Nagu liha läbi hakklihamasina

MARIS JOHANNES

Teatrifestival „Kuldne mask” 10. – 17. X Tallinnas, Tartus ja Sillamäel.

Moskva Puškini teatri „Hea inimene Sezuanist” (lavastaja Juri Butussov) on kiita saanud tänu peaosalisele Aleksandra Ursuljakile, kes sai selle rolli eest parima naisnäitleja Kuldse Maski. Kuidas suhtub tunnustusse näitlejanna? Vastus on naljatlevalt asjalik, et koos kiitusega palka juurde ei saa, aga õhinat küll! „Ikka on ergastav, kui saad kiita, et sul on toredad lapsed, koer või mees, kui sind kiidavad sõbrad, kolleegid või isegi mõni žürii.” Oma kaksikrolli peab ta suureks kingituseks, mis tänu sügavale tagamaale annab mänguvõimalusi seinast seina. Muusikal on Butussovi lavastuses suur roll, songe laulab Ursuljak saksa keeles, eestlase kõrvale kõlavad need küll vale aktsendiga, ent emotsioon on sees.
Lavastaja Juri Butussov on Peterburi taustaga. Oma kuuetunniste lavastustega teeb ta kogenud vaataja ettevaatlikuks ja hullutab noori, näidendi süžeest ta tavaliselt ei hooli, rõhub emotsioonile. Näiteks Tšehhovi „Kajakas” mängisid kõik naisnäitlejad kord Nina Zaretšnajat, siis jälle Arkadinat, kõik mehed said olla nii Treplevid kui ka Trigorinid. Ühte ja sama stseeni mängiti üksteise järel mitu korda, vahetevahel hüppas lavastaja ise lavale suhteid selgitama. Nii oli „Kajakat” peaaegu peast tundval vaatajalgi tükk aega raske aru saada, mis toimub, aga lõpuks hakkas koitma, et sellel vene hullusel võib olla isegi mõte. „Kajakaga” võrreldes on „Hea inimene Sezuanist” suur erand, Brechti lugu jookseb nagu muiste – Butussovi fantaasiat on seekord jahutanud Brechti pärijate range autorikaitsevalve.

Armastate oma lavastusi dekonstrueerida, aga „Sezuanis” olete näidenditruu. Miks?
Juri Butussov: Otsisin lihtsust. Tegin seda pärast „Macbethi” ning sellest unest vabaneda aitas mul just Brecht. Oli vaja teistsugust keskkonda, teist maailma. Tähtis on pidevalt muuta mängureegleid. Vene teatris olin teinud enne „Macbethi” „Kajaka”, Bulgaarias vahepeal lavastanud „Pardijahi”.

Kust saate lavastama hakates esimesed impulsid?
Kõige tähtsam on näitleja. Kui on näitleja, keda armastan nii inimlikus kui ka professionaalses plaanis, saan temast tugeva emotsionaalse tõuke.

Mis olukorras ise lavale lähete, nagu tegite seda „Kajakas”?
Ma ei arva, et see oleks tingimata vajalik. See juhtub siis, kui koged emotsionaalset ummikut, ei leia teisi võimalusi. „Kajaka” proovis tundsin, et sellest ei tule muud moodi midagi välja, kui kõike lõhkudes.

Kas tähtsam on lõhkuda või tuleks kõik hoopis kokku panna?
Tähtsaim kõigest on proovi atmosfäär, kui näitlejatelt hakkavad tulema kontrollimatud pursked.

Kas näitlejat tuleb eelnevalt tunda?
Prooviprotsess ongi selleks tundmaõppimiseks hea. Vahel tuleb välja, vahel mitte. See võib olla piinav ja raske. Isegi siis, kui ei kohtu lavastusprotsessis esimest korda, inimesed ju muutuvad kogu aeg, nad ei ole konstantsed.
Kas selles lavastuses on rohkem Brechti või Butussovit?
Mulle tundub, et ikka Brechti. Mina tegin seda, millest tema kirjutab. Aga muidugi lasen ma selle endast läbi, teistmoodi pole võimalik. Inimene, kes väidab, et ta avab autori, petab ennast. Nii väita on isekas. Kõik läheb nagu liha läbi hakk­lihamasina, välja tuleb midagi muud. Siin võib olla isegi kavaluse moment mängus. Vastasel juhul saab meist sõnade illustraator, nii et autoritruuduse mõiste on väga kaval nõks ja väga imelik. Olen truu oma autorile, kelle teost lavastan. Jumaldan Shakespeare’i, Brechti, Tšehhovit. Kummardan nende talendi ees ega aseta ennast neist kõrgemale, need on geniaalsed autorid, kes aitavad meil elada, elu mõtestada. Neil on kõik korras, meie ei ole korras. Nii et mina olen autorile truu. Aga kui ma pole teinud kõike nagu vaja, siis loodan, et nad andestavad mulle.

Kas poliitilisel teatril on mõtet?
Teater teeb maailma paremaks, olen selles veendunud. Poliitiline teater mind ei huvita. Pole minu teema.

Kas head inimesed on olemas?
Ma ei tea. Ikka tahaks, et neid oleks. Aga neid lihtsalt pole.