Mis see siis nüüd oli?

Maris Balbat

Lavastajasuhteta lavastusele võib ennustada kümneid ja kümneid garanteeritud täissaale.     Peter Quilter, „Hiilgav!”, tõlkinud Martin Algus. Lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnik Riina Degtjarenko, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguskujundaja Liina Talvend, liikumisjuht Laine Mägi, lauluõpetaja ja kontsertmeister Siim Selis. Mängivad Ita Ever, Jan Uuspõld, Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Britta Vahur, Maria Klenskaja. Esietendus Eesti Draamateatri suures saalis 3. X.     „Mis see siis nüüd oli?” küsib klaverisaatja Cosme (Jan Uuspõld), kui kolelaulja Florence Jenkins (Ita Ever) oma kaua igatsetud Carnegie Halli kontserdile ilmub, kuldne hõlst ja suured kuldsed tiivad seljas. „Mis see siis nüüd oli?” võiks küsida ka Ingomar Vihmari „Hiilgava” lavastuse vaataja Eesti Draamateatris, kui veider lugu ebamusikaalse laulja hiilgavast edust ilma lavastaja omasuhteta ta ette rullub. Kuidas ikkagi sai viisi mitte pidavast lauljast  (mitte ainult inglise autori Peter Quilteri 2005. aastal kirjutatud näidendis, vaid ka tõsielus 1944. aasta New Yorgis) Carnegie Halli menustaar? Ja eriti: kuidas suhtub lavastaja sellesse karikatuursesse eputisse, oma saba kergitavasse Jenkinsisse ja tema loosse? On’s tegemist andetu inimese ja tema ambitsioonide üle irvitamisega?

Näib, et mitte. Imetletakse ehk ühe ülienergilise naise läbilöögivõimet, kui too oma mannetu esinemisega hiigelsaali vaimustusest pööraseks ajas? See ei tule kõne alla siiski juba tobedaks kirjutatud tegelaskujude tõttu. Kas tuntakse andetule, ent edu ihkavale inimesele kaasa? Neidki noote pole lavastuses. Nii jäetaksegi vaataja üksi pead murdma, mida talle siis õieti öelda on tahetud. Lavastaja, ja suurelt osalt ka näitlejad, ei näita oma suhtumist sellesse veidrasse loosse välja. Asja ehk päästaks, kui seda ekstsentrilist daami, pseudosärajat ja valesti lauljat Jenkinsit  oleks mängitud erilise loodusnähtusena, veidra inimliku kõrvalekaldena. Sedagi Ita Everi suhteliselt mõõdukas, julgemaid värve vältivas ja lõpupoole lausa tõsiseks muutuvas osatäitmises pole. Kogu lugu on kahvatu ja igavavõitu.

Peaaegu ükski osatäitja ei küündi oma varasematele saavutustele ligilähedalegi. Ega näidend oma mitte kes-teab-kui-huvitava tekstiga neid ilmselt ka eriti ei inspireerinud. Või siiski? Guido Kangur laulja innuka austajana  lööb aegajalt lavastusele elu sisse. Tema pehme huumoriga, andestava irooniaga mängitud austaja ja armastaja roll – esitatud küll näitleja varemgi nähtud laadis – on lihtsalt mõnus vaadata. Siis oleksid vist ikkagi teisedki rollid võimaldanud säravamat või omapärasemat lahendust? Asja oleks võinud vaadatavamaks teha ka retrostiilis lavastus- ja mängulaad, mis juba iseenesest lasknuks heita loole võõrandunud kõrvalpilgu. Kuid peamine häda  näib olevat siiski lavastajasuhte puudumises.

Kuid ennäe, kavalehelt on lugeda autori enda üsnagi huvitav kontseptsioon. Autor kirjutab, et madam Jenkinsi lugu on inimesest, kes oli andetusele vaatamata alati piiritult õnnelik; et see räägib oskusest elada oma elu nii, nagu ise tahad, vaatamata sellele, kuidas maailm sellesse suhtub – oma unistuste täitumise poole püüeldes ollakse kurt igasugusele kriitikale. No lausa lugupidamist väärt ootamatu kontseptsioon,  kuid lavastusest ma jumala eest seda välja lugeda ei osanud. Ja kui nüüd Leo Saalepit meenutada – kahju siis, et Eeva Marland ei lasknud tal õnnelik olla. Või et Saalep Marlandi tõeütlemist märkama tegi. Meenub ka üks teine Draamateatri lavastus andetust kunstnikuks pürgivast inimesest, Andrus Kiviräha „Adolf Rühka lühikene elu”. See valmis samuti Ingomar Vihmari käe all ja oli sedapuhku teostatud elusa ja kaasahaaravana.

Ei autor ega lavastaja naeruvääristanud ega glorifitseerinud vaest aatemeest Rühkat. See oli pigem empaatiline ja pisut kaastundlik, ka natuke naljakas retrolaadis lugu, hea vaadata ja hästi meelde jäänud. .Nii et välismaist menuautorit ja oma meest võrreldes kipud küll siinkohal ütlema: eelista eestimaist! Kuid muidugi saan ma aru Draamateatri taktikalisest käigust tekstiliselt mitte kõige hiilgavam „Hiilgav” lavale tuua: antagu vaid vähegi suurem roll Ita Everile ning publikumenu on kindlustatud. 

Pole teist nii igipopulaarset näitlejat eesti teatris, kelle lihtsalt laval vaatamisestki publik õndsaks saab. Etendusejärgne aplaus, hõiked, vile ja jalgadega trampimine (viimased märkisid ilmselt samuti heakskiitu) olid muljetavaldavad. Julgen ennustada kümneid ja kümneid garanteeritud täissaale. See on ju tore!