Naised, kelle aeg pole veel käes

Kuigi näidend on leidlik ja mõjuv ning lavastus hoogne ja terviklik, minnakse „Lootuskiirt pimeduses“ küllap suurel määral vaatama ikka näitlejate pärast.

VEIKO MÄRKA

Sundown Entertainmenti „Lootuskiir pimeduses“, autor Sandi Toksvig, tõlkija Krista Kaer, lavastaja Vilja Nyholm-Palm, lava- ja kostüümikunstnik Ann Lumiste. Mängivad Ene Järvis, Kersti Kreismann, Mari Lill, Elle Kull, Ines Aru, Sandra Ashilevi ja Viktor Leševitš. Esietendus 30. VI Rehe küünis.

Taani päritolu inglise naiskirjaniku Sandi Toksvigi „Lootuskiir pimeduses“ ei üllata meeletute süžeepöörete ega karakteriarenguga. Ent see on omanäoline, heatasemeline, kaasakiskuv näidend ning – mis kõige tähtsam – pakub meeldejääva rolli koguni viiele meie teatri naisraudvarale.

Kuigi näidend on leidlik ja mõjuv ning lavastus hoogne ja terviklik, minnakse „Lootuskiirt pimeduses“ („Silver Lining“, 2017) küllap suurel määral vaatama ikka näitlejate pärast. Ükski viiest eesti teatri naiskorüfeest ootusi ei petnud, kuigi kaks neist – Mari Lill ja Ines Aru – mängivad ratastoolis, mis nende võimalusi formaalselt piirab. Aga eriti Aru puhul ei häirinud see kuigivõrd. Ratastool sobis talle suurepäraselt, näitleja sulandus sellesse laitmatult, seda enam et mõistus oli tema tegelaskujul hoopis rohkem loojas kui keha. („Vanasti ma kartsin seda napakaks minemist. Aga pole hullu.“)

Ilmselt on Gloria teksti kätketud kõige rohkem vaimukust, ja kui ongi, toob Ene Järvis selle eriti meisterlikult esile.

Ülo Josing

Õhtu diiva oli siiski Ene Järvis Gloriana. Tundus, et kogu lavastuse hoog ja uljus lõi lõkkele tema roosadest sädelevatest tossudest. Ilmselt on Gloria teksti kätketud ka kõige rohkem vaimukust, aga kui ongi, tõi just Järvis selle eriti meisterlikult esile. Tema ootamatu ja lõikav sarkasm – ühevõrra nii enda, kaaslaste kui ka olude pihta – ei lasknud lavastusel suubuda staatilisusesse. Ehkki nii tegevuspaik (vanadekodu Londoni lähistel Gravesendis) kui ka süžee (üleujutuse ootamine) teoreetiliselt sellise kartuse tekitasid. Gloria pillub paradokse heldel käel ja suure südamega: „Kui ma poleks joomisest ja suitsetamisest loobunud, ma oleks kõigest sellest siin ilma jäänud.“; „Oskad sa ette kujutada midagi masendavamat kui igavene elu?“; „Ta on juba aastaid surnud. Eluga tuleb kursis olla.“ Kui ülejäänud nelik mängib enam-vähem oma tuntud headuses, siis Järvis pakub aina meeldivaid üllatusi.

Ootamatu ja tabav oli ka Kersti Kreismanni sekkumine talle põhimõtteliselt võõras ampluaas – vabavõitlejana. Tõsi, see jäi ühekordseks aktsiooniks, kuid tõi näidendi tegevusse olulise pöörde. Hüpohondrikust lese Maureenina andis ta bravuursele Gloriale tasakaaluks veidi mõtlikuma, ehkki samuti kergelt koomilise kuju. („Hüpohondrikud on kõige tervemad inimesed.“)

Elle Kulli June oma sügava jumalakartlikkuse ja üheülbaliselt tõsimeelse ellusuhtumisega mõjus rohkem tumeda taustana, kelle mõjul Järvise energia, Kreismanni ekstsentrilisus, Lille intelli­gentne pessimism („Ma otsustasin elada ohtlikku elu, katsetada natuke koomaga.“) ning Aru sümpaatne debiilsus pääsesid eredamalt mõjule. Aga see taust oli vajalik ja vaheldust pakkuv ning oma tähthetk on June’ilgi – kui paljastatakse tema kleptomaania. Kokkuvõttes on kooslus särav juba indi­viduaalselt, aga vähimatki ei jäta soovida ka ansambli­mäng, millest järeldub, et lavastajagi vaev on läinud täie ette.

Sandra Ashilevi mängu vabatahtliku päästja Hope’ina peab kiitma hoopis muudel põhjustel kui temast umbes kolm korda vanemate näitlejannade oma. Ta ei vastandunud ansamblile, vaid sulandus sellesse oivaliselt, ehkki ilmus lavale tunduvalt hiljem kui vanadekodu asukad ning oli igas mõttes nende antagonist. Hope’i roll oli eriilmeline mitte niivõrd nahavärvuse ja vanuse kui funktsiooni poolest: teised olid sees ja moodustasid omavahelise hästi toimiva ringi, tema ilmus väljast, oli võõras ja tõi kaasa võõrad mõtted. Loomulikult pidi ta pidevalt ennast kehtestama, vastu vaidlema, organiseerima. Kuid kõike seda tegi Ashilevi nii sundimatult, siiralt ja orgaaniliselt, et ei mõjunud hetkegi võõrkehana. Ühest küljest sai temast päästmisaktsiooni vaieldamatu juht, teisest küljest üsna vähese autoriteediga juht, seda nii alluvate tõrksuse, passiivsuse kui ka rumaluse tõttu.

Näitetrupi koosseisust hoolimata ei pääsenud vaatamise ajal kordagi pähe mõte, nagu oleks tegu järjekordse näidendiga, mis on kirjutatud spetsiaalselt eakamatele naisnäitlejatele – sest eakamaid naisnäitlejaid on rohkem kui mehi, nad on paremas füüsilises vormis ja muidugi ka edevamad. Selleks on „Lootuskiir pimeduses“ liiga mitmetahuline, liiga särav. Siin on oma saatusest üleolekut („Ma suren siis, kui ma olen selleks valmis, ja see aeg ei ole veel käes.“), sellega võitlemist („Ära jahvata kogu aeg sellest minevikust!“) ja sellele alistumist („Vana olemine ja siin elamine on kuradi masendav“). Siin on dramaatilist kõikumist elutahte ja resignatsiooni vahel ning palju vaimukat ja täpset dialoogi. (Gloria: „Ma kahetsen, et mul ei olnud lapsi.“ – Maureen: „Mina kahetsen, et on.“)

Kõlab ühtaegu vastandlikult ja harmoneeruvalt. Eksistentsiaalsed mured selle üle, millal ja kuidas surra põimuvad pisikeste, kuid siiski tuntavatega: südamevalu kutsub esile soolesulu; uute prillidega paistavad jalad liiga väikesed; patsient ei mäleta juba enne lõunat, kas ta sõi hommikust või mitte. Suured mured ei tundu väikeste taustal nii hirmsad, sest jäävad osalt nende varju. Väikestest on aga võimalik jagu saada.

Matusepäeva ei oodata ega kardeta, see on sama endastmõistetav kui hommikune päikesetõus. Kartus selle ees, et sind ei maeta su lemmikkampsunis, sest teine ogar vanaeit on sellest tööteraapia käigus linikuid õmmelnud, on märksa suurem. Mõnest murest ei saagi aru, on see väike või suur. (Maureen: „Viimasel ajal on mul nii raske otsustada, mida öelda.“ Gloria: „Ma magan omaenda enesetapu maha.“) Üks on siiski kõigile selge: koos on kergem elada ja surra kui üksi. („Kas sa tead, kui paljud inimesed surevad üksinda selles riigis?“) Olgu siis oma hooldekodu voodis või üleujutuses. Selles vanuses seltskondlikud suhted enam eriti ei rikastagi, aga turvatunnet lisavad küll.

Näidendi peamine puudus on vähene konflikt, sest selle põhjustajaks on tulvavesi, mis on põhimõtteliselt väga teatraalne, kuid lavapraktikas kahjuks raskesti rakendatav nähtus. Nii tekib vaataja teadvuses mingi ohutuse­tunne, mis ütleb, et lava üleujutamisega see etendus nagunii ei lõpe, otsest katastroofi pole karta. Üldse jäi tulvavesi lavastuses sümboolseks, eemalolevaks taustaks ehedatele elumuredele.

Finaali võib tõlgendada kui vaiksest rahusadamast mäslevale elumerele sõitu, mille kulg on ettearvamatu. Kuidas selleni jõutakse, on põnev ja omajagu absurdnegi. Tulvaveelõksu jäänute vanus ja vaimsed iseärasused muudavad nende päästmise komplitseerituks. Nad meenutavad Maureeni akvaariumikalu, keda nende omanik tahab samuti iga hinna eest üleujutuse eest päästa. Pealegi meenutab päästeparve ehitamine nii sarnase situatsiooni kui ka ehitajate kogenematuse tõttu filmi „Mehed ei nuta“. („Meil on tarvis parv valmis ehitada!“) Siin ei nuta naised, muud vahet eriti pole.

Tänapäeva ingliskeelses näitekirjanduses valitseb kirjutamata reegel, et laval peab olema vähemalt üks musta­nahaline ja üks lesbi. (Võib muidugi olla ka gei, aga kuna suurem osa teatripublikust on traditsiooniliselt naised, ei kõneta see nii otseselt.) Nii ka „Lootuskiires“. Ultrafeministlikku diskursust kujundab esmajoones see, et ainus mees, kes lavale ilmub, on episoodiline, üdini paha ja saab üsna pea jalaga munadesse. Üht-teist imbub välja tegelaste minevikust, kuid näidendi sündmustikku need kunagised traagilised armastus­lood ei mõjuta.

Mängupaik Üksnurme mõisa kõrval­hoones (Sakust kolm kilomeetrit Saue poole) millegi erilisega ei üllata. Ent Tallinna hoogsa valglinnastumise tingimustes mõjub iga selles muidu kultuurist hüljatud satelliitasumite areaalis korraldatav teatrietendus nagu lootuskiir pimeduses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht