Nukrad ja helged kummitused

Ibsenit väänamata, autoritruu teksti ja tegevustiku toel, on lavastaja Ingomar Vihmar põiminud ühte nukruse ja helguse, mis jääb kauaks kummitama.

MADLI PESTI

Endla teatri „Kummitused“, autor Henrik Ibsen, tõlkija Henrik Sepamaa, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Jaanus Vahtra, valguskunstnik Elerin Tammel. Mängivad Kleer Maibaum, Nils Mattias Steinberg, Tambet Seling, Priit Loog ja Fatme Helge Leevald. Esietendus 9. XI Küünis.

Euroopa teatri moodsa klassiku, norra näitekirjaniku Henrik Ibseni „Kummitused“ kuulub tema kesksesse, ühiskonnakriitilisse loomeperioodi. 1870. ja 1880. aastatel, ligi kümne aasta jooksul, kirjutas Ibsen viis näidendit, mis andsid radikaalselt uue suuna näitekirjandusele, aga pakkusid seni kuulmata mõtteid ka ühiskonnakorraldusest.

Üks skandaalsemaid näidendeid. Tänu tolle perioodi näidendeile sai Ibsen maailmakuulsaks ja on nähtavalt mõjutanud Euroopa ja Põhja-Ameerika kirjandust poolteist sajandit. Praegu on meil neist mängukavas „Rahvavaenlane“ Kertu Moppeli lavastatuna Eesti Draamateatris. Huvitav on ka samas teatris mängitav Ibsenist inspireeritud „Nukumaja, osa 2“, autoriks USA näitekirjanik Lucas Hnath (lavastaja Mehis Pihla).

Ibsen kirjutas „Kummitused“ 1881. aastal, kohe pärast „Norat ehk Nukumaja“ ning enne „Rahvavaenlast“ – viimane oligi vastus „Kummituste“ põhjustatud reaktsioonile. „Kummitused“ on osutunud üheks teatriajaloo skandaalsemaks näidendiks. Ibsen puudutab seal tolleaegse kodanliku ühiskonna tabuteemasid, nagu rahaabielu, abieluvälised lapsed, suguhaigused ja nende haiguste mõju lastele. Ta purustas psühholoogilise metoodilisusega idealistliku pildi inimesest. Tollases ühiskonnas ennekuulmatult rebis ta maski varjatud perekonnaelult, paljastades „räpase tõelisuse“: õitsevad valed, vassimised ja varjamised.

Kummitustest“ sai naturalistliku stiili tähtis eeskuju. 1880. aastate lõpul Pariisis, Berliinis ja Londonis asutatud sõltumatud teatrid ja vabad lavad avasid oma uksed „Kummitustega“. Kõikjal, kus näidendit mängiti, puhkesid skandaalid. Skandinaavias keelduti aga „Kummitusi“ hoopiski lavale laskmast, ning mitte ainult konservatiivne, vaid ka liberaalne ajakirjandus nii Norras kui ka Taanis ründas näidendit ja selle autorit teravalt – „Näidend on kõlblusetu!“. Näiteks Norra rahvusteatri lavale jõudis „Kummitused“ alles paarkümmend aastat hiljem.

Eestis on viimased „Kummituste“ lavastused sündinud külaliste käe all: 2003. aastal tõi selle Eesti Draamateatris välja rootsi lavastaja Hilda Hellwig ja 2008. aastal Tallinna Vene teatris vene lavastaja Aleksei Uteganov. Nüüd siis on „Kummitused“ taas jõudnud pärast 1991. aasta Ingo Normeti lavastust Endlasse, seekord Ingomar Vihmari tõlgenduses. Vihmar on Ibseni vastu huvi tundnud ka varem: „Metspardi“ lavastas ta 2004. aastal Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilastega ja 2007. aastal ka Eesti Draamateatris ning „John Gabriel Borkmani“ 2010. aastal samuti seal.

Kodust kaua eemal viibinud maalikunstnikust poeg Osvald (Nils Mattias Steinberg) põhjustab dispuudi kunstnike kõlvatu elu üle.

Mats Õun

Vihmari uus täismäng?* Tänapäeval pole „Kummituste“ lavastuse puhul skandaalsusest muidugi põhjust kõneleda. Ka on Vihmar selle üpris pessimistliku näidendi lavastanud talle omaselt pigem helgemapoolselt ja lootusrikkalt. Olgu etteruttavalt öeldud, et loodetavasti on „Kummitused“ Endla teatri repertuaaris väike täismäng: lavastuse kunstiliselt läbi töötatud tervikut on kriitikutel põnev pureda, kuid see on ka publikusõbralik, heade näitlejatöödega, mõtlemapanevate teemadega ja, mis võib-olla peamine, lootusrikkust sisendav teatriõhtu.

Eks klassika olegi seetõttu klassika, et puudutab lugejaid-vaatajaid kõige eri­ilmelisematel ajastutel. „Kummitustes“ on palju teemasid, mille Ibsen on oskuslikult teksti põiminud ning mida lavastaja koos näitlejatega saab esile tõsta või siis tagaplaanile jätta. Katusmõistena tõuseb „Kummitustes“ esile ibsenlik eluvale, mis kõlab tänapäevaselt ka Vihmari tõlgenduses. Sel teemal peavad dispuuti majaperenaine Helene Alving (Kleer Maibaum) ja pastor Manders (Tambet Seling). Kas on õigem elada õnnelikus illusioonis, nagu nõuab pastor, või paljastada eluvale ja näidata valusat tõtt, nagu leiab õige olevat proua Alving? Kaasa võivad siin hakata helisema järjest intensiivistuvad vaidlused maakera kestlikkuse üle: kas on õigem peita jaanalinnu kombel pea liiva alla ja jätkata tarbimispidu või tunnistada, et ühest maakerast inimkonnale varsti enam ei piisa?

Ibseni näidendi teine keskne teema, mis meidki praegu puudutab, on vaidlus konservatiivsuse ja liberaalsuse üle. Kui pastor Manders kohtub proua Alvingu kodust kaua eemal viibinud maalikunstnikust poja Osvaldiga (Nils Mattias Steinberg), läheb lahti dispuut kunstnike kõlvatu elu üle. Pastor taunib „metsikut“ kooselu. See justkui anakronistlik vaidlus on kergesti üle kantav tänapäeva: kas meie ühiskonnas mitte ei hiili ligi jäik suhtumine kooselu erisuguste vormide suhtes?

Kas on õigem elada õnnelikus illusioonis, nagu nõuab pastor Manders (Tambet Seling), või paljastada eluvale ja näidata valusat tõtt, nagu leiab õige olevat proua Alving (Kleer Maibaum)?

Mats Õun

Ühtne trupp. Nagu sageli, saab ka seekordses Vihmari uuslavastuses nautida ühes hingava näitetrupi mängu – seal ei ole mitte ühtegi nõrka lüli. Lavastaja töötab samade näitlejatega juba pikemat aega koos ja on saavutanud taas mingite salavõtetega ühtse taseme: kõigi näitlejate esitus on veenev ja nüansirikas. Näitlemisstiil on ikka mõnusalt vihmarlik: ilmselt on kõik Ibseni laused ümber tehtud, kuid kogu tegevus, olek ja atmosfäär on kindlasti väga Ibseni vaimus. Näitlejad kõnelevad argiselt, üliloomulikult, nad segavad üksteise jutu vahele, nagu elus ikka tehakse – nad tõepoolest elavad seal laval, on elus, igal hetkel.

Eriti elus ja usutav on Priit Loogi tisler Engstrand. Ta ehitab proua Alvingu rahastatud lastekodu ning on proua juures teeniva Regine väidetav isa. Sellist ehitusmeest oleme me kõik näinud: ta on heasüdamlik, kohmakas, tähelepandamatult ropu suuga ja karune. Loogi meisterlikult kobavat kehakeelt tisleri olemuse edasiandmisel tasub tähele panna. Tõrgest Reginet, tisleri hilisteismelist tütart, mängib Fatme Helge Leevald. Tal on ees suured prillid nutitelefoni põrnitsemiseks ning seljas lapselikud tunked – mõnusa kiiksuga, orgaaniliseltngitud roll.

Hea meel on Nils Mattias Steinbergi üle Osvaldi rollis: talle tundub sellise natuke joviaalse ja suurlinnaelu maitsnud traagilise haigusega kunstnikuhakatise kehastamine hästi sobivat. Osvald on muretu boheemlane, keda kammitseb eluhirm, kuid temas on ka teravust, kui on vaja emaga manipuleerida.

Tambet Seling sobib küll pastor Mandersi kitsarinnalise konservatiivi rolli hästi, kuid vahest on ta pastoriks siiski liiga noor? Suhete pinnalt jääb mõneti arusaamatuks, miks peaks proua Alving olema nii väga sisse võetud sellisest pastorist, kes kuulutab: „Mis õigust on meil õnnele selles elus? Meil on kohustused.“

Kleer Maibaum põhjendab proua Alvingu keerulise elukäigu ja valikud veenvalt ära: on usutav, kui ta jutustab oma mehe liiderlikkuse ja joomatuuride varjamisest, eluvales elamisest. Samuti on mõistetav tema soov jätta oma pojale Osvaldile isast laitmatu mulje ning nüüd kannatab ta selle eluvale ja pojast kaugenemise pärast. Stseen, kus Osvald püüab emale kõneleda oma haigusest ja proua Alving lappab hajameelselt laual vedelevaid esoteerikaraamatuid. Puudutab valusalt. Milline suurepäraselt mitte toimiv kommunikatsiooniakt!

Kurvad kummitused. Miks on näidendi ja lavastuse pealkiri „Kummitused“? Selle toob Vihmari tõlgendus esile selgeminigi, kui mõni teine varem nähtud interpretatsioon. Kummitused on ühest küljest need nii ibsenlikud luukered kapis ja vanemate patud, mis nuheldakse laste kätte. Nils Mattias Steinberg oskab selle teema traagika eriti nüansirikkalt ja liigutavalt esile tuua. Kummituste metafoorile saab läheneda teisestki küljest: Ibsen ütleb proua Alvingu suu läbi ka, et meis kummitavad vanad iganenud arusaamad. See tõekspidamine tõuseb esile just Vihmari uuslavastuse kontekstis ja paneb ehk tänapäeva vaataja mõtlema, et oma kinnistunud arusaamad ja hoiakud võiks igaüks ikka ja jälle üle vaadata ning kahtluse alla seada. Elu on pidevalt arenemises ja muutumises.

Vihmari lavastuses on korraga kohal kurbus ja helgus, seda ehk kõige selgemalt Maibaumi proua Alvingu vahendusel. Alvingute kummitusterohkes majas on elatud eluvales, prouagi on justkui kummitus. Sellist kummituslikkust on aga vaid hästi kergelt atmosfääris tunda, ma ei mõtle siin mingit õõvastavat ekspressiivsust. Maibaum mängib selle peene tunnetusega välja. Kõik ei pruugi varjude kohalolu muidugi tajuda, kuid ehk paneb lavastus iga vaataja mõtlema omaenda minevikuvarjudele ja -mõjudele.

Mulle tundub, et lavastuse atmosfääri saaks veelgi enam esile tuua mõjusate visuaalsete lahendustega. Kunstnik Jaanus Vahtra on hästi toetanud näitlejaid: kostüümid on põnevad, semiootiliselt põhjendatud või suisa kommenteeriva loomuga. Näiteks ilmuvad pastor Manders ja proua Alving algul lavale üks valge pintsaku ja teine valge pükskostüümiga justkui süütukesed ning lõpuks, kui lastekodu on maha põlenud ja hakatakse paljastama Osvaldi ja Regine eluvalet, näeme prouat mustas kostüümis. Laval on küll stiilne modernistlik mööbel, kuid tagalava klaas ja kile mõjuvad kuidagi korratult. Seejuures annab aga klaas võimaluse vihmasajuks, mille melanhooliat toetab iga vaatust alustav prantsuse šansoon.

Meeleolu, millega vaataja etenduselt lahkub, määrab eelkõige lavastuse lõpp. Ibsenit väänamata, autoritruu teksti ja tegevustiku toel, on lavastaja põiminud ühte nukruse ja helguse, mis jääb kauaks kummitama.

*Ingomar Vihmari lavastus „Täismäng“ esietendus Rakvere teatris 2003. aastal. Ott Karulin on oma doktoritöös toonud selle metafoori käibesse tähistamaks lavastusi, mis on kunstiliselt väärtuslikud ja kõnetavad ühtlasi laiemat publikut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht