivirähalikult hoogne, vaimukas ja peadpööritava, ent siiski hästi jälgitava süžeega. Allikmaterjaliks on peamiselt Elo Tuglase päevikud. Kuigi autor on lähtunud faktidest või vähemalt Elo kirjapandust, on omaaegset kirjandussituatsiooni kujutatud mänguliselt ja leidlikult.

Lisaks Tuglasele ja üsna mitmesse meie kirjanikunäidendisse põimitud Elole (Kleer Maibaum) mängisid Viinistu katlamaja lavastuses olulist rolli Tuglastele sunniviisil määratud üüriline, kirjaoskamatu kirjanik Muia Veetamm (Maria Soomets) ning Tuglaste perekonna­sõber, psühhopaadist abikaasa küüsis vaevlev Aadu Hint (Gert Raudsep). Vanas kirjanikus Eduardis (Egon Nuter) tunneb ära Mait Metsanurga (kodanikunimega Eduard Hubel). Peale humoorikuse on näidendis tuntav ka Friedeberdi ja Elo südamlik suhe, mis raskele ajale vastu pidas. Saame maitsta „Noore Eesti“ idüllilises maamajas õitsele puhkenud tunnete üliküpseid, kuid ikka veel maitsvaid vilju.

Oskar Luts kirjutas ennast oma teostesse mõnikord ise sisse. Nii pole ime, et teisedki näitekirjanikud teda hiljem on ekspluateerinud.

Mati Unt on näidendis „Täna õhta viskame Lutsu“ (Eesti Draamateater, 1998, autori lavastus) kasutanud küll Lutsu nime, viimane on ka tegelaste seas, kuid õigustamatult. Sisuks on veiderdamine veiderdamise pärast, ilma eesmärgita Lutsu loomingut edasi anda, edasi arendada või sellega oponeerida. Kõik tegelased on vaesed lollakad ja Luts ülejäänutega samast mastist. Puudub läbiv süžee, näidend valgub sisult laiali. Häirib tegelaste keele taktitu primitiivsus ja kunstlikkus – võigas dissonants Lutsu enda lopsaka, ilmeka ja rahvaliku sõnakasutusega. Arnost on tehtud Arnu. Üks näide Undilt, kõnelejaks Luts: „Mina olen endalt palju kordi küsind: kesse ma ise olen „Kevades“, kellena olen ennast sial kujutand … A ma’i tia … mitte ei tia … Ku ma leiaks üles oma vana koolipingi, siis ma tiaksin, kes ma „Kevades“ olen. Kos on see armas koolipink? Koskil siin ta oli … Mes kell piaks olema?“

„Johannese passioon“ (Rakvere teater, 2005, lavastaja Üllar Saaremäe) oli dramatiseeritud luuletuste lugemine. Juhan Liiv – Toomas Suuman, Juhan Smuul – Urmas Lennuk, Juhan Viiding – Üllar Saaremäe.

Priit Grepp

Kvaliteedilt sellele vastandlik Lutsu-aineline näidend on Andrus Kiviräha „Kevadine Luts“ (Eesti Draamateater, 2012, lavastaja Uku Uusberg, nimiosas Roland Laos). Selle lähtepunkt on Lutsu mälestuste sari, mis ei jõudnud kolme­teistkümnest köitest hoolimata kaugemale aastast 1916. Eriliselt nauditavaks teeb näidendi see, et Kivirähk on süžees küll järginud Lutsu elukäiku, kuid esitanud ka oma visioone kirjanikust ning tõlgendanud mälestusi oma fragmentaarses võtmes (Luts ütleks „pildikestes“). Ta on sobitanud oma autoripositsiooni suure taktitundega Lutsu oma kõrvale. „Kevadises Lutsus“ on kokku saanud kahe hea humoristi parimad jooned. Ometi ei puudu siin ka traagika: alates vend Arno surmast lapsena kuni Lutsu enda matusteni, mis on näidendi proloogiks.

Kiviräha järgmine kirjanikeaineline näidend „Vaimude tund Koidula tänavas“ (Eesti Draamateater, 2017, lavastaja Priit Pedajas) on nõrgem. Eeskätt häirib sarnasus Kiviräha „Mere ja Orava“ ning „Mere ja Ilvesega“. Siingi on fookuses kaks prominenti: Anton Hansen Tammsaare ja Mati Unt. Dialoog on kivirähalikult vaimukas, kuid mitte nii sügav ja komplitseeritud kui „Kevadises Lutsus“. Piltlikult öeldes: Luts aitas oma nooremat kolleegi endaainelise näidendi kirjutamisel palju, Tammsaare ja Unt vähe.

Pealkiri „Vaimude tund Koidula tänavas“ loob kaks kirjandusloolist assotsiatsiooni. Esiteks viitab see Mati Undi juba käsitletud näidendile „Vaimude tund Jannseni tänaval“. Teiseks oligi Koidula perekonnanimi enne abiellumist Jannsen. Et Tallinnas Koidula tänaval asub A. H. Tammsaare majamuuseum, kus toimub Kiviräha näidendi tegevus, Pärnus Jannseni tänaval aga Koidula ja tema isa oma, on muidugi kokkusattumus.

Madis Kõivu „Ennola“ (originaalis „Las olla pääle“) lavastas Taago Tubin Võru Teatriateljees 2003. aastal, peaosas Tarmo Tagamets Ernst Ennona. Nagu Enno oli meie kirjanduspildis liigitamatu ja isepäine, nii on seda ka näidend. Ei klassifitseeru see faktitruude ega fantaasiakesksete lavateoste hulka, vaid on mõlematest eksistentsiaalsem, suhestumatum. Näidendi põhimeeleolu on resignatsioon, ent see on läbimõeldud, tasakaalukas resignatsioon, mitte senti­mentaalse õmblejanna tõmblemine. Sven Karja sõnadega (Sirp 12. XII 2003): „Mida lähemale jõuab Enno elulõpul oma isiklikule minale, seda kaugemale on määratud ta liikuma oma kodakondsetest, maisest reaalsusest. Nii nagu muutub puhtamaks-selgemaks lavastajajoonis, kulgeb ka Enno luuletajatee, liikumine uute loobumiste, enesepiirangute, tarbetu enesestheitmiste jadas.“

Rakvere teatri „Johannese passioon“ (2005, lavastaja Üllar Saaremäe) oli põhimõtteliselt dramatiseeritud luuletuste lugemine. Kuid kolm sugestiivset eesti kirjaniku kehastust lisandus sellega meie teatrilukku ikkagi: Toomas Suuman – Juhan Liiv, Urmas Lennuk – Juhan Smuul ja Erik Ruus või Üllar Saaremäe – Juhan Viiding. Kirjanik ekspressiivselt oma loomingut esitamas on ju vahetum elamus kui kõige meisterlikumgi ümberjutustus.

Jaan Krossi jutustus „Taevakivi“ ajendas Paul-Eerik Rummot kirjutama näitemängu „Taevast sajab kõikseaeg kive“ (VAT-teater, 2016, lavastaja Raivo Trass, Jaak ehk K. J. Peterson – Ago Soots, Otto ehk O. W. Masing – Raivo E. Tamm). Selle puhul häiris jutustuse range kultuuriloo piires püsimise ning lavastuse mängulisuse vastuolu, s.t viimasega polnud suudetud jutustusest lõplikult distantseeruda, kuid sellest ei kujunenud ka omaette teost.

Poliitilistes tõmbetuultes. Meie näitekirjanikud on kujutamisobjektina eelistanud naisluuletajaid. Koidulast ja Underist oli juba juttu, Urmas Lennuki „Paljasjalgne Debora“ väärtustab laval ka Debora Vaarandi (Kuressaare Linnateater, 2016, lavastaja Raivo Trass, noor Debora – Merilin Kirbits, vana – Piret Rauk). Siingi olid esindatud juba tuttavad Aadu Hint (Arvi Mägi) ja Juhan Smuul (Andres Raag). Tegu on näidendiga, kus kirjanduslikud probleemid on tihedalt seotud poliitilistega, ning nagu ikka, peavad esimesed maksma teistele lõivu. Kolmiku omavahelised suhted on meie literaadinäidendite reas traditsioonilised: mehed vaidlevad maailmavaateliste probleemide pärast, naine on hingeliselt üksi ja kannatab.

Johannes Vares-Barbarus on tänapäeval rohkem tuntud poliitiku (õieti poliitilise marionetina) kui luuletajana. Esimese teda kirjanikuna kujutava näidendi on kirjutanud Kauksi Ülle „Ah tsusku külh!“ (Taarka pärimusteater, 2008, lavastaja Kalev Kudu), kuid seal on Barbarus hoopis ennekõike kalamees, kaaslasteks Juhan Jaik ja Jaan Vahtra.

Tegu on äärmiselt omapärase näidendiga ja kaugeltki mitte ainult võrukeelse teksti tõttu. Kolme kirjamehe (Vahtra oli eeskätt küll kunstnik) etteaste kulgeb kõigepealt vee ääres, siis vee peal ja lõpuks vee all. Peategelased on eriilmelised: multiplitseerit inimesest, Majakovskist ja kubismist räuskav Barbarus, mälestustele ja loodusvaatlusele pühendunud mõtlik Vahtra ning nõia­sõnadesse ja muusse maagiasse oma hinge uputanud Jaik. Mitmesuguste äparduste, eeskätt Jaigi ja Barbaruse ahnuse tõttu läheb paat ümber ning kirjamehed satuvad Veteema riiki. Kõrvaltegelasena esineb näidendis Hermann Julius Schmalz, laulu „Sauna taga, tiigi ääres“ autor. Kahjuks jääb see omapärase huumori ja fantaasiaga näidend ilmselt üksnes võru-setu kultuuriruumi amatööride kätte repetama. Eesti keelde tõlkima seda ilmselt keegi ei hakka, ehkki „Ah tsusku külh!“ väärib paremat saatust.

Taarka pärimusteatris kehastas Barbarust lavastaja Kalev Kudu. Mart Kivastiku „Vareses“ (Endla, 2014, lavastaja Kalju Komissarov) tegi seda Indrek Taalmaa. Johannes Semperit mängis Priit Loog, Heiti Talvikut Lauri Kink. Ükski kolmest ei esine siin eeskätt kirjanikuna, vaid poliitilise võimu mängukannina. (Barbarus: „Viimasel ajal ma mõtlen suisa vastupidi. Ainult poliitikast, kuigi ma peaksin mõtlema kunstist.“) Talvik jääb selle võimumasina rataste vahele, Vares ei suuda sellest lahkuda muidu kui enesetapu läbi, Semper pääseb enam-vähem tervelt.

Lavaloos osaleb ka hulgaliselt neid, kes pole kirjanikud, nende seas Varese ja Semperi abikaasad. Siutsul on Varese karjääris öelda mõjuv sõna: just tema õhutab teda alatasa Pärnust Tallinna kolima („ma olen kõigega nõus, kui saab Tallinnasse!“). Ning peaministriks saamises näeb naine parimat sellekohast võimalust. Õigupoolest ongi „Vares“ rohkem Siutsu kui Barbaruse näidend, sest naise siseheitlused mõjuvad sügavamalt ja valusamalt. Tore on Varese iseloomustamine: multiplitseerit inimene, geomeetriline inimene, lõpuks viisnurkne inimene.

„Vares“ algab kirjaniku surmaga ja edasine on tagasivaade. Seda võtet on rohkemgi kasutatud (Kiviräha „Kevadine Luts“, Lennuki „Paljasjalgne Debora“). Võte on mõjuv: kirjanik sureb, kuid tema teosed jäävad.

Vares-Barbarus esineb ka Kivastiku hilisemas näidendis „Kostja ja hiiglane“ (R.A.A.A.M., 2018, lavastaja Aleksandr Ogarev), mis ongi „Varese“ loogiline järg, õigemini täiendus, n-ö vaade vastaskaldalt, sest aeg on enam-vähem sama, mitmed tegelased samuti, kuid loo keskpunktiks on Konstantin Päts – kukutatav, mitte kukutaja. Siin näeme Varest ainult poliitikuna ehk, nagu ütleb tema abikaasa: „Milline naine ei tahaks, et tema abikaasast saaks peaminister“. Lavastuslikult oli huvitav, et Varest mängis sama näitleja, kes oli ka Pätsi teise kardetava poliitilise oponendi, vapside juhi Artur Sirgi rollis – Kristjan Sarv.

Näita, ära jutusta. Ivar Põllu „Endspiel“ (Tartu Uus teater, 2008, autori lavastuses) on näidend, mis jõudis lavale kõige lühema intervalliga – pool aastat – pärast peategelasest kirjaniku surma. Näidendi pealkiri on sama, mis Madis Kõivu ja Vaino Vahingu romaanil, kuid selle aluseks on hoopis Vahingu päevaraamatud. Kesksel kohal on Vahingu (Andres Keil) ja Mati Undi (Katrin Pärn) elu ja unistused Tartus möödunud sajandi 1960. aastatest kuni 1980. aastateni. Tähtis osa on ka Maimul (Berg), kes pole küll näidendi tegevusajal veel kirjanik.

Nagu paremates literaadinäidendites kombeks, ei ole piirdutud selleski ühe või paari kirjaniku isikuloolise vaatlusega, vaid see võimaldab teha üldistusi. (Heli: „Kirjuta midagi, nagu teised. Nagu Paul-Eerik või Mati või kõik need sinu sõbrad, kes oskavad kirjutada. Kes oskavad elada. Kellel on raha. Sa oled ju ka kirjanik. Sa oled kirjanike liidu liige. Kirjuta midagi head, et meil oleks ka raha.“)

Jaan Krossi jutustus „Taevakivi“ ajendas Paul-Eerik Rummot kirjutama näitemängu „Taevast sajab kõikseaeg kive“ (VAT-teater, 2016, lavastaja Raivo Trass). Jaak (K. J. Peterson) – Ago Soots.

Mats Õun

Vahingust, Undist ning nende tormi ja tungi ajast on inspireeritud ka Urmas Vadi „Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel“ (Rakvere teater, 2012, autori lavastuses).

Samuti Vadi kirjutatud ja lavastatud „Kus sa oled, Juhan Liiv?“ (Liivi muuseum, 2014, nimiosas Aarne Soro) annab meie suurimast traagikust traditsioonilist kuvandit tublisti nihestava pildi. Seda algusest peale, kui jumal annab oma pojale Liivile enne, kui ta maa peale saadab, käsu minna Poola kuningaks. Too aga tahab saada hoopis eesti kirjanikuks. Niisiis on Liivile omistatud veel kõrgem päritolu kui „Koidula veres“.

Autori fantaasialend ulatub kõrgele. Jumal Liivile: „Jah, ainult sina oledki mul veel jäänud. Viimasena saatsin ma Aleksander Puškini, aga mida. Aleksander hakkas püssiga vehkima, ja ei midagi. Ole sina ettevaatlik. Ära himusta …“

Võrrelgem seda suhtumist kartusega, mida avaldas J. J-k Postimehes 1931. aastal Kreutzwaldi ja Koidula kujutamise kohta „Lauluisas ja kirjaneitsis“: „[N]ende vaba käsitamine oleks võinud kiskuda teose kallale arvustajate vihastunud karja.“ Nii näeme kirjanike kujude kaudu teatrilaval, et suhtumine teatrisse on tänapäevaks läbi teinud totaalse muutuse (teater ise muidugi ka). Liivi lavastuse puhul ei heitnud ükski teatriekspert Vadile ette kirjaniku vaba käsitlemist ehk pühaduserikkumist.

Jaan Unduski „Suur Siberimaa“ (Eesti Draamateater, 2020, lavastaja Hendrik Toompere) sarnaneb kahe olulise omaduse poolest „Kevadise Lutsuga“. Esiteks: kui hea kirjanik kirjutab näidendi teisest heast kirjanikust, ei saa see olla halb.

Teiseks: mõlemas lavaloos on kirjanik tegelaste seas kõige neutraalsem ja tasakaalukam kuju, tema ümber möllavad ja tundlevad teised – ta on kui kuningas oma narride ringis. Jaan Kross (Tambet Tuisk) on vaatleja, arutleja, mõtestaja.

Paljud teda ümbritsevad tüübid paistavad silma hoopis värvikamate karakteritega: eeskätt Alma (Merle Palmiste), Jaani ema (Viire Valdma), aga ka teised. Tasakaaluka peategelase foonil antakse edasi ajastu ja viimasest mõjutatud isikute pöörasus. Kirjanikustaatus on siin nii enesestmõistetav, et jõuab vaatajani ilma otsese loomeprotsessi kirjeldamise ja tekstide ettelugemiseta.

Näidendi värvikas vene-eesti-armeenia-juudi tüüpide galerii on üpris kirjanduskauge, ainsa Krossi ametivennana esineb Geberecht ehk Hans Leberecht. Dändist limusiiniomaniku Leberechti (Taavi Teplenkov) ja Siberi vaesusest tagasi pöördunud Krossi vahel tekib kollegiaalne, ehkki jahe side. Geberecht: „Me oleme mõlemad masinaehitajate pojad. Võiks vist öelda, et proletaarse intelligentsi järelkasv. Aga me mõistame kirjandust erinevalt. [—] Ühesõnaga, Simonoviga te ei võistle. Aga August Jakobsoniga ameeriklaste kritiseerimisel konkureerima hakata – see on noore kirjaniku jaoks umbkott.“

„Suure Siberimaa“ kõige üldistavamad kirjaniketeemalised mõtted ütlebki välja Geberecht. Näiteks: „Oled kuulus. Oled – meie, nõukogulikus mõttes – küllalt varakas. Aga kirjutamine on ikka seesama. Mitte midagi ei muutu. Lased sulepeal käia ja ootad lauset, mis lendu viiks. Ja kui äkki lendad, siis ega keegi näe. Ikka ainult üksi. Üksildase ametis.“

Seda lugu kirjutades planeerisin viimase kirjanikunäidendina ette võtta Urmas Vadi „Millest tekivad triibud“. Paraku jäi selle esietendus Eesti Draamateatris 14. märtsil päev varem kehtestatud eriolukorra tõttu ära, aga näidend on ju olemas ja mänguvalmis. Peale peategelase Eduard Vilde esineb seal kirjanikest tema antagonist ja otsene mahategija Juhan Liiv. (See dramaatiline ja mõlema loomingussegi ulatunud vastasseis vääriks põhjalikumatki lavakäsitlust.) Liiv ilmutab end Vildele kaks korda. Esimesel korral tunneb Liiv end solvatuna ja tahab arveid klaarida, teisel korral aga tunnustab Vildet ja Eesti riiki ning koputab Vilde südametunnistusele.

Ülesoolamine on veel jubedam. Kokkuvõttes võib öelda, et kirjandusloolisi lavastusi pole meie teatris olnud vähe, aga mitte ka palju. Viimase ohu välistab nende eriilmelisus, mis tagab vahelduse. Mõttetu oleks võrrelda, kes oli parem Koidula, kas Erna Villmer, Meeli Sööt või Ragne Pekarev. Või kes oli parem Liiv, kas Toomas Suuman, Aarne Soro või Ott Sepp? Näeme ehk edaspidi veel paremaid? Kirjanikunäidend on paratamatult ideenäidend, kus põnev süžee ja haaravad näitlejatööd on lisaväärtus.

Lõpuks veel ühest küsimusest, mis kerkib selle valdkonna näidendite puhul peaaegu paratamatult: kas ja kui palju peaks need sisaldama käsitletavate kirjanike loomingut (ka kirju, päevikuid jne)? Tundub, et sellega on nagu soolaga: päris ilma jääb magedaks, aga ülesoolamine on veel jubedam.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht